Issand tõotab oma rahvale armu anda. Jesaja 30

18 Ja ometi ootab Issand,et teile armu anda,
ja jääb kõrgeks,et teie peale halastada,
sest Issand on õiguse Jumal,
õndsad on kõik, kes teda ootavad.

19 Jah, sina, rahvas Siionis, kes elad Jeruusalemmas,
ära enam nuta!
Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad.
Seda kuuldes ta vastab sulle.

20 Issand annab teile küll hädaleiba ja viletsusevett,
kuid su õpetajad ei jää enam kõrvale,
vaid su silmad saavad näha su õpetajaid.

21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb,
kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"

22 Siis sa rüvetad oma hõbedaga kaetud nikerdatud kujud
ja oma kullaga karratud valatud kujud: sa viskad need ära
otsekui mingi jälkuse. "Välja!" ütled sa neile.

23 Siis annab tema vihma su seemnele, mida sa külvad põllule,
ja maa saagist leiba, mis on toitev ja rammus;
sel päeval sööb su kari avaral karjamaal.

24 Härjad ja eeslid, kellega haritakse põldu, söövad oblikatega
segatud toitu, mida on puistatud visklabida ja hanguga.

25 Ja igal kõrgemal mäel ja igal kerkival künkal on
ojasid voolava veega suurel tapapäeval, kui tornid langevad.

26 Siis on kuu valgus nagu päikese valgus, ja päikese valgus
on seitsmekordne otsekui seitsme päeva valgus,
päeval, kui Issand seob oma rahva vigastusi
ja parandab tema löögihaavu.

Nooremast ja vanemast pojast. Vol 2

Jälle üks populaarne teema ja kirjakoht viimasel ajal. Seminaridki tulemas ja raamat välja antud... Meenus, et olen samal teemal juba siia ka kirjutanud, et siis vol. 2.

Eelmine kord kirjutasin, et kuulsin suvel jutlust vanemast pojast. Julgustati eriti pastoreid, aga ka kõiki teisi töötegijaid, kes olid kohusetundlikult isamajas töötanud, päeva koormat ja palavust kandnud, ent olid unustanud armu kogeda. Et tulge ja saage uut jõudu. Ja seda oli hea ja ilus kuulda, sest me kõik oleme kusagil näinud närtsinud töötegjiaid.

Eile jõudis minuni üks ilmutuslik arusaam ja ma küsisin endalt Piibli valgel, kas me ikkagi oleme näinud ühtegi vanemat poega meelt parandamas ja peoga ühinemas. Eeldame, et need sõnad, mis Isa lõpuks ütleb, apelleerides ta südametunnistusele ja intellekile (Lk 15:31-32), et vanem poeg kuulab ära, mõtleb natuke ja ütleb: "Ha! Makes sense! Let's go party!" Et nii lihtne see ongi! Kas me ikka tõesti teame, et see lõpp selline oli? Või lihtsalt usume, üle lootuse lootuses, sest Jumal on ju armastus ja ei taha, et keegi hukkuks. Aga kas vanem poeg pöördus? Isa muidugi kutsus teda, aga kas tema enda süda sellega kaasa oskas/tahtis minna? Või jäi ta lõpuks ikkagi Isamaja ukse taha?

Mõlemad pojad on kadunud. Mõlemad pillavad vara. Avalikult ja häbenemata. Vahe on vaid selles, et noorem poeg teeb seda kodust eemal, talle saab osaks hukkamõist ja kannatused. Ta TUNNEB ja kogeb, et on Isast eraldatud. Ta otsib tagasiteed. Ta toidab ennast millega iganes, et hing nii kaua sees püsiks, kuni ta Isa palet näeb. Vahet ei ole. On vaid üks eesmärk: Jõuda isakoju. Pole vahet, mis teised ütlevad. Tal on meeles Isa tingimusteta armastus, ta mäletab, kuidas oli ise sellest lahti rabelenud. Mida enam ta võõral maal viibib, seda kuivemaks läheb kurk ja sügavamaks igatsus.

Vanem poeg pillab samuti vara. Ainult et "õigesti". Tema elu on väljastpoolt puhas, tal on kohustused, mis ei luba tal laskuda noorema venna tasemele. Temal on vastutus Isakodu korras ja puhas hoida. Siin valitsevad ikkagi teatud standardid, teatud reeglid ja igaüks siia juba ei pääse. Mis siis saaks, kui iga seakarjus võõralt maalt sisse tungiks? Ei, ei, ei! Sünnipärane õigus esiteks ja siis võib olla mõned ümberlõigatud kreeklased (st kultuurne rahvas), aga see on ka kõik! Rohkem siia ei mahuks ka. Nii arutledes pillab vanem vend Jeesuse kallist verd, mis KÕIGILE mõeldud ning trambib ise seda jalge alla. Rääkimata sellest, et ka tema enda südames on kõik need patud olemas ja mõnda neist ta isegi praktiseerib, mitte küll avalikult nagu noorem poeg, see oleks ikka väga vastuvõetamatu, aga salaja. Vähemalt unistustes ja fantaasiates. Ning ta ELAB ju isakojas! Seepärast katab arm igal hommikul selle ussipesa kinni. Kus mujal siis see arm veel on, kui mitte Isa juures. Füüsiline lähedus ongi vaimne lähedus.

Ja nii tulebki see noorem poeg Isakoju, kuid Isa on reisile läinud ja koja hoopis vanema poja hoolde jätnud. Noorem poeg tuleb oma igatsusega, tahtes jõuda Isa juurde. Kaugelt vaatab, et Isa tuleb temale vastu väljasirutatud kätega, Ta jookseb Isa juurde, kuid kui lähemale jõuab, näeb, et see on vaid vanem vend. Ning ta saab kaigast. Kuidas sa ometi võisid?! SIGADE toitu süüa! Võeh! Ja üldse, mina siin teenigu nagu ori kõik need aastad, samal ajal kui sina jood ja laaberdad ja raiskad meie vara! Ja nüüd tuled ja tahad uuesti pärida! Ei mingil kombel! See kõik, mida sa siin näed, on ainult MINU oma. Sina pühi suu puhtaks! You had your chance! You blew it!

Nooremal pojal on kaks võimalust. Ta kas läheb tagasi maailma sigade toidule või ütleb koos laulikuga, et parem on isa kojas läve ees olla, kui maailmas. Ning ta jääb sinna ning korjab nagu koeruke koorukesi, mis isandate laualt langevad. Ja kõik on rahul. Õigus ja õiglus on võidule pääsenud. Noorem poeg tahtis olla loom, las ta siis olla nagu loom. Lõpuni. Vanem poeg oli eeskujulik ja selleks ta ka jääb. Lõpuni. Ja vesi ja õli ei segune.

Kas me ikka veel usume, et vahe nende kahe poja vahel on puhtalt terminoloogiline?! Nooremal pojal on lihtne Isa juurde tulla. Sest tal pole endal mitte midagi. Niipea kui ta mõistab, et isakoda pole geograafiline punkt aadressiga linnakaardil, võib ta tormata Isa väljasirutatud käte vahele ja miski ega keski ei suuda talle siis enam viga teha. Ka vanemad pojad mitte.

Vanem poeg... no talle tuleb ilusti rääkida ja evangeeliumi selgitada, ja küllap ta siis aru saab. Ta on ju tark ja tore inimene muidu... Vaevalt küll! Ta on iseeneses nii tugev ja tark ja nii õige, et talle pole Isa vajagi. Pealegi, isa on tal tagataskus alati olemas nagu pisike puust päkapikk, abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Kirjakoht igaks elujuhtumiks on varrukast alati võtta. Vanemal pojal pole millestki puudu ja karikas voolab kogu aeg üle, mis siis, et teised näevad, et vaid kõntsa ja saasta. Ja sellepärast on neid, kes korra olid valgustatud ja maitsesid taevalist andi, VÕIMATU meeleparandusele tuua, sest et nad iseenda kahjuks Jumala poja risti löövad ja naeruks panevad. Jeesus, ega sa ju päriselt patuste eest ei surnud, hahaa! ikka meiesuguste õigete eest!

Jah, ma võibolla läksin täna üle hea maitse piiri. Kindlasti kellegi pieteeditunne sai riivatud. Aga Jumal teab. Ja meie teame ühel päeval, kui Ta oma inglitega tuleb. Seniks aga pangem tähele, et me pulmakutset vastu taipaksime võtta, kui see tuleb. (Mt 21-25)

Päkapikkudest ehk "rõõmus kristlik elu"

Jõuluaeg on kohe käes. Mõtlesin siis pisut kirjutada ka sesoonselt. Nimelt oli mul paar päeva tagasi üks unenägu. Päkapikkudest. Et sobib hästi. Kuigi kunagi 20 a tagasi oli üks 3a tüdruk mulle öelnud selle peale, kas päkapikud tal käivad, et „päkapikud on kurjad vaimud, kes on punased mütsid pähe tõmmanud ja lollitavad rahvast“. Aga olgu, unenäo juurde.

Nägin korraga üht klassiruumi, kus toimus vaimulik õpetus. Päkapikkudest. Puidust mehikesed olid isegi näitlikult tahvli peale magnetitega kinnitatud. Ja õpetus oli sellest, kuidas nende mütse pähe panna ja peast võtta.

Õpetajaks oli üks mustas talaaris mees ja lõua all oli isegi selline lipsuke, et siis autoriteet. Peale minu olid kuulajateks minu isa, kes 17 aastat tagasi oma käe läbi lahkus, nüüd istus ta minuga ühes pingis tahvli ees. Ju me olime kõige innukamad. Minu seljataga mitu pingirida tagapool ukse juures istus üks teine mees. Ja siis oli seal veel üks noor naine.

Kuulasime innustunult õpetust ja mul oli mingi eksegeetiline pisiprobleem, kuidas neid mütse ikka pähe peaks panema (mitte et ma päkapikke uskunud ega austanud poleks). Must mees vastas selle peale, et tema on nii öelnud ja nii jääb. Mina ütlesin, et siis on nii jah. Ega see polnudki oluline, mida ma ütlesin (ega enam ei mäletagi, mis see täpselt oli). Tähtis oli see, et ma seda ütelda sain. Nii tundsin, et mind väärtustatakse, ma olin osa tervikust, mul oli mingi roll. Kogesin osadust.

Aga siis läks see noor naine selle teise mehe juurde ja hakkas temaga mingit ekskursiooni kokku leppima. Mustale mehele see ei meeldinud. Ta hakkas nende poole minema, kuid teda kui niideti näoli maha sinna minu isa kõrvale pinkide vahele. Ja ta jäi liikumatult lebama. Ainult silmad liikusid. Ja see noor naine kudrutas selle teise mehega edasi, kuigi see oli ka peaaegu liikumatu, mõmises vaid vastuseks. Mina vaatasin rõõmsa näoga seda kõike pealt. Ärgates oli hinges kergendus. Kuigi uni oli olnud kummaline, polnud mingit ängi ega halba tunnet.

Täna hommikul mõistsin, miks mu isa seal päkapikuloos figureerib: olin aastaid olnud väga kibestunud, et Jumal temaga niimoodi juhtuda lasi. Seda enam, et mina olin tol ajal aktiivses töös, lausa tol hetkel välismaa gruppi võõrustamas. Samuti arvasin, et kui ma poleks teoloogiat edasi õppima läinud ja Rootsist toodud raha hoopis „maha matnud“, siis poleks isa nii teinud, sest üheks põhjuseks olid tema finantsmured. Kõik, mis ta aastatega oli kokku kraapinud, pudenes kui koide söödud riie tänu inflatsioonile aastaks 1992.

Mõistsin ka seda, miks pärast unenägu oli väga hea tunne. KOGU MAAILM ON NÜÜD TÄPSELT NIISUGUNE, NAGU MINA TAHAN. Mul on mu isa tagasi! (mis sest, et liikumatu). Ja koguduse kallis osadus! Mis sest, et üks mees on näoli maas ja teine pea liikumatu. Minul on lihtsalt NII hea. Kiirabi kutsuda? Mis kiirabi? Kellele? Milleks? MINA olen elav! Suutsin sõna seletada, see polnud tuim, mis peaasi, suutsin ka koheselt alluda. Ei mingit pinget ega mässu ei kuuldud sõna ega autoriteedi vastu, maapealne paradiis. Hinges on RAHU! Kõik on lõpuks nii, nagu ma alati tahtnud olen (keda huvitab õpetuse sisu?! Peaasi, et inimlikult kõik hästi on!) Ärkasin ja tunnetasin: Suutsin lõpuks oma maailma valitseda! Ei mingit nõtrust sees ega väljas! Kõik on kontrolli all. MINA VALITSEN!!! (Ja Jumalaga on ka kõik väga korras, sest südames on RAHU!--muidu ju ei oleks).

Usust, tegudest ja teenimisest

Kui suvel laagris oma elu püüdsin korraldada ja üles tunnistasin oma patuelu kristlasena, ütles üks pastoritest, et ta ei annaks mulle hetkel ühtki töölõiku koguduses, kuna tahab näha, kas see meeleparandus on tõeline ja kas mu iseloom hakkab seda positiivset muutust peegeldama. Kuigi püüdsin südamest sellele seisukohavõtule alluda ja seda vastu võtta, sai sellest kui vai mu lihas, mille vastu ma ennast ikka ja jälle veriseks kriipisin ja mis lõpuks mu sisemuse rebestas. Ei ole vaja olla suurim geenius, et mõista, kuidas väga paljud inimesed, kes on aktiivses teenistuses, maadlevad iseenda ja Jumalaga. Mõnikord on tõde läinud nii käest, et arvatakse end uskuvat ühte, kuid tegevat teist ja selles ei nähta probleemi. Sõna alusel seismisest rääkimata.

No aga mina! Mina olin lõpuks oma asjad nii Jumala kui inimeste ees korda saanud ja minule ei anta töölõiku?! No kellele siis seda veel anda saab? Jumal mu sees oli äratanud taas esimese armastuse, kas pean ootama, kuni jälle tuimaks muutun?! Kuidas ma üldse püsida saan, kui töölõiku ees ei ole?! Vot lähen kusagile mujale kogudusse, küll ta siis kahetseb! Kuid Jumal tõi mind ikka sinna algusse tagasi ja ajapikku, nende veriseks kriipimiste tagajärjel mõistsin, et see, mida ma Jumala riigis teinud olin ajast aega, see oligi see, kuidas ma end defineerisin! Minu identiteet ei olnud mitte selles, et olen Jumala laps, kallilt ostetud ja väga armastatud, vaid minu väärtus seisnes selles, kui palju ma Jumalale kasulik sain olla. Ja kui tööd ei ole, siis pole ju ka minust mingit kasu ei mu usust ega millestki. Või nii ma arvasin.

Siin on mitu aspekti, mis selgitust vajavad. Esiteks, Jumalariigi tööd ei saa võtta ise. Mitte midagi ei saa võtta ise, ei meelevalda ega teenistust. Jeesus ütleb oma kinnivõtjatelegi, et poleks teil mingit meelevalda, kui see poleks teile taevast antud. Tehke kindlaks oma kutsumine ja valik, siis te ei komista iialgi. Selle kirjakoha peal tegelikult ju seisingi oma pahameeles pastori vastu. Ma komistan hetkel sellepärast, et ta mulle mu valikut keelab?! Jällegi on siin kaks asja, milleks ja kuhu meid kutsutud on. Üks on see taevane kutse, osadusse Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Jeesus kutsus jüngrid esmalt enese juurde ja alles siis läkitas välja. Ja isegi kui nad tagasi tulid, ütles Jeesus neile: Ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, rõõmustage pigem sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Ehk tõlge maakeelde 21. sajandil: "See on kökimöki, et te nägite neid suuri imetegusid! Võrratult suurem on see, et te olete Taevaisa lapsed. SEE ON SEE, millest peate kinni hoidma ja mitte lahti laskma."

Nõudke oma PÄÄSTET kartuse ja värinaga!!! Ma muidugi ei saa ise sellele midagi juurde panna ega ära võtta. Minu kohustus on vaid jääda risti alla. Jääda viinapuu külge. Jääda Kristusesse. Ja kuuletuda, kui tema mulle midagi ütleb... Sõna kaudu, pastori kaudu, kaaskristlase kaudu, südametunnistusele koputades... He 4:2 Kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei imbunud usu läbi kuulajatesse. Kui süda on kõva ja hinges on (enese)usk, võib kergelt juhtuda, et eneselegi aru andmata kõnnime hoopis oma teedel, lehvitades "kristuse õiguse" lippu (ma olen päästetud, ma olen püham ja parem kui teised, kes patused), mis üsna pea roojaseks muutub ja maailmale halba lehka levitab. Oleme ju kuulnud, et need kristlased on kõik üks mõttetu punt, mingid silmakirjatsejad vaid. Kus suitsu, seal tuld. Ju oleme neile põhjust andnud niimoodi rääkida.

Risti all on maa tasane. Kui oled seal, näed kõike selgesti, olgugi, et mitte veel nii selgesti, nagu ükskord taevas. Mõtlen siin seda, et sa võid tunda Teda, mõista Ta tahet nii enda kui teiste suhtes, jagada Ta valu maailma suhtes jne. Näed nii oma patust südant ja selle kurja potentsiaali, kui ka Kristuse armu aina seda katmas. Ehk elad armus ja meeleparanduses. Pole vaja ka pattu juurde teha ega patusse jääda, et "arm suureneks". Su oma süda on piisavalt pärispatune ka siis, kui püüad elada nii patuta kui võimalik. Ehk mõistad, et ilma armuta ei ole sa keegi ega miski ega jaksaks minutitki Jumala ligiolus vastu pidada. Ja siis näed ka seda, et just nimelt sellist armu tahab Jumal ka kõigile teistele pakkuda.

Minu vabanemine sai uue hoo, kui ühel hetkel tunnistasin nii endale kui pastorile (u 2 kuud hiljem), et tõepoolest see oli laagris olnud õige otsus, kuna olin tolleks hetkeks avastanud, kui palju valu ja lahendamata asju mu südames oli (kronoloogiliselt paar nädalat pärast esimese blogiperioodi lõppu). Ja siis tuli uus vabanemine ja ehk mis peamine, mõistmine, et see, kui Jumal mind vastu võtab, on vaid puhtalt armust ja oma vaev ei lisa sinna midagi juurde. MINU PALK ON SAMA, kas ta mind kasutab või mitte. See põhineb Kristuse vereohvril ja on üks ja seesama KÕIGI jaoks, pole tähtis kui mitmendal tunnil Sa tema viinamäele tööle lähed, ikka saad ühe teenari. Mulle oli see kirjakoht varem ikka raskusi valmistanud. Kuidas nii? see on ju ebaõiglane!!! Ühest vaatevinklist on see tõepoolest ebaõiglane. Ja nimelt siis, kui meil on palgalise mentaliteet. Palgaline, kes ei hooli lammastest. Palgaline, kelle tööpäev on 9st 5ni. Palgaline, kes ei hooli, kas tema iseloom ja elu peegeldavad seda, mida ta õpetab. Palgaline, kes teeb ühe töö ära, siis puhkab natuke ja siis küsib uue töö. Ning ootab lõpuks "väärilist" tasu ning on pettunud, kui saab vaid ühe teenari või jääb sellestki ilma.

Meid ei ole ju kutsutud mitte palgalisteks, vaid pereliikmeteks. Väikelapsed ei ütle kunagi vanematele, et mul on sinust puhkust vaja, ma ei jaksa sinuga koos olla (meie "kurjade" vanematena võime ehk mõnikord nii mõelda:-). Väikelapse armastus on pigem lämmatav. Ja laps, kes on sõnakuulelik oma vanematele ja armastab neid, teeb kõike, mida öeldakse, ükskõik, millal öeldakse. Seda ei maksa arvata, et "mis siis saab, kui ma oma rabelemise jätan ja lihtsalt risti alla tulen, siis äkki Jumal ei kasutagi mind?!" Kui ei kasuta, siis ei kasuta. Ja ikka on hea. Minu osadust Temaga see ei mõjuta. Ei tohi mõjutada. Aga üldjuhul ta ikkagi ühel hetkel kasutab, sest meie oleme ju tema ainsad käed ja ainsad jalad siin maailmas, kõrvadest, silmadest ja suust rääkimata. Oleme Kristuse ihu, tema nähtamatu olu nähtav väljendus. Ja ta kasutab meid see läbi, et kutsub meid oma teenistusse.

Linkide all on üks jutlus aardest saviastjates. Seal öeldakse, et kui Jumal kedagi kutsub teenistusse, siis ta võtab selle inimese ja toob tema südamest kõik välja. Nii selle kõntsa ja viletsuse kui ka annid. Minuga just nii juhtuski. Visioonis anti teada, et kõik tuleb südamest välja tuua. Ja kui kõik tükid olid väljas ja hunnikus südame ukse ees maas, ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Kuni Issand nad pildiks kokku pani ja ma nägin, mis minus ja minu elus siiani toimunud oli ja kelle ja mille vastu ma oma Issanda vahetanud olin. Oleks mulle laagris antud üks kena töölõik, poleks ma iialgi teadnud, et selline vabanemine, mida praegu kogen, on üldse võimalik. Töötaksin end jälle kreeni ja ei mõistaks, mis küll viga on, et keegi mind ei mõista ja lained üle pea kokku löövad. Oleksin ikka veel oma pattudes, kuigi väliselt riietuksid need patud pühamalt kui kunagi varem. Väga õnnetu olukord, sest pumpaksin oma mürki ka neile, keda nö teeniksin. Sest "more is caught than taught".

Nii et kui Issand kutsub, siis ta puhastab sind. Ja see ei ole meeldiv ega valutu. Iga oksa, mis kannab vilja, tema puhastab (kärbib) pidevalt, et see kannaks rohkem vilja. Ouch, mulle ei meeldi käärid, kui neid minu kallal kasutatakse. Radikaalseim näide Piiblist on ehk aga Jesaja, kelle puhastamiseks oli vaja hõõguvat sütt altarilt, millega ingel tema huuli puudutas. Elav tuli ja limaskestad on väga valus kombinatsioon. Aga teisiti ei saagi. Mida kõrgem kutsumine, seda valusam on puhastumine. Nii lihtne on olla oma kookonis ja arvata, et minul on kõik hästi. Jumal lõpetas minu iseloomuga tegelemise juba päästepäeval. Mul on kogu aeg rahu südames. Nüüd ma olen kui Jumala asemik ja räägin vaid tema sõnu ja teen vaid tema tegusid ja ainuke probleem on, et teised ei saa aru, et ma nii püha ja tark olen. KEEGI EI KUULA MIND, kui ma oma tarkust jagan. Mul on vastused maailma kõigile probleemidele, aga rumalad inimesed ei saa sellest aru!

Kui oleme "risti all", või "Jeesuse süles" või "viinapuu küljes", siis saame ja tahame vaid teha neid tegusid, mis Tema meile valmistanud on. "Ta on meile valmistanud head teod, et me käiksime nendes". Kui tegu on Jumala poolt valmistatud ja kui seda tehakse Tema väes, siis ei ole mul vastutust selle teo tulemuse eest--võetakse mind kuulda või mitte, vahet pole, mina tegin oma osa. Ainus vastutus on olla ustav sellele, mida Jumal minult tol hetkel ootas. Just selles mõttes on kõik Jumalas tehtud teod ühemõõdulised. Nii see muredes kolleeg kui viinavabriku lammutamine (vt Usust, tegudest ja igavesest õndsusest). Jumal andis märku, et "ütle nii" ja sa tegid ja ime sündis. Endal pole mingit väge ega peagi olema. Kõik tuleb vaid Jumalalt. Ja nö "järgmise korra" kohta pole mingit garantiid, et uuesti sama asi juhtub või et üldse midagi juhtub. Ei saagi olla. Järgmine kord juhtub see, mida Jumal selleks hetkeks valmistanud on.

Variserid tulid kord Jeesuse juurde ja küsisid, et kuule, kust Sul see meelevald on?! Kunagi keegi kommenteeris seda, et tegelikult küsisid nad umbes nii: "Tead, meil on kõik muidu korras, aga väge ei ole. Ütle nüüd, kust sina selle said ja me võtame endale ka!" Umbes nagu nõid Siimon püüdis apostlitelt Püha Vaimu andi osta... Pole võimalik. Kõik on tasuta. Tuleb ainult risti alla jääda. Ja kui sinna ei taha jääda, pole ka muust millestki kasu.

Läki siis JULGUSEGA armu aujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks (He 4:16). Issand on kõik andnud Sinu eest ja minu eest. Ta ootab, et me vaid oma südame avaksime, Tema juures oleksime ja Temast sõltuksime igal oma hetkel ja eluolukorras. Ja küll Ta siis tegeleb meiega edasi ja annab ka neid tegusid, mida Tema meile valmistanud on.

Usust, tegudest ja igavesest õndsusest

Viimasel nädalal olen korduvalt imestanud selle üle, kui vähe inimesi on vaimustunud Kansases toimuvast ärkamisest. Et umbes, et ah las olla, minul on muudki teha. Või arvatakse, et jälle üks mikihiiremaa veidrustest. Jumal teab. Mina ei tea ja pole teada vajagi. Olen vaid mõelnud, et mis oleks saanud siis, kui 20 aastat tagasi mu kodukoguduses selline võimalus oleks avanenud... ööpalved, rahvaste liikumine, niisama istuma poleks küll keegi jäänud.

Seega olen mõtlema hakanud tähendamissõnadele viimsest ajast. Täna hommikul mõtisklesin sõna üle Matteuse evangeeliumis peatükkides 21-25. Ja see sõna on kõva, ilmselt samalaadne, mille peale rahvas Jeesusest ära pöördus Johannese evangeeliumis, kuna ei suutnud seda kuulda, veel vähem vastu võtta. Jeesus ei keelanud, vastupidi, pakkus ka oma jüngritele võimaluse minema kõndida. "Kelle juurde me läheme, Sinul on elu sõnad," sai Peetrus asjale pihta.

Et siis esimene tähendamissõna, millest mõelnud olen, on kuninga pulmakutse Mt 22:2. Eelkutsed olid kõigil ammu käes. Kõigile kutsutuile oli ka teada, et pidu toimub ajal, mida keegi ei tea, st aeg ja tund oli varem kokku leppimata. Nüüd kus päris kutse tuleb, kui KÕIK ON VALMIS, siis näevad kutsutud, et pole ikka parim aeg ja see kutse ei mahu päris mu põllu- ja kaubaplaanidesse. Ebamugaval ajal ka see pidu ja üldse, seal kulub liigselt aega, mida mujal lõbusamalt kasutada saab.

Teine asi, mis selles tähendamissõnas valusasti südamesse lõikab, on kutsutute saatus. Kuningas nimetab neid mõrtsukateks, laseb nad tappa ja süütab nende linna põlema. Ehk nagu karistus on siin elus. Sellele vastandub 24. ptk lõpuosas tähendamissõna arukast ja arutust sulasest. Et kui sulane, kelle alluvuses on teisi sulaseid, enam oma algset tööülesannet tähele ei pane, siis tema ots on hoopis hullem ja karistus pigem igavikuline (Mt 24:51). Kuninga pulmaplaanid, neid ei väära muidugi miski. Kui need kutsutud, kes kutset vastu ei võtnud, seeläbi väärituks osutusid, laskis Issand kutsuda neid, kes muidu midagi väärt ei olnud. Pidu sellest katki küll ei jää.

Oot-oot, tõusevad juba punased lipud. Mis sa tahad öelda, et me polegi siis päästetud?! X aastat tagasi sai ju patuse palve palutud ja Jumal on tõotanud ju et ta mind maha ei jäta. Täpselt nii ongi. Jumal ei jäta sind muidugi. Aga sa ise võid küll Jumala maha jätta. Kui läbisin oma radikaalset tagasipöördumist paar kuud tagasi, siis sai mulle väga elavaks kirjakoht Heerea 6:4. Et võimatu on neid, kes korra olid valgustatud ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandusele, sest et nad iseenese kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad. Minu jaoks tegi Issand võimatu võimalikuks, kuid tajun seda kogu aeg, et polnud mingit garantiid, et see nii läheks. Nagu olen siingi jaganud, käisin kogu selle aja kirikus, palvetasin, kuulasin sõna, olin osaduses, aga kuna mu elus oli sidumisi, mida ma ei taibanud ja kuna olin teinud kompromisse sõnaga ja allusin vaid iseendale ja "oma jumalale", siis oli see kõik tühine. Kuni Issand oma Väe ja Vaimuga mind auliselt hiljuti vabastas. Et arvasin end kogu aeg olevat Kristuses, aga tegelikult teadsin samal ajal, et midagi on viltu (sõna oli kuiv, hinges tühjus jne). Et kõik see, mida olin Jumala heaks teinud ei maksnud midagi ja samuti ei maksnud enam ka see, mida Jumal minu heaks teinud oli, kui ma ise oma eluga teda naeruks panin. Et siis, kui ristist taganed, ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest.

Ka teistpidine on võimalik. On võimalik ka nö ristist läbi minna ja elada seal teisel pool, kus patt ei rõhu sind igal ajal maha, kui käid võidus. Ka siis on võimalik see kallis and minetada, nimelt minna kaugemale kui Jeesuse rist. "Pange tähele iseennast, et te ei kaotaks seda, millega me oleme vaeva näinud, vaid et te saaksite kätte täie palga. Ühelgi, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat. Kes püsib Kristuse õpetuses, sellel on nii Isa kui ka Poeg." Et ka sealt on võimlik nö edasi minna ja seeläbi kõik kaotada. Siin võiks näiteks tuua ülisuure enesekindluse, kui Jumal on Sind kuskil kasutanud ja siis mõtled, et siit ma oskan ise ka juba edasi minna. Ja lähedki. Ja kaotad kõik. Kui tagasi tulla ei taipa. Et milles see "edasiminek" väljendub? Võib-olla esiteks sellises üleolevas jutlustamise stiilis, et "vaata kus mina olen, sul läheb ikka jube kaua aega, kui sa ka nii heaks saad". Meelde tuleb näide algusaegadest, kui kantslist kõlas kord sugestiivselt: "No mida sa istud seal pingis nagu vana paks kass, hakka parem ennast liigutama!" Tänaseks on see inimene kõik kaotanud ja mu süda nutab ta pärast. Teiseks võiks ehk tuua sellise "koormate ladumise" teiste peale, mida ise eriti kanda ei taheta ehk nõudmised teiste suhtes, mis Sõna nõudmised ületavad. Ja sellega tihedas seoses on see, et kui me midagi kuskil märkame, siis läheme ja räägime ja korrigeerime, arvestamata, kas see mitte vaid palveteemaks antud polnud. Sellisel juhul, kui Jumal näiteks tahab inimesega tegeleda, kuid mina sekkun, siis lähen ma justkui Jumala ja selle inimese vahele ning ei lase Jumalal Jumal olla, vaid muutun ise selliseks väikestviisi suure egoga (eba)jumalaks. Ussa, kes Taavetil seaduselaegast aitas tagasi tuua, kaotas sellise tegevuse tagajärjel elu. (cf. Chambers 15. nov)

Mõlemal pool risti on võtmeks ja lahenduseks täielik sõltuvus Jumalast. Igapäevane üleandmine ja samas avatus, et kui Tema tahab, siis ta võib mind äratada ka kahe või kolme ajal öösel ja ma tõusen ja ma palvetan või vaatan ülekandeid ärkamisest. Kui paar nädalat tagasi tajusin, et nii raske on ja füüsiliselt enam ei jaksa, siis "juhtusin" kuulama üht ettekannet tudengitele, kus lektor rääkis, kuidas ta sõpradega üle Soome lahe kanuusõitu tegi. Ja et tema õppis sellest, et olemas ei ole mitte ainult teine hingamine nagu sportlastel enne lõpuspurti, vaid ka kolmas hingamine ja neljas hingamine, sest öösel pole merel Sul rohkem valikuid. Aga kas meil TEGELIKULT on?

Niisiis, vaja on jääda risti alla ja ühendusse viinapuuga. Ja päästetud saame loomulikult ja ainult Jeesuse vere läbi. Aga mis saab edasi? Tihti justkui vihjatakse, et kui oled päästmispalve ära palunud, siis võid igavesti pinki istuma jääda, siis on kõik lõpuni korras. Samas on ju väga palju manitsusi Piiblis, et tuleb ennast läbi katsuda ja valvata ja käia selles valguses, mis Issand on andnud. Sellest räägib ka tähendamissõna talentidest. Kõigile anti midagi ja kõigilt oodatakse, et nad sellega kaupleksid. Kui matad oma anni maha, kaotad kõik ja enamgi veel, jälle on see ulumine ja hammaste kiristamine. Et millest see tuleb, et talent maha maetakse? Ilmselt on siin tegemist sellega, et see eluliin on kuidagi saanud takistatud. Ja see viinapuu oks, mis ühenduse puudumisel ära kuivab, see heidetaksegi ju kõrvale (mis temaga ikka muud teha?!) Kuivanud oks ei saa iseenesest hakata vilja kandma, enne tuleb ühendus viinapuuga taastada, või veel parem, seda mitte ära kaotadagi. Sest jällegi, kui oled ühenduses, siis kannad vilja niikuinii. Oks ei pea mõtlema, mitu viinamarja ma täna kandma pean?! Nii nagu maa kannab vilja iseenesest, kannab vilja ka viinapuu. Viljatute puude probleem on äralõigatus jõu allikast.

Nüüd need teod, mida viljakad oksad teevad. Millised need peavad olema? Et ikka vägevad? Tihti me imetleme inimesi nagu Smith Wigglesworth või keegi teine, kes millegi erakordsega hakkama sai. Hiljuti kõneles üks külalisjutlustaja misjonärist, kes oli ära sõnunud viinatehase ja koheselt tuli ka marutuul ja hoone hävitas. Selle peale tehakse oh ja ah ja mõeldakse, et vot sellist võimet tahaks endale ka! Samas tegelikult ei ole ju mingit vahet, kui "suured" need teod on. Tähtis on ju vaid see, et need oleks Issandas tehtud. Ja seetõttu on üks kirikuvõõras kolleeg, kes trepil sulle vastu tuleb ja sulle antakse küsida: mis lahti? ja selle tagajärjel vallandub kurbuse, meeleheite ja valu laviin ning sa saad lõpuks temaga koos palvetada ja järgmisel nädalal Uue testamendi anda... selline tegu on Jumala silmis sama palju väärt, sest see on Temas tehtud, kuna ise poleks ma seal midagi suutnud.

Keegi heitis mulle hiljuti ette, et ma arvan, et kristlaseks olemine on "karm värk". Ma nõustusin temaga. Usun, et oleme kogu selle usuasja teinud liiga ninnu-nännuks ja Jumala omanäoliseks, samas omistades talle armastava ja andestava Isa loomujooned. Unustame ära aga lepituse ja selle hinna, mis see Taevaisale maksma läks. Ta andis meie eest KÕIK. Miks usume, et meilt sellele vastutasuks vähem oodatakse?! (cf Chambers, 20.nov)

Lihtne usk on... lihtne

Lihtne usk on väike

See on sinepiivakese usk. See on usk, mis loodab väga vähe iseenesele, kuid ootab kõike Jumalalt. Seda ei pea palju olema. Sinepiivake on üks väiksemaid, aga temas, nagu teisteski seemnetes, on elujõud, mis vabaneb, kui seeme viljakasse pinda langeb. Viljakas pinnas on pehme süda, mis on murtud oma patususest, kuid näeb aina Jumala armu seda pattu kinni katmas. See on süda, kus pole kibedust ega eneseõigust.

Lihtne usk on sõnaaher/sõnatu

Ärge lobisege nagu paganad, kes arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Lobiseda pole vaja. Issand teab, mida me vajame, enne kui me Teda isegi palume. Veritõbine naine ei vajanud sõnu üldse. Saaks ma vaid puudutada tema kuue palitsust, siis ma saaksin terveks...

Lihtne usk kuuletub koheselt

Paulus ütleb, et kui talle ilmutus tuli, siis ta ei hakanud kohe nõu pidama liha ja verega, vaid kuuletus. Ehk ta ei hakanud oma peas arutama: kas ikka tõesti Jumal niimoodi ütles? Sedamoodi arutles üks teine tegelane päris Piibli alguses.

Lihtne usk kuuletub Jumalale ka pisiasjades, mõistes, et pole olemas ilmalikku ja vaimulikku elu, vaid kõik on üks ja seesama elu. Ja Jumal on selles elus, igal pool, igal hetkel, igas olukorras. Ei ole olemas pisiasju ega kokkusattumisi. Oswald Chambers ütleb: (Kirkuse kütkes, 2. nov): "Minu isiklik elu võib kubiseda tühistest vahejuhtumistest, mis on täiesti tähelepandamatud ja tähtsusetud; ent kui ma kuuletun Jeesusele Kristusele „juhuslikes“ olukordades, saavad neist vaatepilud, mille kaudu ma näen Jumala palet."

Issand tahab Sind juhtida, kui Sa vaid teda kuuleksid ja tähele paneksid. Js 30:15 Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: "Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud." Iisrael aga ei tahtnud... Ja ühel hetkel oli hilja...

"Issand, aita, et meie usk oleks lihtne. Et meie usk oleks rajatud Sinule, Jeesus Kristus, usaldades Sind ja Sind üksi. Sinu nimel ma purustan kõik mõttekõrgistused, mis tõstavad end elava Jumala tunnetuse vastu. Puhasta meie usk ja muuda see väga lihtsaks. Alusta minust, Issand! Aamen!"

Lihtne usk alistub autoriteedile

Matteuse evangeeliumis 8. peatükis on lugu, kus Jeesus kohtab väepealikku, kes palub talt oma poja tervendamist. Kohtumise lõpus ütleb Jeesus, et sellist usku pole ta ka Iisraelis mitte leidnud. Milles siis seisnes väepealiku usk? Ta ütles Jeesusele: „Ütle ainult Sõna, siis mu poiss paraneb. Sest ma isegi olen inimene valitsuse all ja minu käsu all on sõjamehi. Ja kui ma ütlen ühele: Mine! Siis ta läheb ja teisele: Tule! Siis ta tuleb ja oma orjale: tee seda! Siis ta teeb“. Näeme, et see väepealik oli oma teenistuses ühe asja väga selgeks saanud ning tunnetas, et samasugune asi toimib ka Jumala riigis. Nimelt, kus on (riigi)kord, seal on käsuliin. Ühelt poolt annab see juhile võimaluse juhtida ja suunata (mida või keda sa juhid, kui keegi ei allu), teisalt aga kaitseb allujat ja piirab tema vastutust sellega, mis temale on usaldatud. Nagu väepealik õigesti mõistis, valitseb samasugune kord ka jumalariigis, nii vaimumaailmas kui tegelikult ka koguduses. Kui seda mõistame ja sellele allume, võib Jeesus ka meie suurest usust rõõmu tunda.

Heebrea kirja 13. peatükist 17. salmist loeme: "Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!" Ühelt poolt tuuakse siin alistumise vajaduse põhjenduseks see, et juhtidel on ülisuur vastutus. Nad valvavad meie hingi ja peavad ühel päeval aru andma, kuidas nad sellega toime on tulnud. Ilmaliku juhina pean vähemalt kord aastas arenguvestluse käigus oma juhile aru andma, kuidas ma oma alluvaid olen suunanud ja mulle antakse tagasisidet, mida edasi ja kuidas paremini saaks. Samas pean andma jooksvalt aru, kui tekivad mingid probleemid. Minu juht jälgib mind ja nõuab aru.

Täpselt samamoodi on Jumala riigis. Issand on juhtidele usaldanud oma karja, kõik oma lambad, ja ta hoolib oma karjast. Ja tema on hea karjane, kes kutsub ka oma järgijaid olema head karjased (1 Pe 5: 1-5). Kui ma siinkohal räägin juhtidest, siis ei mõtle ma ainult kogudusevanemaid, kellest Peetrus räägib. Tegelikult on ju karjased ka need, kelle hoolde on usaldatud kasvõi ükski lammas, ehk siis lapsevanemad, grupi- ja ülistusjuhtidest rääkimata. Isegi koori liige juhib ju kogudust ülistusse ning on seetõttu juht (küll koorijuhi, muusikajuhi jne meelevalla all). Juhil aga, mistahes tasemel ta ka poleks, on vastutus. Ja tasu on Ülemkarjase käes. Kui tema ilmub, siis annab ta ustavatele närtsimatu pärja. Võibolla võiks diskuteerida, et ilmalik juht peab sagedamini aru andma, et justkui Jumal oleks oma juhid unustanud. Aga ei ole ju! Palves saab tagasisidet oma juhtimisele kasvõi igapäevaselt. Häda meile, kui me sellise arenguvestluse võimalust ise piisavalt tõsiselt ei võta.

Teisalt on siin He 13:17 kutsutud juhitavaid üles alistuma. Minu meelest on see väga tugev sõna. Tõstan käed ja annan alla! Ehk lõpetan siblimise ja kuuletun. See on minule kaitseks Jumalalt, sest ise ja üksi jumalariigis toimetada on liiga ohtlik ja eksimine pea vältimatu. Allumine annab mulle lisatagatise ehk siis kui mina siiralt kuuletudes olen ikkagi rappa läinud, nõutakse selle eest aru Jumala kohtujärje ees minu juhilt. Minult muidugi ka mu tegude eest, kuid juht vastutab selle eest, kuidas ta mind juhtinud, toitnud ja suunanud on. Ja see on väga suur, ülisuur vastutus. Seega, nagu Heebrea kiri ütleb, ei tohi ma olla takistuseks selles protsessis oma allumatuse, kibestumise ja isepäisusega. "Et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates". Seega, siin ei ole meid ju üles kutsutud arvustama oma juhtide tegusid, et kui ma lõpuks oma psühho- või mingi muu analüüsi järel jõuan järeldusele, et ma vist ikka olen nendega nõus, siis noh enam vähem olen nõus. Alistumine tähendab seda, et olen kogu südamest nõus sellega, kuidas mind juhitakse ja lasen Jumalal sekkuda, kui Tema seda õigeks peab.

Aga mis siis, kui juhid eksivad? Oleme ju inimestena kõik eksinud ja eksime ilmselt ka edaspidi. Jakoobus manitseb 3. peatüki alguses, et õpetajad saavad seda suurema nuhtluse. Ehk minu meelest hoiatatakse siin, et Sõna jagamine ei ole mingi kerge teema ja eksimine on väga kerge tulema. Aga ju on siis ka arm ülirohke, kui seda vaid vastu osatakse võtta.

Samas kuidas peaksin alluvana suhtuma sellesse, kui ma arvan teadvat, et mu juht eksib? Usun, et siis on see sügavalt minu juhi ja Jumala vaheline asi (või minu juhi otsese juhi vastutus). Mina alluvana ei tohi sellest teha oma probleemi, muidu ma ei laseks Jumalal olla Jumal, nö ukerdaksin Jumala ja juhi vahel oma kibeduse, tagarääkimise ja mille kõik muuga. Samas lahkuksin Jumalast seatud kaitsva vihmavarju alt ja tühistaksin ise selle kaitse, mis Heebrea 13:17 tõotab. Sellisel juhul vabastab Jumal mu juhi vastutusest minu hinge valvata või täpsemalt, juht ei saaks seda parima tahtmisegi juures teha, sest ma ise käin oma südame teedel ja täiesti teadlikult trotsin jumalikku autoriteeti ning hakkan Jumalale vastu.

1 Sa raamatus on lugu sellest, kuidas rahva juhid astusid avalikult vastu Jumalale. Eli pojad olid kõlvatumad ja teenisid iseennast ja toitsid end parimaga ohvrilihast, sellega, mis oleks pidanud Jumalale kuuluma. Ja see oli suur ebaõiglus. Ja Jumal teadis ja nägi. Aga ei sekkunud. Vähemalt mitte kohe, kui rahva roaohvriga nii toimiti. Läks aastaid, enne kui tuli Jumala karistus ja siis oli see lõplik. Täielik häving. Kummatigi ei leia me, et ühelgi iisraeliidil oleks tulnud pähe küsitleda, "hmmm, see roaohver nüüd küll Jumalani ei jõua, kui selliseid protseduurireegleid rikutakse. Ma arvan, et ma isegi ei peaks enam siia templisse tulema. Ma peaksin kuskile mujale ohverdama minema, kuskile, kus on ikka see "puhas värk", mitte nagu see meie oma." Rahvalt nõudis Jumal ikkagi allumist ja ainult nii sai Tema tuua oma lahenduse, kui aeg täis sai.

Me teame ju, et see taevas ja maa lõppevad kord ära. Siis näeme Jumala vägevat kätt ja avalikuks tuleb kõik see, mis siiani varjul on olnud. Siis nõutakse meilt aru ka selles osas, kuidas me oma juhtidele kuuletunud oleme. Koguduses on Issand seadnud theokraatia ehk Jumala valitsuse, mitte demokraatia (enamus otsustab). Praktiliselt tähendab see seda, et Jumal on see, kes otsustab, mismoodi elu koguduses käib. TEMA on seadnud, ühed apostliteks, teised prohveteiks ja nii edasi. Tema ju ei küsi, kas ma tohin, kallis kogudus, teha nüüd seda või teist. See, et me Jumala vägevat kätt iga päev ei näe, ei tähenda veel, et seda olemas pole või et Ta ühel päeval seda ilmutada ei kavatse.

Jeesus küsib, kas Inimese poeg leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... See on imelik küsimus arvestades, et usklike arv kasvab pidevalt, jumalateenistused muutuvad järjest tarbijasõbralikumaks ning hooned ilusamaks. Ja ikkagi, 2000 aastat tagasi vaatas ta meie peale ja küsis, kas ta üldse usku leiab? Võib-olla on põhjuseks ka see, et oleme unustanud alistuda jumalikule autoriteedile koguduses ja ka väljaspool seda. Lihtne usk alistub autoriteedile.

Lihtne usk on meeleheitel inimese usk

Kui inimene on meeleheitel ja oma varude lõpukorral, siis üks võimalustest on, et tema usk muutub väga lihtsaks ja ta suudab vastu võtta Jumala lahenduse. Näeme seda Piiblis korduvalt. Veritõbine naine, kes oli 12 aastat arstide vahet käinud, kõik ära raisanud (rahaliselt kindlasti, aga ka hingeliselt ja vaimselt), jõuab arusaamisele, et kui saaks vaid Jeesuse kuuepalistust puudutada, siis ta saaks terveks. Sürofoiniikia naine ei pea paljuks rahva ees alandatud saada, peaasi,et ta poeg päästetaks surmast. Sakkeus on valmis kõigepealt puu otsa ronima ja seejärel neljakordselt hüvitama kõik, mis ta iial kurja on teinud. Ja nii edasi.

Kui meie usk ei ole veel piisavalt lihtne, on põhjus ehk selles, et oleme veel piisavalt eneses tugevad ja meeleheide pole veel piisavalt laostav. Olin seda minagi. Aastaid. Need armuvahendid, mille Jumal mulle viimastel kuudel avanud on- ülestunnistus, palve, Sõna—olid ju aastaid mind ootamas. Aga ma ise ei tahtnud. Jesaja ütleb kusagil, et sa leidsid uut jõudu, selle pärast sa ei väsinud (oma kurjadest teedest). Nii minagi. Aastaid oli Sõna kinni, palve igav, südames tuimus ja kiretus, polnud vaimustust millestki. Uusaastaöödel kirjutan kirjalikke palveid, mille mõte viimastel aastatel oli läbivalt umbes selline: „Anna, et ma uuesti vaimustuks, ükskõik siis, kellest või millest. Sest niimoodi enam ei jaksa.“

Ja kuigi isiklik elu oli juba ammu sassis ja lootust olukorra paranemisele oli vähe, tundus ikkagi, et kuidagi üleloomulikult Jumal ühel päeval sekkub, teeb kõik korda, mis valesti ja ma võin uuesti hõisata ja oma kindluse Jumalale rajada. Kuidagi andis just see teadmine mulle jõudu, nii et ma ei tüdinud. Teisalt ei saanud ju ka minna pastori jutule oma ülestunnistusega. Mida ta minust arvaks? Mul ikka teatud reputatsioon vaja ülal hoida!? Ta ei saaks ju aru! Ja milleks üldse minna, kuni on veel lootust, et Jumal päästab ise, otse, ilma teisteta.

Aga millagi suvel juhtus nii, et see õhkõrn lootus sai otsa. Sain teada midagi, mis tähendas, et nüüd on kõik läbi. Kõik, mille peale olin lootnud, oli otsa saanud. Täielik pankrott. Sellest hetkest sai otsa ka mu enesepiisavus ja lootus Jumalale, kes on vaid „minu oma“, st minu isiklik teener minu vajaduste rahuldamiseks. Järgnesid ülestunnistused, meeleparandus, andestus ja uus elu.

Kusjuures, selles oli mul olnud õigus, kui arvasin, et „pastor ei saa aru“. Minu pühakirjaga vooderdatud suurepärastele mõttekonstruktsioonidele ja teoloogilistele ekskurssidele selle kohta, kuidas ma võisin teha teatud valikuid, tuli vaid üks vastus: „Aga mida ütleb Sõna?“ Ei saanud selle peale ka teadmatuse taha pugeda, teadsin väga hästi, mida Sõna ütleb. AGA, mina olin olnud ju nii eriline: ma olin nii palju kannatanud ja mulle oli nii palju liiga tehtud, ma olin nii usinalt jumalariigi tööd teinud (ikka kolmekordse koormusega), olin nii ustavalt Jumalat otsinud (vähemalt alguses). MINA, MINA, MINA... kõige selle tõttu võisin MINA tõlgendada Piiblit keeruliselt (Jumala lubav tahe ja täistahe ja mingi kolmas oli veel vist?!). Jumal on ju nii armastav ja tahab, et mul kõik hästi oleks. Selle pärast lasebki ta kõike nii juhtuda, nagu mina tahan. No ja mis siis, kui hästi natuke ümber nurga sõidad mõne koha pealt... sirge tee oli liialt takistusi täis...

Keeruline usk oskab kõike panna kenasti konteksti ja muuta oma argumendid vettpidavaks. Kui tulevad ka takistused ja nö „rünnakud“, siis TEAD, et need on hingevaenlase saadetud. Ei saa ju olla, et su armastav Jumal sulle mingeid raskusi saadab. Ei tule selle pealegi, et Jumal on armukade Jumal, kes kadeduseni himustab vaimu, mis meis elab. Ei mõistnud ma tollal ka seda, et Jumal igatseb mu osadust, mitte ohvrit ning minu südant, mitte mu teenistust (ühe-, kolme- või kümnekordset).

Nüüd, kus mu usk on lihtsaks jäänud ka ilma meeleheiteta, näen, et Jumala ligiolus olek on kõike muud, kui pailapseseisus. Sõna on saanud palju tähtsamaks, kui ta kunagi olnud on. Nii see sõna, mida loen Piiblist (ära tee seda, tee seda), kui see, mis Piibli kaudu mulle avaneb mu elu jaoks, kui ka see, mis otse südamesse tuleb või pisiasjade ja olukordade kaudu selgeks saab. Ja sellest ligiolust lähtuvalt võiks teha mida iganes, kui see vaid Tema poolt mulle antud on. Teistmoodi teenimisel pole aga mingit mõtet!

Murdumine

Vaadates tagasi viimasele paarile kuule, näen seal väga selgeid etappe ja pöördelise tähtsusega sündmusi. Ja tegelikult algas sügavam otsimine juba aasta alguses, kui mõistsin, et mu söömishäired hakkavad kontrolli alt väljuma. Pärast 7 kuud otsimist juhtis Jumal mind ühe koguduse suvelaagrisse, kus pastori kaudu tuli isiklik sõnum, mis hinge ja vaimu läbistas. Selle tagajärjel jooksin autosse, nutsin ja halasin Jumala ees, tunnistades, et olin olnud eksinud, ehk teisisõnu pöördusin, palusin „kõik andeks“ ja tundsin, et elan uues elus. Ja kindlasti nii see oligi. Aga tegelikuks vabanemiseks läks aega veel 2,5 kuud, et jõuaksin tõelise vabaduseni. Ja see tee ei olnud kerge.

Võib-olla kõige tugevamaks impulsiks sellel vabanemise teel sai see „õnnetu“ pangaülekanne, millest on juttu postituses Kõik ma annan Jeesusele... . Kaalukeeleks sai üks NULL. Jumal koputab mu südamele ja mida ma teen? Ignoreerin, nagu kõik eelnevad aastad? Või kuuletun ka oma elu "pisiasjades"-- esmakordselt üle väga pika aja? Nagu jagan seal postituses, muutusid Jumala asjad tollest hetkest väga lihtsaks ja on seda nüüdki. Jällegi tuleb ilmselt vahet teha teooria ja praktika vahel. Teooria on alati kergem omandada. Praktikaga on nii, et arvan, et olen midagi omandanud, kuid siis avaneb seesama olukord hoopis teise nurga alt ja ma saan aru, et olen ikka veel „mudas“, et mu motiivid on ikka veel mingis osas ebapühad. Siis tunnistan jälle üles, parandan meelt, tõusen püsti ja lähen edasi. Ja seda niikaua, kuni Jumal jälle näpu mu elu peale paneb ja uut valgust näitab.

Blogimise alguses hakkas Jumal mind öösiti äratama, andis palveid ja kirjatööd. Tulemus oli see, et olin tööle jõudes kui zombi. Suutsin ära teha vaid hädavajaliku, energiat ei saanud raisata. See kestis senimaani, kuni avastasin, et Jumal tahab minuga eelkõige armastuse osadust, mitte minu tööd. Vt. Nooremast ja vanemast pojast Öised kohtumised jätkusid, kuid jõudu tuli juurde.

Siis sai blogimine otsa ja ma otsustasin, et „nüüd ma puhkan“. Ees oli ka üks mitmepäevane komandeering Kreekasse, kõik tundus olevat otsustatud. Kuid ka seal äratati mind esimesel ööl, kuid kuna olin otsustanud puhata, siis vedelesin voodis hommikuni. Hommikul lõin Piibli lahti ja sõnum, mis avanes, oli väga ränk. Otsustasin, et ei raiska enam aega allumatusele. Hakkasin innukalt otsima ja palvetama, kuni tuli visiooni läbi selgus, et pean kõik asjad oma eelnevast „kristlikust“ elust pastorile üles tunnistama. Protsess oli pikk ja valulik. Seisin Jumala ees nii kaua, kuni KÕIK, mida Jumal tahtis sealt välja tuua, oli väljas. Huvitaval kombel ei toonud see ülestunnistus ise ega järgnenud palve loodetud kergendust. Segadust oli veel rohkem. Palvetasin ja otsisin edasi ning siis pandi väljatulnud krohvitükid minu ees freskoks kokku. Mõistsin mitte ainult neid tegusid, mida olin teinud, vaid ka motiive, MIKS mingi asi juhtus. Ja seetõttu taipasin, miks need juba ammu üles tunnistatud ja vere alla palutud lihapatud sinna ära ei mahtunud. Kui ma ei taipa oma tegude motiive ehk seda, mis mind tegutsema paneb, siis on tegude ja tagajärgedega tegelemine vaid kui võitlus sümptomitega, mis iialgi ei suuda tegeleda haiguse põhjusega. Haigus jääb alles ja riietub erinevatesse rüüdesse, järjest ilusamatesse ja pühamatesse. Kuid tegelikult on see ikka seesama haigus, mis sünnitab surma, olgugi et sümptomid nö pühamaks osutuvad. Ja haiguse mõju on ikka samasugune... mürk, mis voolab mu ellu ja tapab sealt kõik elava. Ja väliselt on kõik järjest kenam, kuid jõudu ei ole, väge ei ole, on vaid pettekujutelmad. Nii oli see vähemalt minu elus.

Lõppkokkuvõttes ei kahetse ma midagi. Uus elu, mis mu ellu voolas selle alanduse läbi, on niipalju võimsam ja parem. Luuka evangeeliumis on lood taevariigist, kus kordub üks motiiv: kui keegi on aru saanud, et ta midagi või kedagi kaotanud on, kas ta siis ei annaks kõike ära, et kaotatut tagasi saada?! Otse loomulikult! Pole ju küsimustki. See silmapilkne kerge viletsus saavutab määratu suure igavese au! Kas pole see siis ka põhjus minevikust, mis nagunii oli täis valu ja meeleheidet, lahti lasta, ja täiel määral siseneda sellesse, mis Jumal minu jaoks loonud on!

Issand on väga ligi

Paar päeva tagasi juhtusin kuulma prohveteeringut, mis oli saadud 20. jaanuaril 2005 Eestimaa koguduse kohta. Seal manitseti kogudust osadusse Jumalaga, öeldes, et see on „elu ja surma küsimus“. Prohveteeringust on möödas üle nelja aasta. Kohe pärast seda „juhtusin“ lugema Luuka evangeeliumit viljatust viigipuust, kus Jeesus otsis viigipuult vilja ning oli seda teinud kolm aastat. Jeesus, keda me oleme nii harjunud kujutama hea karjasena, oma vennana, sõbrana jne. sai selle peale väga kurjaks ja tahtis viigipuu ära needa. Teda peatas vaid aednik, kes ütles, jäta veel NELJANDAKS aastaks, ma istutan ta ümber, panen mulda, teen veel, mis suudan. Aga kui see ka tõesti ei aita, siis hävita see viljatu viigipuu.

Usun, et mind kutsuti kirjutama sedasama blogi mitmeid nädalaid tagasi ja sama järsku, kui ülesanne anti, lõppes see ka ära. Nüüd tean ka põhjust—üsna pea võttis Jumal mind personaalselt ette ja hakkas puhastama. Mida enam Ta puhastas, seda enam avanesid tunnetuse piirid. Samas oli asju, mida ikka ja jälle uuesti õppima pidin. Kuni alistusin lõplikult. Ja jälle tunnen, et algamas on uus etapp, pisut avalikum, kui eelmine.

Ma olen pea 20 aastat kristlane olnud. Kogu selle aja „ustavalt“ koguduse liige. Mõned ajad, kui olin aktiivses jumalariigi töös, olid põnevamad, teised, kus otsest töölõiku ei olnud, jälle igavamad ja ma arvasin, et see on normaalne. Nüüd tean, et tegelikult ei ole see normaalne. Minu osadus Jumalaga ei saa ega tohi sõltuda sellest, kui palju ma kaasa löön või mida korda saadan. Vastupidine on küll tõsi. Kui on osadus (päriselt, mitte kujuteldav), siis voolab Jumala tahe sinu kaudu teiste inimeste ellu. Mõned imestavad muutuse üle (eriti need, kes sind varem päevast päeva teistsugusena nägid), mõned ei mõista, mis sinuga toimub. Aga sellest ei ole midagi, sest sa ei kuuluta ju iseennast. Kui oled järginud Jumala tahet oma elus ning allunud Tema juhtimisele, siis võid olla kindel, et Tema ei jäta sind häbisse ja saadab korda selle, milleks Ta sind välja läkitas. Aga kui ei saada, aga kui jääd häbisse?! Ka sellest pole midagi. „Minu õnn on see, et ma olen Jumala ligi,“ ütleb laulik. Eks Jumal ise teab, miks ta midagi teeb või kuhu saadab.

Seepärast hakkan uuesti blogima ja püüan edasi anda neid õppetükke, mida vahepealse aja jooksul omandanud olen. Vähemalt teoorias. Ja teen seda lootuses, et me tunneksime ära oma „armukatsumise aja“ sel ajal, kui on veel „hästi soodus aeg“, sest ka Eestimaa kogudusi on Issand püüdnud koguda kui tibupoegi, aga me ei ole tahtnud. Kui Jeruusalemma juba piiratakse, siis ei ole enam aega meelt parandada. Neli aastat ja väga mitu kuud pealegi on möödunud väga tõsisest prohveteeringust. „ELU ja SURMA küsimus“. Täna on meie ees veel valik. Homme ei pruugi seda enam olla.

Kuula prohveteeringut http://www.metodistikirik.ee/content/view/602/345/lang,et/

Ärkamine algab minust.... ja Sinust!

Tundub, et Jumalal on siin ilmas justkui kaks agendat. Üks on oma riigi ja valitsuse kehtestamine, oma tahte teostamine. Ja teine on inimeste päästmine neid Jumalaga osadusse kutsumine ja igavese elu lootuse andmine. Tavaliselt käsitletakse neid kahte koos. Ja nii see olema peakski, kuid praktikas siiski alati ei pruugi. Jumal oma suveräänsuses võib kasutada keda iganes. Mõnes mõttes on need inimesed „eeslid“, sest teame, et „keeletu koormakandja loom“ hakkas äkitselt prohveteerima, kui Jumalal seda vaja oli. Jumal oma suveräänsuses võib kasutada ka mida iganes. Jeesus hoiatas oma jüngreid, et kui need lapsed, kes tee peal rõõmsalt hõiskasid, et kui nemad vaikseks jääksid, hakkaksid kivid kisendama. Tean oma kogemustest, et kui olin esmakordselt täiskohaga (või mis iganes kordse koormusega) jumalariigi tööl, siis sai väga palju ära tehtud, paljud said õnnistatud, aga südames oli valu, kibestumus ja isegi meeleheide. Pettunult ja läbipõlenult lahkusin, sest tundsin, et mind kui ohverdatakse teiste eest ja see ei tundunud õigena. Jeesus oli ju kõik ohvrid kandnud. Ilmselt olin ise olnud eesel, kes ei taibanud alati, et Jeesus kutsus oma jüngreidki esmalt just selleks, et nad oleksid tema juures ja alles siis kõik muu (Mk 3:14). Jumalariigi töösse sukeldudes võib see horisont kaduda.

Mõned aastad läksid mööda ja Jumal kutsus taas mind oma tööle. Nägin seda teise võimalusena. Isegi kontekst, kuhu mind asetati, oli esimesega väga sarnane väliselt, kuid sisult täiesti uus. Paljud südamehaavad said puhastatud, seotud ja salvitud. Kuid see Jeesusega koos olemise tunne ei olnud primaarne. Olin taas tohutult tänulik selle eest, mida ta minu elu läbi teeb. Samas võtsin usinalt osa välistest armuvahenditest, kuid süda ei olnud päris seal, kus ta oleks olla võinud. Ja seetõttu tundus, et minu eriliselt privilegeeritud seisus lubas Jumala sõna kui püksikummi venitada, ja kui seda piisavalt kaua teha, siis võib nn. Jumala lubava tahte alla ikka väga palju mahtuda. Tegelikult aga ekslesin ning mõistsin seda alles siis, kui kuulasin ettekannet patu teemal, seal öeldi, et "patt on ekslemine". Nüüdseks olen mõistnud, et patt on kõik see, mis on "käsu vastu". Kui loobume lihtsast ja siirast usust Jumala Sõna järel käimisel, siis oleme eksinud ja elame patus, ükskõik kui hästi me iseendale seda ilusaks mõtelda ei oskaks või kui edukalt või ebaedukalt me samal ajal Jumalat ei teeniks. Iseenda teedel elades oleme seesama Juudas, kellest räägib eelnev postitus Juudase sündroom.

Jumalal ei ole lemmiklapsi. Ükskõik, kui palju sa tema heaks korda saadad või kui palju ta sind õnnistab, ei too see sind Jumalale lähemale. Sest Jeesus on AINUS tee Isa südame juurde ja Jeesuse vereohver on ainus, mis kostab meie eest Isa ees. Teenistus on siis täiuslik, kui see lähtub osadusest, mitte vastupidi. Ja õnnistused on pigem selleks, et saaksid paremini teenida ja kuuletuda Jumalale. „Ma õnnistan sind, et sa oleksid õnnistuseks“ 1 Mo 12:2. Seega, õnnistused justkui kohustavad. Kellele palju on antud, sellelt nõutakse ka palju. Iga privileegiga kaasneb vastutus. Ei saa enam elada nii, nagu poleks midagi kogenud.

Sel suvel toimus 10 päeva jooksul minu jaoks murrang, sest Jumal murdis läbi minu südamesse. Nende päevade jooksul oli arm viibida kahes vaimulikus laagris ning ühel 16-tunnisel nö vabaõhu jumalateenistusel, kus Jumala imelist loomingut vaadeldes sain supelda Sõnas oma mp3-mängija vahendusel. Leidsin uuesti Jeesuse ning isikliku osaduse temaga. Ta oli mind taas kutsunud. Vahepealne isepäine elu aga oli jätnud sellise jälje, et tagasitulek oli mõnes mõttes vaevaline. Ikka ja jälle kogesin suurt võitlust eneses, et kord „Westmann all ja Piibeleht peal“ ja siis jälle vastupidi. Et ikka hirmus vaev seda oma liha risti lüüa. Tegelikult ongi see võimatu. Keegi on kunagi öelnud, et kui sa ise ennast risti lööd, siis üks käsi, see, mis haamrit hoiab, jääb ikka kinni löömata. Selline mudamaadlus kestis kuni rahaülekandeni, millest räägib postitus Kõik ma annan Jeesusele... . See oli siis, kui tunnetasin Jumala tahet ning allusin sellele nii ruttu, kui suutsin taibata, et see on see, mida minult hetkel oodatakse. Ja nagu tookord kirjutasin ning ei väsi siinkohal kordamast, muutusid Jumala asjad korraga väga lihtsaks. Teenistused muutusid kosutavaks. Sõna avanes. Kogen ta juhtimist. Südames on rahu.

Nagu lugeda võib, ei olnud alguses kerge. Olin jälle taas elevil, et Jumal minuga suhtleb, kuid sõnakuulelikkus oli visa tulema, vähemalt selline rõõmus ja lojaalne kuulekus. Kuni tajusin, kui väga Jumal mind armastab. Ja mitte minu töö pärast (endise, praeguse ega tulevase), vaid minu enda pärast. „Kadeduseni ta himustab Vaimu, kes meis elab...“ Sain aru ka sellest, et kohusetundlikult ja mis peaasi, alandlikult! ennast pidevalt oma vana minaga samastada ei ole õige. Need neli päeva, kui mu poeg oli kui eriliseks kanaliks Jumala käes ja mina seda dokumenteerisin, siis tahtes kirjutada „tema süda mõistab Jumala asju, kuigi mina ei mõista“ ja pannes sisse „tema süda“ juba olemasolevasse lausesse, olin „kogemata“ kirjutanud: „Ta ema süda mõistab Jumala asju, kuigi mina ei mõista.“ Selle kaudu näidati justkui, et sellist võltsalandlikkust pole vaja. See on ikkagi Jeesuse veri, mis minu eest kostab!

Facebookis on Smith Wigglesworthi fännilehekülg. Seda lugedes nägin, et umbes sajakonna kommentaari sisu on sarnane: „Küll oli vägev mees! Ta oli vaid tavaline inimene. Jumal võiks meist igaühte kasutada, kui me ennast vaid temale annaksime“. Aasta tagasi oleksin ilmselt nõustunud. Praegu aga ei saa ma aru, et miks me seda siis ei tee?! Kõik justkui teavad, mida peaks tegema, aga seda, kes läheks ja teeks, ei ole. Ja ometi teatakse, et minemiseks ei pea olema „eriline“, Jumal on meile andnud juba kõik, mis vaja. 2 Pe 1:3-12.

Väga palju räägitakse ja palvetatakse praegu Eestimaa ärkamise pärast. Võib olla on seda kogu aeg tehtud, aga mina pole märganud. "Issand, saada ärkamist!" Ja selles on justkui osaliselt ka see mõte, et saada üks „Smith Wigglesworth“ kusagile kogudusse, las seal tuleb üks võimas Vaimu töö ja siis me kõik läheme sinna vaatama, kuuletume ja järgime, nagu peab. Ka see muide on üdini inimlik. Iisraeli lapsed ütlesid samuti Moosesele, et "mine sina Jumala juurde ja küsi, mida me peame tegema, ja siis me teeme kõike täpselt nii, kui kästud." Ja meie jälle teame, kui hästi see „täpselt tegemine“ neil õnnestus.

Olen kuulnud üht ilmutust algavast (või alanud?) Eestimaa ärkamisest, mida tunnetan õige olevat. Et siin ei saa olema suuri juhte ja liidreid, vaid igas koguduses on inimesi, kes on ärganud; kes on mingil hetkel tunnetanud ära konkreetselt, mida Jumal neilt ootab, sellele allunud ja seda järginud. Ja kui see ärganud inimeste arv jõuab kriitilise massini, tuleb sinna paika nähtav ärkamine, mis on kogetav ka inimestele väljastpoolt. Ja ei saa olema selliseid „freeraidereid“, ega küünla valgel ilutsejaid (Joh 5:35). Kes kaasa ei tule, jääb ilma. Seega nii, nagu 20 aastat tagasi skandeeriti „Eestimaa on meie kätes“, nii see täna tõesti on. Ärkamine algab siis, kui mina ja Sina oleme ärganud.

Juudase sündroom

Kõige ohtlikum asi usuelus on elada Jeesuse füüsilises ligiolus (ehk osa saada välistest armuvahenditest, jumalateenistusest, isegi ülistusest, palvest ja osadusest) ja Temaga mitte vaimselt osaduses olla. Nimetaksin seda Juudase sündroomiks. Sellele mõttele viis mind muuhulgas juba tsiteeritud Wilcoxi meetilga tsitaat : "Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal“ Joh 13:23.

Kuidas ta võis? Ta oli olnud 3 aastat Jeesusega, kuulnud kogu õpetust, ilmselt oskas säravalt kuuldut edasi anda ja Jeesusest tunnistada. Jeesus pesi ta jalgu... Ja ometi. Tema lõpp on andestuseta. Vähemalt ei näe me, et Jeesus talle enne surma andestanud oleks. Ka ei pöördu ta Jeesuse poole, kui on oma veast aru saanud. Ikka juhindub ta oma mõistusest ja arvab, et raha tagastamine ta sellest supist päästab. Miks ta ikkagi Jeesuse ära andis? Mõned arvavad, et Juudas oligi lihtsalt iseenesest kuri inimene, et sellepärast ta tegi nii, nagu tegi. Mina nii ei arva, sest muidu poleks ta pärast tehtut kahetsenud, kui kõik teisiti (ehk „nagu alati“) välja kukkus. Nõustun pigem nendega, kes arvavad, et ta oma parimat kavatsust mööda püüdis Jeesust sundida oma kuninglikku väge eksponeerima, kui ta kinni võetakse ja vangistatakse, Ta võis arutleda umbes nii, et mis sa, Jeesus, viivitad, ole juba see auline kuningas, kelle me usume sind olevat! Juudase kavatsused on head, aga tagajärjed on katastroofilised. Mitte küll igavikulise mõttes, sest Jumal oma kirkuses võib kasutada mistahes inimlikku eksitust oma plaanide edendamiseks ja on seda isegi ette näinud (Vana Testamendi prohveteeringud). Miks Juudal ei õnnestu olla siis (lõpuni) edukas? Aga sellepärast, et ta vaatab Jumala tööd ja tõlgendab seda, mida tuleb ära mõista vaimselt (vt 1 Kor kirja algust), läbi inimliku arusaama. Ehk teisisõnu, ta saab Jumala plaanidest valesti aru ja tegutseb oma arusaamade valguses, arvates, et kõik on väga hästi.

Miks siis ikkagi nii? Võibolla sellepärast, et nendest välistest armuvahenditest osasaamine, armulaud, sõna kuulmine ja lugemine, palve, isegi kõrged ametikohad jumalariigi töös (nagu minul on arm olnud olla) jätavad petliku mulje, justkui oleksime selle kaudu Jumalale lähedal. Aga nagu keegi kunagi ütles, et garaaži astumine ei tee sind veel autoks, nii ei tee sind kristlaseks ega hoia Kristuses ka kirikus käimine ega isegi mitte tema teenistuses olemine. Pigem vastupidi. See vaid paadutab südant ja tekib petlik enesekindlus, et kõik on korras. Ajuti küll miski närib hinge, aga ju see on „hingevaenlane“, minul läheb enamvähem hästi. Umbes nii, et kuniks hoidume kõige suurematest lihapattudest, elame enamvähem korralikult, siis Jumala arm katab muu kõik kinni. Aga Sõna on kuiv, jutlus on igav, Pauluse manitsused (a la Kristuse sõna elagu rohkesti teie sees) liig utoopilised täitmiseks.

Ka Piibel on selliseid hoiatusi täis. Vt nt ka juba tsiteeritud Joh 5:39-40 „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu- ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu“. Või nt see armulaua kirjakoht, et kes enesele aru ei anna sellest ihust (ehk Kristusest siis), see sööb ja joob enesele nuhtlust. Et mida rohkem kuuled Sõna ja palvetad ja käid armulaual, aga ei otsi seda lähedast isiklikku kontakti Jeesusega, seda rohkem paadub su süda ja ühel päeval ei ole tagasipöördumine enam võimalik, kuigi väliselt oled igati eesrindlik ja eeskujulik.

Samuti ei tohi mitte kunagi oma usukindlust rajada sellele, kui palju Jumal sind aitab või päästab või isegi oma riigi tööl kasutab. Minul oli paar aastat tagasi selline juhus, kus sõitsime Tallinn-Tartu maanteel ja sooritasin möödasõitu, kuni ühtäkki avastasin, et mul on autod mõlemal pool. Kuum jutt käis läbi ning otsustasin, et edaspidi kasutan vaid Viljandi või Piibe maanteed Võrtsu äärde jõudmiseks. Samal nädalal kuulsin juhuslikult raadiost just neil kahel maanteel toimunud surmaga lõppenud õnnetustest. Ja mulle justkui öeldi, et kui Jumal sind ei kaitse, ei ole tähtsust, mis maanteel sa sõidad. Ja seda kõike sel ajal, kui mu osadus oli pea olematu ja tegelikult olin täieõiguslik „Juudas“. Ka Iisraeli lapsed kogesid imelist Jumala ligiolu, päästet läbi Punase mere, tulesammast öösel ja pilvesammast päeval ja ometi ei muutnud see nende südameid, nad langesid kõrbes. Mägi veel suitses, kui kuldvasikat valmistati.

Olen Jumala armu kogenud, et Ta mind on justkui uuesti vastu võtnud, mitte ainult oma teenistusse, vaid ma kogen tema armastust ja juhtimist iga päev. Mitte kindlasti ei ole see minu ainuõiguslik privileeg, vaid avatud kõigile, kes seda igatsevad. Tuleb vaid otsida Jumala andestust, alluda Tema juhtimisele koheselt, kui ta midagi südamele paneb. Ei tohi hakata oma liha ja verega nõu pidama, nagu Paulus ütleb. Kui ülesanne tundub raske, ei tohi märguannet ignoreerida, vaid võib sellest palves rääkida Jeesusega ja küllap annab ta siis mõista, et ta ei palu midagi ületamatut, vaid tuleb ise armust appi ja et see, mida ta palub, on vaid meie hüvanguks ja päästeks.

Kordan veelkord seda meetilga tsitaati. (T. Wilcox, Meetilk kaljust, tõlkinud Peeter Sink).
"Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal, Joh 13:23. See on evangeeliumi armukorra seisukord, milles me peaksime paluma, sõna kuulma, ja kõik tööd tegema. Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena."

Tulekuumus sisemuses

Ikka veel eilsete mõtete mõju all (Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust), lugesin hommikul 1 Korintose kirja ja eriline äratundmine valdas mind esimestes peaükkides, kus on räägitud maailma ees narriks saamisest. Ja kuidas Jumal saab kasutada ainult midagi sellist, mis maailma ees on põlatud. Ja et vaid nõtruses saab vägi täie võimuse. Ja et Jumala riik ei ole sõnades, vaid väes.

Ma võiksin ju Jumala käest küsida ja nuriseda, et miks iga mu mõte päevavalgele tuuakse ja küberspeissi üles peab riputatud saama? Miks on see kui võti edasiminekuks? Aga ma ei küsi. Ja sellepärast ei küsi, et umbes 20 aastat tagasi on meil selline kõnelus juba toimunud. Tookord ahastasin: Jumal, miks mulle iga väiksema üleastumise, iga sõna, iga mõtte kohta märku antakse ja ma pean muudkui käima ja üles tunnistama jne. Vaata neid inimesi pinkides, kui rahulikult ja rõõmsalt (võib olla küll pisut tuimalt) nad igal pühapäeval kirikusse saavad tulla! Miks minu sees põleb nagu mingi sulatusahi (vt 1Pt 4:12). Ma tahan ka olla armas ja rõõmus Jumala laps!"

Tol hetkel ei kuulnud ma Jumala vastust, aga see võis olla midagi seesugust: "Olgu, kui sa seda tõesti tahad! Kas 20 aastat on piisav? Või võtan sealt umbes pool aastat maha?" Ja tõesti kogu selle pika aja jooksul olin ma välistest armuvahenditest osaline, vt Meetilga tsitaati Kui te ei saa kui lapsukesed... Lk 18:17 , Jumal andis õnnistusi ja valmistas väljapääse (vt Põgenemisest), kuid mu silmad olid sellele suletud, midagi oli alati puudu. Ma ei elanud Kristuse armus. Jumal küll tegutses nii minu kaudu kui minu ümber, vist aga mitte päris minu sees.

Seepärast, Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel! (1Pt 4:12-13). Jeesus ootab meid kõiki oma risti alla tagasi, kui vahepeal on ka tee kuhugi kõrvale läinud, et sealt siis tõusta ja minna uues lapselikus usus. Temal on armu ja halastust ja selliseid õnnistusi, mida silm ei ole veel näinud ega kõrv ei ole kuulnud!

Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust

Olles eile sügavalt mõtelnud Jumala suveräänsusest ja laste usust, püüan täna olla tähelepanelikum sõnumitele, mis väikemehe suust tulevad. Olles kirikutee päris alguses küsib ta "laevalaulu", kusagilt mälusopist tuleb meelde üks laul paadist. Laulan selle ette ja küsin, kas see? Ta vastab hõisates: "Laula veel seda laulu, sellest võib saada meie uus laul!" Uus laul? see ju taas piibellik mõiste ja kohe tuleb mõtteisse mitmeid pilte paadist ja veest jne, millele kirikus olles aina lisa antakse. Kirikus on laps tavapäraselt kannatamatu ja püsimatu, kuid teenistuse lõpus jookseb ta minu juurde ja ütleb õhinal, et kohe algab tenniselaud ja me peame ka sinna minema. (Ilmselt on sõnad õnnistus ja tennis segamini läinud ja jutt käib armulauast.) Armulaual olles ei tekita saiatükk mingeid küsimusi. Kui ta aga näeb inimesi väikestest topsikestest joomas, küsib ta, et mis see on. Vastan asiselt: see on mahl ning saan iseeneses kohe noomida ning parandan: "See on Kristuse veri!" Ta joob topsi põhjani ja ütleb: "Väga hea mahl! Ma mõtlesin, et see on vein." Selle peale puhken nutma, sest toimuv ületab taas minu arusaamise.

Pärast jumalateenistuse lõppu lähen rääkima pastoriga, sest selline vajadus anti südamesse. Kuna midagi muud pakilist pole, räägime lapsest ja me mõlemad rõõmustame tema usu üle. Lõpuks palvetame ka kolmesi koos ja meie kahekesi lahkume. Kabinetist väljudes näen lapse pühapäevakooli õpetajat. Kuna tean, et laps tunnist üsna ruttu jalga lasi, hüüan talle juba eemalt: "No mis juhtus, kas teil on seal valeõpetus?!" Ta vaatab mind arusaamatult ja ma kordan öeldut. Õpetaja jääb alandlikuks ja rahulikuks, kuid minul tuleb südamesse terav valu. Kuidas ma võisin? Nädal tagasi olin olnud meeletult tänulik nende inimeste eest, kes ohverdavad oma aja, mil nad muidu saaksid teenistusest osa võtta, lastele. Pomisen midagi vabanduseks ja õpetaja ütleb, et ah pole midagi. Kuid sellest hetkest saadik olen kui diskvalifitseeritud. Kogetud õnnistused on kui peoga pühitud, saadud sõnum pole enam nii tähtis, üldse paistab kõik kuidagi mõttetu. Tean, et kui ma sellest ei tunnista, ei ole mul rohkem kellelegi midagi öelda. Tajun, kui tühine ja rumal ma ilma Jumalata olen. Ja hinges on ääretu kurbus...

Armulaual kogetu põhjal teen järelduse, et mu poeg on saadetud mulle õpetajaks, selgitama, milles see lapselik usk ikkagi seisneb ja enamgi veel, mis on need puudused, mille ilmnemisel Jumal meie usku ikka veel hindab. Teen mõtteis nimekirja.
1) Ta mõtleb palve ajal muudele asjadele (nagu meiegi)
2) Ta jookseb jumalateenistuse ajal ringi (nagu meiegi, oma mõtetes)
3) Ta palvetab pidevalt oma uute mänguasjade eest, kuigi tal neid juba niigi palju on (nagu meiegi)
4) Ta ei saa räägitust aru ja nimetab asju ebaõigete nimedega a la "tenniselaud" mitte "armulaud" (nagu meiegi, vt nt 1Kor 13:9)
5) ta räägib ajuti liiga palju ja on pisut tüütu (nagu meiegi mõnikord või vähemalt mõned meist, mina nende hulgas loetelu igas punktis)

Neid "iluvigu" on ilmselt veelgi, kuid siirus, avatus ja meeleparanduslik hoiak katavad selle kõik kinni, vähemalt kuni usus kasvame. Kuid kindlasti ei ole lapselikus usus küünilisust, sarkasmi ega irooniat. Need on täiskasvanute pärusmaa. Kõik need kristlikud naljad, mis balansseerivad hea maitse piiril, on tegelikult tõelises usuelus välistatud. Ega Paulus niisama ei ütle: Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust Ef 4:29. Kirjakohti on veelgi, nt Ef 5:4, Kl 3:8. Samas ütleb Jakoobus, et kes kõnes ei eksi, on juba täiuslik (3:2). Ja tegelikult teadis Jumal seda ette ning oli mulle juba eile abi saatnud, kui üht netijutlust kuulates köitis tähelepanu etteloetud kirjakoht: 1Kr 9:27 ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Mõtlesin, et oi kui huvitav, vana tõlge kasutab ju väljendeid "talitsen" ja "kõlvatumaks". Ehk oleks pikem mõtisklemine selle salmi üle (mitte vaid lingvistiline huvi) tänase ära suutnud hoida? Samas elasin ma ju oma arust Jumala armastuses ja ligiolus ning püüdsin Teda tähele panna igal sammul. Et loo moraal ehk selline, et vaatamata sellele, kui palju Jumal sind oma armust õnnistanud on, ei ole see kunagi garantii, et sa ei langeks. Aitab vaid see, kui Temast 100% kinni hoiad.

Aga selles loos on ka üks väga julgustav mõte. Nimelt, Jumal hoiab omi. Ja eriliselt on tema hoole all need, kes päeva koormat ja palavust kannavad. Ning ta valvab kiivalt, et keegi nendele ega nende kohta midagi öelda ei saaks. Need, kes ütlevad, muutuvad õige pea ise irrelevantseks. Sarkasm, küünilisus ja iroonia osutavad aga südame kõvadusele ja isekusele. Õnneks on aga patt ja kõva süda ainsad annid, mida Kristusele tuua saame (vt. postitust Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1 ).

Häiriv usk

Reedel lasteaiast koju jõudes ütleb mu väike poeg: "Hakkame täna ka koos palvetama ja ülistama! Sa pead ju kogu aeg palvetama!" Lasteaias kurtis kasvataja, et lapsel on tulnud selline "faas", et ta palub iga asja eest vabandust, isegi, kui pilt natuke untsu läheb või kedagi kogemata müksab. Et justkui märk tõsisest pöördumisest. Kodus hakkame siis palvetama, tema küll rohkem jookseb sinna-tänna ja mina palvetan. Täna hommikul ütleb ta mulle, et palvetame veel, et siis mul tuleb jälle selline mõte, et ma armastan Jeesust rohkem kui sind. Ja siis järsku vaatab ta mulle otsa, justkui oleks alles nüüd avastanud, et selles lauses on ju midagi viltu. Et kuidas siis rohkem kui emmet? Mille peale päästsin lapse kimbatusest, öeldes, et pole midagi, Jeesust peabki rohkem armastama kui emmet.

Ma pean tunnistama, et mingil tasandil see, mis toimub, häirib mind. Raske on oma südames teda pidada oma "armsaks vennaks Kristuses". Sellepärast, et Selverisse minnes tahab ta jätkuvalt tühjaks osta ühe teatud riiuli ja siis veel mõned asjad mõnedelt muudelt riiulitelt. Ja nuiab lõputult, kui ei saa. Ta ei oska nii ilusti ja pikalt palvetada kui mina (vt. Mt 6:7). Ta lobiseb minu palve ajal lakkamatult oma multikakangelastest! Ja kindlasti ei ole tal nii palju usukogemusi ega pole ta nii palju Sõna lugenud ega kuulnud kui mina (ta ei oskagi lugeda!). Ja üldsegi, ta ei ole selline, nagu minu arvates üks usklik olema peab. Uhh! Sain südamelt ära!

Kui natuke mõtlema hakata, on siin tegemist Jumala suveräänsusega ja sellega, kas mina seda austan või mitte. Et see on JUMALA riik, mitte minu oma; TEMA valib sinna, keda tahab ja kui tema nad juba vastu võtab, siis miks peaks minul olema midagi selle vastu?! Miks peaks Jumal iga kord, kui ta kedagi päästa või kasutada kavatseb, tulema minu juurde ja küsima, et kas see inimene on sobilik ja kõlbulik? Ah Sulle kõlbab? No ma võtan ta siis vastu! või No ma siis kasutan teda oma teenistuses. Selline isik ei saaks ju kuidagi Jumal olla?! Hetkel on tegemist inimesega, kes on mu lähisugulane. Aga mis siis, kui minu teele juhatatakse inimene, keda ma ei tunne ja kellele Jumal on armu andnud. Kas ma ka siis hakkan Jumalat omanäolisse kasti suruma ja kohut mõistma, et see inimene on kas liiga noor või liiga vana või on tal minu meelest miskit muud viga? (justkui vanus oleks viga?!).

Teiseks on siin tegemist iseenda armust ilma jätmisega. Selmet olla Jumala kaastööline ja seega tänulik Jumalale tema töö eest, hakkan hoopis juurdlema, et kuidas siis nii. Kolmandaks tuleb siit välja uskmatus nii Jumala väe kui tema sõna suhtes. Jumal saab ja võib päästa ükskõik keda ja anda neile oma sõnumeid mitte selle pärast, kui ilusti nad palvetavad või ustavalt teenivad, vaid lihtsalt selle pärast, et nad on avatud Jumalale ja Tema seda anda tahab. Kõik! See on ainus tingimus! Ja uskmatus Jumala sõna suhtes avaldub selles, et mind on ju lausa kohustatud saama kui lapsukene ja võtma lapsi eeskujuks. Ilma selleta ei pääse ma ise ükskord sisse.

Minu jaoks on siin üks hoiatav sõnum. Siis, kui Jumala riik saab nähtavamaks meie hulgas (mõned nimetavad seda ärkamiseks), et siis ei tule ta mitte sellisena, nagu meie arvame ja võibolla ka mitte selliste inimeste kaudu, keda meie selle ameti vääriliseks peame. Meid võivad ees oodata üllatused ja kui me pole oma südant valmistanud, (nagu mulle on hetkel näidatud, et ma sellistest hoiakutest ükskõik kelle suhtes juba ette meelt pean parandama,) siis võib juhtuda, et me jääme ärkamise õnnistusest ilma. Et ei juhtuks nii, et oleme aastaid igatsenud ja palvetanud ning kui lõpuks Jumal me palvetele vastama hakkab, siis pole see ikka päris see, mida ette kujutasime. Pettudes ja kibestudes ei saa me kindlasti sellest osa. See läheb meist lihtsalt mööda.

Aga praeguses olukorras olen Jumalale tänulik, et mul on nüüd kodus usu eeskuju ja palvepartner. Auline!

Kui te ei saa kui lapsukesed... Lk 18:17

Eile koju jõudes panin suures toas lapse jaoks multikad peale ja eraldusin ise ülistuslaule kuulama ja palvetama. Mõne aja pärast tuleb väikemees padinal ja ütleb, emme ma tahan olla sinu juures! Ma tahan kogu aeg olla sinu juures! (Võrdpilt lapselikust armastusest?) Mõnel teisel korral oleksin ta ehk tagasi kupatanud ja öelnud, et emmel on tähtis "töö" ja segada ei tohi. Aga eile oleks see läbinisti võlts tundunud. Siis istusime põrandal ja kuulasime ja tema lobiseb oma jutte ja mina püüan ülistada. Siis küsib, emme kas sa nutad? Mina vastu, et ei, ma palvetan ja tegelikult naeran hoopis. Siis paneb ta oma avatud peopesad silmadele, langetab pea sülle ning küsib, kas nii palvetatakse? Muigan kergelt ja ütlen, et ka nii võib, aga ei pea. Sa võid lihtsalt öelda Jeesusele: Sa oled mulle kallis!" Selle peale ütleb laps: "Jeesus, sa oled mulle kallis! Ma kallistan sind rohkem kui emmet!" Olen kui puuga pähe saanud ja küsin tõsise ja arusaamatu näoga: "ROHKEM KUI EMMET?!" "Jah," vastab tema ja lisab "lähen nüüd multikaid vaatama!" Vaatan talle juhmi näoga järele ja mõtlen, et keegi pole talle ju Mt 10:37 selgitanud. Aga ilmselt tõesti, aeg oleks ka mul uskuma hakata, et kui ta 3 nädalat tagasi Jeesuse oma südamesse palus, et nii see tõesti juhtuski. Pole siin midagi, et "ah, lapse asi ja eks näis, mis saab!" Tema süda mõistab Jumala asju, isegi kui mina seda ei mõista (miks peakski selleks minu luba vaja olema?!). Ja tal pole ka vaja palju sõnu, ühe lausega on kõik öeldud. Lapselik usaldus on konkurentsitu!

Ma arvan, et meie suhe on viimasel ajal ka paremaks läinud, sest ma kohtlen teda vähem kui omandit ja rohkem kui isiksust. Mõnikord ta jonnib ja/või esitab ultimaatumeid, et kui nii on, siis tema läheb metsa elama ja ei tulegi mu juurde enam tagasi. Siis on muidugi raske olla kannatlik, aga eks minu Isal on minuga veel raskem. Eile hommikul lubasin, et hakkan nutma, kui ta nii ütleb, tema, et hakka jah ja hakkasingi. See murdis ta südame ning ta lubas, et enam kunagi nii ei räägi. Ma loodan, et tema lubadused on püsivamad kui minu omad. Aga kui mitte, eks siis on varuks nii armu kui andestust. Meile mõlemale.

Tahaksin lõpetada asjakohase tsitaadiga T. Wilcoxi raamatust "Meetilk kaljust" (tõlkinud Peeter Sink): "Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal, Joh 13:23. See on evangeeliumi armukorra seisukord, milles me peaksime paluma, sõna kuulma, ja kõik tööd tegema. Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena."

Nooremast ja vanemast pojast

Eile hommikul, kui ärkasin, sain südamesse, et ma olen kui Jumalast määratud sekretär-masinakirjutaja. Oli kunagi selline amet, mida nüüd peenemalt nimetatakse –juhiabi, sest enamiku kirjatööga saavad juhid ise ka hakkama tänu arvutitele. Ilmselgelt nägin selles märguandes viidet oma blogindusele ja olin omamoodi uhkegi. See on ikka väga mõnus tunne, kui tead, et sul enesel ei ole midagi ja siis korraga antakse... kogu loodu jutustab Jumala aust ja ühtäkki on just sinule antud silmad seda näha (või pole teised osanud seda igatseda). Igal juhul olin põnevil ja mõlgutasin seda mõtet aeg-ajalt päeva jooksul, kuni koduteel sai mulle selgeks, et see on ka kõik, kes ma Jumalale hetkel olen... töövõtja, kes täidab kohustusi. Kusjuures, mitte ka väga lojaalne ja rõõmsameelne töövõtja, vaid ikka nurisedes ja puigeldes ja justkui sunniviisiliselt täites seda, mis ette on antud (vt eelmisi postitusi). Samas on Piibel kutsunud meid olema teenijad. Probleemid tekivad seal, kus see saab olema inimese ainuke või põhiline roll suhtes Jumalaga.

Kiriku suvelaagris ühel õhtusel jumalateenistusel jutlustati kadunud poegade lugu (Lk 15), keskendudes just vanemale pojale ja julgustati eelkõige pastoreid tulema taas Jumalale lähemale uut armu kogema. Minu vastu rääkis see jutlus tol hetkel sedaviisi, et ma mõistsin, et olin oma teenistuses varemalt olnudki see vanem poeg, töökas ja kohusetundlik teenistuja. Ja olles pettunud selles rollis, olin lahendusena näinud (mitte teadlikult muidugi) nooremaks pojaks hakkamist, läinud võõrale maale ja raisanud varandust. Jutlust kuulates olin just olnud Isa juurde naasnud noorem poeg, nii et väga personaalseks see minu jaoks ei läinud. Eile aga sai mulle selgeks, et olen taas jälle muutunud vanemaks pojaks või väga kiiresti sinnapoole teel.

Miks küll ometi? Ma kogen päevast päeva Jumala ülisuurt armu, et ta on mind uuesti puhastanud mu pattudest, andnud mulle oma sõnumeid ning armastavaid kaaskristlasi. Ja ometi ei koge ma Jumala armastust sellisel määral, nagu võiksin. Kunagi üks mu õpetajatest ütles, et „on imeline näha, et see või teine asi juhtub su teenistuse kaudu, aga peaasi on see, et sa mõistaksid, kui väga Jumal sind armastab.“ Ja just sellisest tunnetusest tunnen hetkel puudust.

Ma tean, kui palju ma oma väikest poega armastan. Jeesus ütleb, et Isa taevas armastab oma lapsi veel palju rohkem, kui ükski „kuri“ lapsevanem (Mt 7:11) seda eales suudab. Ma näen, kuidas mu poeg paneb oma käed mu kaela ümber või poeb kaissu ning ütleb: „Emme, ma armastan sind niiiii väga! Sa oled mulle niiiii kallis!“

Miks siis mina sedaviisi ei suuda armastada oma Taevaisa, kes andis minu eest oma armsa poja, keda ta kindlasti vähem ei armastanud kui mina oma poega?! Selle ohvri kaudu olen Tema laps ja pärija. Ehk nagu öeldakse vanemale pojale: Kõik, mis minu oma, on Sinu oma. Võta ainult vastu! Mine rõõmsalt uute avarusteni, sest Jumalal on meile veel nii palju anda!

Sadagu õnnistusvihmad!

Ma kummardan Sind, armuvägi,
mis Jeesuses end ilmutand.
Ma astun armastuse ligi,
mis põrmu peale halastand!

Et siis me oleme põrm. Tuhk. Tolm. Ei midagi aulist ega ülistusväärset. Kust aga tuleb see mõte, see kiusatus, justkui võiksime teenida omast jõust ja omast väest ja kui ikka piisavalt palvetad ja Piiblit loed ja armastad, et küll siis tuleb õnnistus ka!

Eile koguduse osaduses tuli südamesse paluda õnnistusvihmade pärast üle Eestimaa. Ja tegingi. Ja koju minnes tuli sellist hästi värskendavat vaevumärgatavat seenevihma. Nagu ei tulnudki, vaid see oli igal pool kõikide ümber. Inimene, kes selles liikus, koges värskendust. Ja see oli kui võrdpilt praegusest ajast, kus, kui sa natuke "õues" käid, ehk liigud Jumala väe mõjusfääris, siis saad piserdatud (kastetud).

Hommikul jäin pisut kohmerdama ja kui õue vaatasin, sadas ladinal. Ei olnud seda rõõmu, et oh kui tore! Pigem selline ebamugavustunne ja mõte, et ehk peaks autoga hoopis tööle minema. Vastik ja märg ju! Oli vaja veel käia läbi korteriühistust, mis asub vastassuunas. Sinna jõudes avastasin, et uks on lukus ja seega oli see tühikäik. Nurisesin edasi ja läksin kodu poole tagasi, kuni sain aru, et ka see on üks võrdpilt: sa palud vihma ja kui seda antakse, siis on Sul vastik ja märg ja paha ja mõtled ainult, kuidas mugavasse autosse saada. Palusin andeks ja läksin edasi: kuna vihm oli tõesti vali, oli tekkinud tee peale ojake, väike jõgi, mis võis ulatuda pahkluudeni. Ja meenus Hesekieli jõgi, mis voolas välja templist. See jõgi oli alguses ka sama sügav, pahkluudeni. Kuna minu ees olev ojake oli väike, siis astusin ma sellest üle. Kohe tekkis mõte, et kas ma olen seda teinud ka vaimulikus mõttes, et kui Jumal on pannud midagi mu ette, millest võiksin jalgu märjaks tehes läbi minna (sest võib olla tahab Jeesus minu jalgu pesta!?), siis kas olen sellest lihtsalt üle astunud?!

Siis jõudsin koduukseni ja kuna auto võtit kotis polnud, siis olin ikka tõesti otsustanud 5. korrusele ronida ja võti tuua. Välisukse võtit otsides läks vihmavarju varre ühenduskoht juustesse ja ma sain tutistada. Siis otsustasin vastupanu lõpetada ja ikkagi jalgsi tööle tulla, läbi vihma.

Ja kui ma seal nii moodi oma vana ja katkise vihmavarjuga kõndisin (sest uus oli töö juurde jäänud), sain ma aru, miks see vihm ja üldse vesi meile nii vastukarva on. Sest põrm lahustub ju vees!!! Kui oled sinna vaimujõkke läinud nii sügavale sisse, et jalad enam põhja ei ulatu, siis lahustub Sinus kõik see, mis Jumalat ei austa ja vool kannab selle ära. Ja alguses on ebameeldiv, aga alternatiiv on seista kaldal ja vaimu vees triivivaid kaaslasi pealt vaadata ja arutleda, et küll nad on ikka kummalised!

Andku Jumal meile armu, et suudaksime anduda nii, nagu meid juhtitakse; alguses pahkluuni, siis põlvini, siis vööni jne kuni oleme täiesti Tema juhitavad.

Pannkooki! Meega, palun!

Tänane hommik leidis mind peale kella kuut köögist lapsele pannkooke küpsetamas. Pärast seda, kui olin lõpule viinud päev varem alustatud triikimise. Miks nii vara? Sest äratati. Miks pannkooki? sest sooviti. Seda, et ühe väikese inimese soovid võivad olla Jumalale sama tähtsad või tähtsamadki, kui minu omad, seda kogesin kiriku laagris, kui laps õhtuse jumalateenistuse ajal (Jumala ees!) palus šokolaadikommi ja ma talle seda lubasin, kui ta ilusti magama jääb ja rohkem ei sega, mida ta kuulekalt tegigi. Hommikul oli tal see tõotus tal meeles, kuid kommi mul polnud. Ja oh imet, sööklas tuli ta juurde tädi, kes talle lausa 2 šokolaadikommi anda tahtis. Mille peale emad alati ütlevad, et "oh mis sa nüüd, pole tal midagi vaja!" Nii tegin minagi, kuni aru sain, et töötan risti vastu Jumala plaanile selles olukorras.

Täna siis, kui pannkooki paluti, oli ka esimene mõte, et see ju meil nädalavahetuse teema. Aga kuna äsjamöödunud nädalavahetusel kooki ei tehtud, siis mõistsin, et ka see võib olla üks väikese inimese suur vajadus antud olukorras. Ja hakkasingi küpsetama ning tunnetasin, et see ja hilisem köögi koristamine on üle hulga aja üks vaimulikemaid asju, mida teen. Ehk minuni jõudis kogemuslikult paljukuuldud õpetus, et kristluses ei ole piiri nn vaimuliku ja ilmaliku elu vahel. Kõik on üks ja seesama elu ja üks ja seesama teenimine. Need samad asised toimetused olid ja on sama tähtsad, kui palvetamine ja Sõna lugemine. Ehk siis tagasi selle 31. juuli Oswald Chambersi "Kirkuse kütkes" teksti juurde: "tähtis pole mitte vaid sisemine hoiak, vaid ka meie suhte väline avaldumisvorm. Lõppkokkuvõttes ei pääse miski varju Jumala eest; iga meie elu üksikasi on tema uuriva pilgu all..." ehk siis kõik peab korras olema... ümbrus (toad, kapid, sahtlid, lauapealsed), suhted iseenda ja kaasinimestega.

Kunagi jaanuaris käisin ühel psühholoogiakonverentsil ja seal jagati nippe enesega toimetulekuks. Täpset tsitaati ei mäleta, aga üks soovitusi oli enese ees sõnapidajaks saada pisiasjades, olgu selleks õhtune metsajooks, hommikune võimlemine või midagi muud. Et kui sa juba iseenda ees oled saanud usaldusväärseks, hakkavad ka teised sind usaldama. Lõpetan Chambersi tsitaadiga samast päevast (31. juuli). "Milles ka ei seisneks meie hooletus, ei väsi Jumal sellele järjekindlalt osutamast, kuni me saame täielikult tema omaks."

Siis ma lähen, kui mind juhid

Olles suvel kogenud, kuidas Jumal ühe võimsa ringi mu elule peale teeb ja kogemuslikult justkui mind päris algusesse, päris risti alla tagasi viib ja annab uue lootuse, siis olen ma viimasel ajal mõtisklenud ka selle üle, kuidas asjad seal alguses toimusid. Mis oli see, mis tolleaegset elu ja kogu järgnevat eristas.

Alguses oli sõna... nagu peabki--toitev, mahlane, läbitunnetatud ja läbipalvetatud sõna; siis oli osadus, üksteise eest hoolitsemine ja koormate kandmine ning nende kahe kombinatsioon... sõna osadus, ehk see kui liikmed tunnistavad ja üksteisele sõna jagavad; olid sakramendid ja viimaks palve ning üleandmine, täielik veendumus, et ilma Temata ei või me midagi teha. Jumala juhtimise reaalsus igas olukorras, see oli nii tavaline ja tegelikult nii kättesaadav. Mäletan, et väga kallis ja sageli meenutatud sõna oli Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!" Aeg-ajalt kobamisi, kuid siiski edasi minnes.

Seejärel tulid õpinguaastad, kus võis tihti kuulda, et Jumal oma suveräänsuses ei vastagi alati ja kõigel on oma aeg. Kindlasti nii ongi, aga kas tihti ei kasutata selliseid väiteid oma saamatuse ja tahtmatuse peitmiseks? "Te uurite küll pühi kirju, aga ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu" (Joh 5:40). Pärast seda perioodi olin veendunud, et olgu mis on, tähtis on teha moraalselt õigeid valikuid ja natuke palvetada ka. Aega läks veel veidi edasi ja siis oli olulisim juba "armastus kõikide vastu". Kõige rohkem on seejuures kahju kaotatud ajast, aastad, mis oleksid võinud olla viljakad, läksid niisama mööda, käies tühjuse järel ning saades tühjuseks. Kuni sel suvel sain taas kogeda Tema mõõtmatut armu ja uut kutset.

Ehk kõige imelisem selle uue elu juures on näha, kuidas üks väike asi viib teiseni, mis viib kolmandani ja nii edasi, kuni moodustub üks pilt. Ja iga lüli selles ahelas on tähtis, iga kohtumine, iga öeldud sõna, isegi iga mõeldud mõte. Kui kogesin, et raadiojutlus mõistab kohut mu veel välja ütlemata mõtete üle, siis taipasin kuidagi uuesti, mida tähendab kitsas tee. Ei paremale, ei vasakule ja kui kaldudki, antakse märku: "see on tee, käige seda!". Selle eelduseks on muidugi, et ma tunnistan endale pidevalt, et ise ei saaks ega oskakski. Mina ju ei näe seda suurt pilti, mis Jumalal mõtteis on. Kuna minu käes on vaid taskulamp (või jalalamp Ps 119) pimedas öös, võin minna vaid valguse ääreni, kuid sealt näeb taas jälle edasi astuda. Võin vaid paluda juhatust ning küsida, mis on järgmine samm, siis astuda see ja seejärel, kui midagi imelist ongi juhtunud, see Talle ülistuses tagasi anda.

Põgenemisest

Tänases esimeses postituses oli mainitud põgenemist. Et kui me usume nii, nagu tegelikult võiks/peaks/saaks uskuda, siis pole meil vaja põgeneda. Põgenemine olukordade, inimeste, ebameeldivuste eest on meil vist eestlastena veres (nt. Kitzbergi Libahundi Tiina).

Ma ise olen viimasel ajal jõudnud tõdemuseni, et ka mina olen oma suhteliselt pika usuelu jooksul mitmeid kordi põgenenud. Ja tulemus on see, et sind tuuakse samasse punkti tagasi ja pead otsast alustama, ehk nagu vanasti öeldi: "jääd klassikursust kordama", kui vajalikud õppetunnid käes pole. Seetõttu on põgenemine suht mõttetu, sest psalmistki ütleb ju 139. laulus: kuhu mul minna on? Et kõikjalviibiva Jumala eest nagunii pääsu pole ning habeme ja hallide juustega I klassis passida on ka vähe piinlik, siis on ilmselt mõttekam jääda paigale ja Jumala abiga eksam ära teha ning uute ülesanneteni jõuda.

Et siis mille eest ma põgenesin? Kaks korda olen põgenenud selle pärast, et töötasin end ribadeks. Neile kahele korrale järgnenud aastal olen ebaproportsionaalselt palju veetnud voodis... lihtsalt magades. Sellised põgenemised on ehk õigustatudki olnud. Aga on ka teistsuguseid põgenemisi... Olen korduvalt (pikkade aastate jooksul) vingunud, et koguduses pole osadust ja pole kristusekesksust ja veel seda ja teist. Ja tõepoolest, sellist osadust ja kogemust ja liikumist pole tõesti olnud, kui päris alguses (mitte vaid subjektiivselt, vaid lausa objektiivselt, kasvõi numbrilistes väljendustes, kuipalju inimesi usule tuli nt. nädalas), siis sellele vaatamata on Jumal vahepeal valmistanud väljapääse, viinud kokku inimestega, andnud partnereid teenimistööks ja alati on see lõppenud sellega, et ma löön pea selga ja astun sirgelt uksest välja, olles pettunud kaastööliste ülbusest, enesekesksusest, mittehoolivusest või millest iganes (sic!). "Ah, mul on suva, kui te nii lapsikud olete..." Ja siis imestan, et miks on kuiv või miks Jumal enam ei räägi või miks ikka pole nii, nagu peab olema. Ja võitjaid siin tegelikult pole. Nemad jäid ilma mu andidest ja panusest, aga mina jäin ilma Jumala armust. Ja võimalusest kasvada ja osaduses olla ja teenida. "Ei teagi, kumb meist kaotas rohkema?!" (Kareva). Või ikka tean?

Ja kus on siis ravim? Lahendus on lihtne: "alistumine Kristuse ihu osadusele" ehk otsida üles see inimene, kes Issandas sinu üle valvab. Ja vaata, et ta teeks seda "rõõmuga ja mitte ohates" (Hb 13:17).

Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1

Tänased mõtted on ajendatud hommikusest jutlusest, mida peaks õige pea saama kuulata aadressilt http://www.bmk.ee/ . Vaatluse all olid Jeesuse sõnad Joh 14:1 "uskuge Jumalasse ja uskuge minusse". Väga lühendatud kokkuvõte võiks olla see, et Jumala väe tegelikkuse tunnetamine aitab "mõttetult enesekindlatel inimestel nagu Peetrus, mina ja võib-olla ka Sina" mõista usu reaalsust ning elada põgenemata iseenda ega elu eest, vaatamata sellele, kui nõrgad me oleme. Et küsimus jälle taas Jumala väes, mis vastandub teravalt meie väärt olemisele, tarkusele ning Jumala kogemisele.

Aga kuidas seda praktikasse rakendada--kuidas usaldada nii, et olla kindel, et oled kõik oma anded, püüded ja veel mis iganes risti alla maha pannud?! Hommikul sai taas Chambersit loetud ja seekord hakkasin algusest. 6. jaanuari tekstis räägib ta, kuidas Peetrusel sai pärast salgamist oma "enesepiisavus" (self-sufficiency) täielikult otsa ja vaid oma äärmises puuduses oli ta valmis vastu võtma seda, mida ülestõusnud Issandal anda oli. Chambers hoiatab ka, et pole tähtis milliseid muutusi Jumal Sinu sees on korda saatnud, ära toetu kunagi sellele. Kas mitte ei võiks siit järeldada seda, et mida taiplikum, ustavam, kogemustest rikkam on järgija, seda suurem on oht, et ta usaldab just seda, mida Jumal tema elus on teinud ning ei pea nii tähtsaks väge, mis on kui manna, mis peab igal hommikul uus olema. Et kui hakata õnnistusi endasse korjama, siis need ussitavad ära nagu mannagi. Ehk nagu ütleb üks ülistuslaul (ma ei tea selle tõlget, aga inglise keeles on nii): "Every blessing you pour out I'll turn back to praise!" See on üks mu lemmiklauludest alates 24.05. 09 Olevistes toimunud ülistuselt Effataa ja Arlen Salte eestvedamisel, kuula http://pub.oleviste.ee/Jutlused/2009.05.24_Arlen_Salte_ja_Effataa.mp3

Et point on siis vaeseks saada, täiesti tühjaks, et Jumal saaks täita. Ja kui Ta on täitnud, siis uuesti tühjaks saada... ehk nagu ütleb üks armas raamat "Meetilk kaljust" (T. Wilcox), et sa pead Kristusele tooma ainult oma pattu, muidu ei saa ta Sulle olla Kristuseks. Ei saa ja kõik! Pole võimalik! Miks siis mitte? sest "Oma au ma teistele ei anna!" Ja ometi on Jumal nii kannatlik ja pikameelne. Ta ootab...

Kõik ma annan Jeesusele...

Eelmisel nädalal oli meil jutluse teemaks risti enese peale võtmine, selle kandmine ja oma mina salgamine. Kuna näiteid just ei toodud, olen terve nädala selle üle pead murdnud, et mida need laused ikkagi tähendavad?!

Eile juhtus üks põnev lugu. Olin nädala keskel Võrus olnud ja ka sealse(te) kogudus(t)e õnnistustest osa saanud ning kuna alguses kavatsesin minna autoga ja hiljem läksin ikkagi ühisbussiga, siis mõtlesin, et kannan selle bensu raha kogudustele. Mõeldud, tehtud. Ühte ülekannet tehes aga näpp vääratas ja üks null tuli juurde. Turtsatasin seda nähes, sest raha mul ju enam sel kuul pole, puhtalt arvelduskrediit, (ehk nagu ma ise ütlen, minu sms laen, mis ka kliki kaugusel, kuid mille intress ei ületa 16% aastas). Niisiis, kiire finantsanalüüsi tagajärjel sai null kohe eemaldatud ja ülekanne tehtud, nagu planeeritud. Teine mõte, mis pähe tuli, oli see, et oleks ma selle nulli sinna jätnud, oleks see olnud justkui mäejutluse õpetus, et annetades vasak käsi ei tea, mida parem teeb. (Aga noh, mäejutlus ju, seal ongi kriteeriumid liiga kõrged, ega see ju järgimiseks polegi !?) Aga vaat ei lähe peast see salm, kuni lõpuks otsustan vastupanu lõpetada ja alistuda ja ülejäänu täiesti kainelt ka üle kanda. Sest nii umbes täpselt kümnis oli juba varem antud (seegi vajas meeldetuletust purunenud tagakummi näol keset ööd kõrvalisel külatänaval, kusjuures kummi läbinud polt (mitte nael) oli ümara otsaga diagonaalselt kummi sisse läinud ja oli poolenisti väljas), kuid näis, et sellest ei piisanud. Viimased aastad olen elanud väga vähe ohverdades ja kuidagi ei tundu ka see praegune mingi tagasimaksuna. Pigem oli see mulle justkui meeldetuletus, et kogu mu raha kuulub ju Talle ja Temal on meelevald sellega teha, mida ta tahab ja millal tahab- muidugi taas minu lahkel loal (või mitte nii lahkel).

Aga huvitav oli hoopis see, kuidas see hetkeks eneseõiguse loovutamine oma pangaarve üle andis uusi visioone, lükkas tunnetuse piire ja tõi meelde ammuununenud poolikud asjad, mis said hetkega korda. Pusletükke minu ümber kukkus taas jälle robinal; kõik perfektselt omavahel haakudes. Ja õhtul Chambersit lugedes võisin temaga nõustuda, et jumalariigi asjad olid muutunud väga lihtsaks. Ta juhib, sa lähed ja asi toimib. Peab ikka juhm olema, kui seda mitte pidevalt oma ellu tahta.

Lohakus on Püha Vaimu solvamine

Mõtlesin, et peaks ka ajaga kaasas käima ja blogima hakkama. Et viimasel ajal juhtub nagu iga päev midagi ja peaks kasvõi endalegi mingi jälje jätma. Ja ehk on kellelegi õnnistuseks. Kutsun julgelt kommenteerima, kui kellelgi ka samalaadsed mõtted mõlguvad.

Olin oma 3-aastase pojaga täna loomaaias ja päris ära väsitas see lõputu küsimuste vool. Viimaks, õnneks, teatas ta, et ta läheb mänguväljakule. Saingi siis paar hetke istuda, et mõtteid koguda ja kaasatassitud Oswald Chambersi raamatut "Kirkuse kütkes" lugeda/sirvida. 31. juulil ütleb ta, et lohakus on Püha Vaimu solvamine". ja et "me ei tohiks olla hooletud selles, kuidas me ülistame Jumalat ega isegi mitte selles, kuidas me sööme ja joome." Ja lõpuni tsiteerimata oli järgneva teksti mõte selles, et Jumal ei vii meid edasi, kuni need asjad korras on. Autost väljudes sai kõik praht kaasa võetud ja kodus ka köök korda tehtud ja nõud pestud, kuid eestuba küll kriitikat ei kannata ja salamisi tuleb hirm... kui palju õnnistusi on minu elus selle taga kinni, et ma mitte kõige korralikum inimlaps pole... Kohe, kui lõpetan, lähen viskan mustad riided masinasse ja teen lauapealsed korda... Mäng (segadus mu ümber) ei vääri ju küünlaid... Seda ma olen varasemalt küll kogenud, et mida suurem on stress ja tõmblemine ja murekoorem, seda suurem on segadus mu ümber. Mida harmoonilisem on mu suhe Jumalaga, seda korraldatumaks muutub mu ümbrus, "iseenesest".

No ja söömisest-joomisest ei maksa üldse rääkida. Veebruaris süvenesin mõneti kristlikku õpetusse, kus öeldi, et liigsöömine on ebajumalateenistus, sest liigne toit on Jumala aseaine- rääkimata sellest, et söök on meie kaaslane niikuinii kõigil meie elu olulistel sündmustel kui ka erinevate emotsioonide tähistamiseks. Ja et täitumatu himu viitab muudele probleemidele. Ja et süüa tuleb alles siis, kui kõht on tühi ja lõpetada kohe, kui kõht täis. Täiesti mõistlik lähtekoht mu arust. Mõnda aega see isegi toimis. Hetkel aga ei ole see väga kerge. Tundub, et see on kui viimane kants, millest lihalik loomus kinni hoiab... minu lahkel loal.

Selle viimase mõtte kohta ütleb Chambers midagi hästi lohutavat. Nimelt seda, et minu tahe, mis on uuesti sündinud, on algupärasem, kui patt, mis tuli hiljem sisse. Seega on liha ja vaim küll vastuolus, kuid minu tahe koostöös Jumalaga on tugevam kui lihalik loomus. (Teksti kuupäeva ei mäleta, kusagilt aasta algusest.) Nii et ka toitumishäiretest on vabadus olemas, kui kanal puhas.
Aga nüüd ruttu koristama!