Kõik ma annan Jeesusele...

Eelmisel nädalal oli meil jutluse teemaks risti enese peale võtmine, selle kandmine ja oma mina salgamine. Kuna näiteid just ei toodud, olen terve nädala selle üle pead murdnud, et mida need laused ikkagi tähendavad?!

Eile juhtus üks põnev lugu. Olin nädala keskel Võrus olnud ja ka sealse(te) kogudus(t)e õnnistustest osa saanud ning kuna alguses kavatsesin minna autoga ja hiljem läksin ikkagi ühisbussiga, siis mõtlesin, et kannan selle bensu raha kogudustele. Mõeldud, tehtud. Ühte ülekannet tehes aga näpp vääratas ja üks null tuli juurde. Turtsatasin seda nähes, sest raha mul ju enam sel kuul pole, puhtalt arvelduskrediit, (ehk nagu ma ise ütlen, minu sms laen, mis ka kliki kaugusel, kuid mille intress ei ületa 16% aastas). Niisiis, kiire finantsanalüüsi tagajärjel sai null kohe eemaldatud ja ülekanne tehtud, nagu planeeritud. Teine mõte, mis pähe tuli, oli see, et oleks ma selle nulli sinna jätnud, oleks see olnud justkui mäejutluse õpetus, et annetades vasak käsi ei tea, mida parem teeb. (Aga noh, mäejutlus ju, seal ongi kriteeriumid liiga kõrged, ega see ju järgimiseks polegi !?) Aga vaat ei lähe peast see salm, kuni lõpuks otsustan vastupanu lõpetada ja alistuda ja ülejäänu täiesti kainelt ka üle kanda. Sest nii umbes täpselt kümnis oli juba varem antud (seegi vajas meeldetuletust purunenud tagakummi näol keset ööd kõrvalisel külatänaval, kusjuures kummi läbinud polt (mitte nael) oli ümara otsaga diagonaalselt kummi sisse läinud ja oli poolenisti väljas), kuid näis, et sellest ei piisanud. Viimased aastad olen elanud väga vähe ohverdades ja kuidagi ei tundu ka see praegune mingi tagasimaksuna. Pigem oli see mulle justkui meeldetuletus, et kogu mu raha kuulub ju Talle ja Temal on meelevald sellega teha, mida ta tahab ja millal tahab- muidugi taas minu lahkel loal (või mitte nii lahkel).

Aga huvitav oli hoopis see, kuidas see hetkeks eneseõiguse loovutamine oma pangaarve üle andis uusi visioone, lükkas tunnetuse piire ja tõi meelde ammuununenud poolikud asjad, mis said hetkega korda. Pusletükke minu ümber kukkus taas jälle robinal; kõik perfektselt omavahel haakudes. Ja õhtul Chambersit lugedes võisin temaga nõustuda, et jumalariigi asjad olid muutunud väga lihtsaks. Ta juhib, sa lähed ja asi toimib. Peab ikka juhm olema, kui seda mitte pidevalt oma ellu tahta.