Kui te ei saa kui lapsukesed... Lk 18:17

Eile koju jõudes panin suures toas lapse jaoks multikad peale ja eraldusin ise ülistuslaule kuulama ja palvetama. Mõne aja pärast tuleb väikemees padinal ja ütleb, emme ma tahan olla sinu juures! Ma tahan kogu aeg olla sinu juures! (Võrdpilt lapselikust armastusest?) Mõnel teisel korral oleksin ta ehk tagasi kupatanud ja öelnud, et emmel on tähtis "töö" ja segada ei tohi. Aga eile oleks see läbinisti võlts tundunud. Siis istusime põrandal ja kuulasime ja tema lobiseb oma jutte ja mina püüan ülistada. Siis küsib, emme kas sa nutad? Mina vastu, et ei, ma palvetan ja tegelikult naeran hoopis. Siis paneb ta oma avatud peopesad silmadele, langetab pea sülle ning küsib, kas nii palvetatakse? Muigan kergelt ja ütlen, et ka nii võib, aga ei pea. Sa võid lihtsalt öelda Jeesusele: Sa oled mulle kallis!" Selle peale ütleb laps: "Jeesus, sa oled mulle kallis! Ma kallistan sind rohkem kui emmet!" Olen kui puuga pähe saanud ja küsin tõsise ja arusaamatu näoga: "ROHKEM KUI EMMET?!" "Jah," vastab tema ja lisab "lähen nüüd multikaid vaatama!" Vaatan talle juhmi näoga järele ja mõtlen, et keegi pole talle ju Mt 10:37 selgitanud. Aga ilmselt tõesti, aeg oleks ka mul uskuma hakata, et kui ta 3 nädalat tagasi Jeesuse oma südamesse palus, et nii see tõesti juhtuski. Pole siin midagi, et "ah, lapse asi ja eks näis, mis saab!" Tema süda mõistab Jumala asju, isegi kui mina seda ei mõista (miks peakski selleks minu luba vaja olema?!). Ja tal pole ka vaja palju sõnu, ühe lausega on kõik öeldud. Lapselik usaldus on konkurentsitu!

Ma arvan, et meie suhe on viimasel ajal ka paremaks läinud, sest ma kohtlen teda vähem kui omandit ja rohkem kui isiksust. Mõnikord ta jonnib ja/või esitab ultimaatumeid, et kui nii on, siis tema läheb metsa elama ja ei tulegi mu juurde enam tagasi. Siis on muidugi raske olla kannatlik, aga eks minu Isal on minuga veel raskem. Eile hommikul lubasin, et hakkan nutma, kui ta nii ütleb, tema, et hakka jah ja hakkasingi. See murdis ta südame ning ta lubas, et enam kunagi nii ei räägi. Ma loodan, et tema lubadused on püsivamad kui minu omad. Aga kui mitte, eks siis on varuks nii armu kui andestust. Meile mõlemale.

Tahaksin lõpetada asjakohase tsitaadiga T. Wilcoxi raamatust "Meetilk kaljust" (tõlkinud Peeter Sink): "Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal, Joh 13:23. See on evangeeliumi armukorra seisukord, milles me peaksime paluma, sõna kuulma, ja kõik tööd tegema. Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena."