Tulekuumus sisemuses

Ikka veel eilsete mõtete mõju all (Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust), lugesin hommikul 1 Korintose kirja ja eriline äratundmine valdas mind esimestes peaükkides, kus on räägitud maailma ees narriks saamisest. Ja kuidas Jumal saab kasutada ainult midagi sellist, mis maailma ees on põlatud. Ja et vaid nõtruses saab vägi täie võimuse. Ja et Jumala riik ei ole sõnades, vaid väes.

Ma võiksin ju Jumala käest küsida ja nuriseda, et miks iga mu mõte päevavalgele tuuakse ja küberspeissi üles peab riputatud saama? Miks on see kui võti edasiminekuks? Aga ma ei küsi. Ja sellepärast ei küsi, et umbes 20 aastat tagasi on meil selline kõnelus juba toimunud. Tookord ahastasin: Jumal, miks mulle iga väiksema üleastumise, iga sõna, iga mõtte kohta märku antakse ja ma pean muudkui käima ja üles tunnistama jne. Vaata neid inimesi pinkides, kui rahulikult ja rõõmsalt (võib olla küll pisut tuimalt) nad igal pühapäeval kirikusse saavad tulla! Miks minu sees põleb nagu mingi sulatusahi (vt 1Pt 4:12). Ma tahan ka olla armas ja rõõmus Jumala laps!"

Tol hetkel ei kuulnud ma Jumala vastust, aga see võis olla midagi seesugust: "Olgu, kui sa seda tõesti tahad! Kas 20 aastat on piisav? Või võtan sealt umbes pool aastat maha?" Ja tõesti kogu selle pika aja jooksul olin ma välistest armuvahenditest osaline, vt Meetilga tsitaati Kui te ei saa kui lapsukesed... Lk 18:17 , Jumal andis õnnistusi ja valmistas väljapääse (vt Põgenemisest), kuid mu silmad olid sellele suletud, midagi oli alati puudu. Ma ei elanud Kristuse armus. Jumal küll tegutses nii minu kaudu kui minu ümber, vist aga mitte päris minu sees.

Seepärast, Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel! (1Pt 4:12-13). Jeesus ootab meid kõiki oma risti alla tagasi, kui vahepeal on ka tee kuhugi kõrvale läinud, et sealt siis tõusta ja minna uues lapselikus usus. Temal on armu ja halastust ja selliseid õnnistusi, mida silm ei ole veel näinud ega kõrv ei ole kuulnud!