Wednesday, September 30, 2009

Juudase sündroom

Kõige ohtlikum asi usuelus on elada Jeesuse füüsilises ligiolus (ehk osa saada välistest armuvahenditest, jumalateenistusest, isegi ülistusest, palvest ja osadusest) ja Temaga mitte vaimselt osaduses olla. Nimetaksin seda Juudase sündroomiks. Sellele mõttele viis mind muuhulgas juba tsiteeritud Wilcoxi meetilga tsitaat : "Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal“ Joh 13:23.

Kuidas ta võis? Ta oli olnud 3 aastat Jeesusega, kuulnud kogu õpetust, ilmselt oskas säravalt kuuldut edasi anda ja Jeesusest tunnistada. Jeesus pesi ta jalgu... Ja ometi. Tema lõpp on andestuseta. Vähemalt ei näe me, et Jeesus talle enne surma andestanud oleks. Ka ei pöördu ta Jeesuse poole, kui on oma veast aru saanud. Ikka juhindub ta oma mõistusest ja arvab, et raha tagastamine ta sellest supist päästab. Miks ta ikkagi Jeesuse ära andis? Mõned arvavad, et Juudas oligi lihtsalt iseenesest kuri inimene, et sellepärast ta tegi nii, nagu tegi. Mina nii ei arva, sest muidu poleks ta pärast tehtut kahetsenud, kui kõik teisiti (ehk „nagu alati“) välja kukkus. Nõustun pigem nendega, kes arvavad, et ta oma parimat kavatsust mööda püüdis Jeesust sundida oma kuninglikku väge eksponeerima, kui ta kinni võetakse ja vangistatakse, Ta võis arutleda umbes nii, et mis sa, Jeesus, viivitad, ole juba see auline kuningas, kelle me usume sind olevat! Juudase kavatsused on head, aga tagajärjed on katastroofilised. Mitte küll igavikulise mõttes, sest Jumal oma kirkuses võib kasutada mistahes inimlikku eksitust oma plaanide edendamiseks ja on seda isegi ette näinud (Vana Testamendi prohveteeringud). Miks Juudal ei õnnestu olla siis (lõpuni) edukas? Aga sellepärast, et ta vaatab Jumala tööd ja tõlgendab seda, mida tuleb ära mõista vaimselt (vt 1 Kor kirja algust), läbi inimliku arusaama. Ehk teisisõnu, ta saab Jumala plaanidest valesti aru ja tegutseb oma arusaamade valguses, arvates, et kõik on väga hästi.

Miks siis ikkagi nii? Võibolla sellepärast, et nendest välistest armuvahenditest osasaamine, armulaud, sõna kuulmine ja lugemine, palve, isegi kõrged ametikohad jumalariigi töös (nagu minul on arm olnud olla) jätavad petliku mulje, justkui oleksime selle kaudu Jumalale lähedal. Aga nagu keegi kunagi ütles, et garaaži astumine ei tee sind veel autoks, nii ei tee sind kristlaseks ega hoia Kristuses ka kirikus käimine ega isegi mitte tema teenistuses olemine. Pigem vastupidi. See vaid paadutab südant ja tekib petlik enesekindlus, et kõik on korras. Ajuti küll miski närib hinge, aga ju see on „hingevaenlane“, minul läheb enamvähem hästi. Umbes nii, et kuniks hoidume kõige suurematest lihapattudest, elame enamvähem korralikult, siis Jumala arm katab muu kõik kinni. Aga Sõna on kuiv, jutlus on igav, Pauluse manitsused (a la Kristuse sõna elagu rohkesti teie sees) liig utoopilised täitmiseks.

Ka Piibel on selliseid hoiatusi täis. Vt nt ka juba tsiteeritud Joh 5:39-40 „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu- ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu“. Või nt see armulaua kirjakoht, et kes enesele aru ei anna sellest ihust (ehk Kristusest siis), see sööb ja joob enesele nuhtlust. Et mida rohkem kuuled Sõna ja palvetad ja käid armulaual, aga ei otsi seda lähedast isiklikku kontakti Jeesusega, seda rohkem paadub su süda ja ühel päeval ei ole tagasipöördumine enam võimalik, kuigi väliselt oled igati eesrindlik ja eeskujulik.

Samuti ei tohi mitte kunagi oma usukindlust rajada sellele, kui palju Jumal sind aitab või päästab või isegi oma riigi tööl kasutab. Minul oli paar aastat tagasi selline juhus, kus sõitsime Tallinn-Tartu maanteel ja sooritasin möödasõitu, kuni ühtäkki avastasin, et mul on autod mõlemal pool. Kuum jutt käis läbi ning otsustasin, et edaspidi kasutan vaid Viljandi või Piibe maanteed Võrtsu äärde jõudmiseks. Samal nädalal kuulsin juhuslikult raadiost just neil kahel maanteel toimunud surmaga lõppenud õnnetustest. Ja mulle justkui öeldi, et kui Jumal sind ei kaitse, ei ole tähtsust, mis maanteel sa sõidad. Ja seda kõike sel ajal, kui mu osadus oli pea olematu ja tegelikult olin täieõiguslik „Juudas“. Ka Iisraeli lapsed kogesid imelist Jumala ligiolu, päästet läbi Punase mere, tulesammast öösel ja pilvesammast päeval ja ometi ei muutnud see nende südameid, nad langesid kõrbes. Mägi veel suitses, kui kuldvasikat valmistati.

Olen Jumala armu kogenud, et Ta mind on justkui uuesti vastu võtnud, mitte ainult oma teenistusse, vaid ma kogen tema armastust ja juhtimist iga päev. Mitte kindlasti ei ole see minu ainuõiguslik privileeg, vaid avatud kõigile, kes seda igatsevad. Tuleb vaid otsida Jumala andestust, alluda Tema juhtimisele koheselt, kui ta midagi südamele paneb. Ei tohi hakata oma liha ja verega nõu pidama, nagu Paulus ütleb. Kui ülesanne tundub raske, ei tohi märguannet ignoreerida, vaid võib sellest palves rääkida Jeesusega ja küllap annab ta siis mõista, et ta ei palu midagi ületamatut, vaid tuleb ise armust appi ja et see, mida ta palub, on vaid meie hüvanguks ja päästeks.

Kordan veelkord seda meetilga tsitaati. (T. Wilcox, Meetilk kaljust, tõlkinud Peeter Sink).
"Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal, Joh 13:23. See on evangeeliumi armukorra seisukord, milles me peaksime paluma, sõna kuulma, ja kõik tööd tegema. Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena."

Monday, September 28, 2009

Tulekuumus sisemuses

Ikka veel eilsete mõtete mõju all (Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust), lugesin hommikul 1 Korintose kirja ja eriline äratundmine valdas mind esimestes peaükkides, kus on räägitud maailma ees narriks saamisest. Ja kuidas Jumal saab kasutada ainult midagi sellist, mis maailma ees on põlatud. Ja et vaid nõtruses saab vägi täie võimuse. Ja et Jumala riik ei ole sõnades, vaid väes.

Ma võiksin ju Jumala käest küsida ja nuriseda, et miks iga mu mõte päevavalgele tuuakse ja küberspeissi üles peab riputatud saama? Miks on see kui võti edasiminekuks? Aga ma ei küsi. Ja sellepärast ei küsi, et umbes 20 aastat tagasi on meil selline kõnelus juba toimunud. Tookord ahastasin: Jumal, miks mulle iga väiksema üleastumise, iga sõna, iga mõtte kohta märku antakse ja ma pean muudkui käima ja üles tunnistama jne. Vaata neid inimesi pinkides, kui rahulikult ja rõõmsalt (võib olla küll pisut tuimalt) nad igal pühapäeval kirikusse saavad tulla! Miks minu sees põleb nagu mingi sulatusahi (vt 1Pt 4:12). Ma tahan ka olla armas ja rõõmus Jumala laps!"

Tol hetkel ei kuulnud ma Jumala vastust, aga see võis olla midagi seesugust: "Olgu, kui sa seda tõesti tahad! Kas 20 aastat on piisav? Või võtan sealt umbes pool aastat maha?" Ja tõesti kogu selle pika aja jooksul olin ma välistest armuvahenditest osaline, vt Meetilga tsitaati Kui te ei saa kui lapsukesed... Lk 18:17 , Jumal andis õnnistusi ja valmistas väljapääse (vt Põgenemisest), kuid mu silmad olid sellele suletud, midagi oli alati puudu. Ma ei elanud Kristuse armus. Jumal küll tegutses nii minu kaudu kui minu ümber, vist aga mitte päris minu sees.

Seepärast, Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel! (1Pt 4:12-13). Jeesus ootab meid kõiki oma risti alla tagasi, kui vahepeal on ka tee kuhugi kõrvale läinud, et sealt siis tõusta ja minna uues lapselikus usus. Temal on armu ja halastust ja selliseid õnnistusi, mida silm ei ole veel näinud ega kõrv ei ole kuulnud!

Sunday, September 27, 2009

Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust

Olles eile sügavalt mõtelnud Jumala suveräänsusest ja laste usust, püüan täna olla tähelepanelikum sõnumitele, mis väikemehe suust tulevad. Olles kirikutee päris alguses küsib ta "laevalaulu", kusagilt mälusopist tuleb meelde üks laul paadist. Laulan selle ette ja küsin, kas see? Ta vastab hõisates: "Laula veel seda laulu, sellest võib saada meie uus laul!" Uus laul? see ju taas piibellik mõiste ja kohe tuleb mõtteisse mitmeid pilte paadist ja veest jne, millele kirikus olles aina lisa antakse. Kirikus on laps tavapäraselt kannatamatu ja püsimatu, kuid teenistuse lõpus jookseb ta minu juurde ja ütleb õhinal, et kohe algab tenniselaud ja me peame ka sinna minema. (Ilmselt on sõnad õnnistus ja tennis segamini läinud ja jutt käib armulauast.) Armulaual olles ei tekita saiatükk mingeid küsimusi. Kui ta aga näeb inimesi väikestest topsikestest joomas, küsib ta, et mis see on. Vastan asiselt: see on mahl ning saan iseeneses kohe noomida ning parandan: "See on Kristuse veri!" Ta joob topsi põhjani ja ütleb: "Väga hea mahl! Ma mõtlesin, et see on vein." Selle peale puhken nutma, sest toimuv ületab taas minu arusaamise.

Pärast jumalateenistuse lõppu lähen rääkima pastoriga, sest selline vajadus anti südamesse. Kuna midagi muud pakilist pole, räägime lapsest ja me mõlemad rõõmustame tema usu üle. Lõpuks palvetame ka kolmesi koos ja meie kahekesi lahkume. Kabinetist väljudes näen lapse pühapäevakooli õpetajat. Kuna tean, et laps tunnist üsna ruttu jalga lasi, hüüan talle juba eemalt: "No mis juhtus, kas teil on seal valeõpetus?!" Ta vaatab mind arusaamatult ja ma kordan öeldut. Õpetaja jääb alandlikuks ja rahulikuks, kuid minul tuleb südamesse terav valu. Kuidas ma võisin? Nädal tagasi olin olnud meeletult tänulik nende inimeste eest, kes ohverdavad oma aja, mil nad muidu saaksid teenistusest osa võtta, lastele. Pomisen midagi vabanduseks ja õpetaja ütleb, et ah pole midagi. Kuid sellest hetkest saadik olen kui diskvalifitseeritud. Kogetud õnnistused on kui peoga pühitud, saadud sõnum pole enam nii tähtis, üldse paistab kõik kuidagi mõttetu. Tean, et kui ma sellest ei tunnista, ei ole mul rohkem kellelegi midagi öelda. Tajun, kui tühine ja rumal ma ilma Jumalata olen. Ja hinges on ääretu kurbus...

Armulaual kogetu põhjal teen järelduse, et mu poeg on saadetud mulle õpetajaks, selgitama, milles see lapselik usk ikkagi seisneb ja enamgi veel, mis on need puudused, mille ilmnemisel Jumal meie usku ikka veel hindab. Teen mõtteis nimekirja.
1) Ta mõtleb palve ajal muudele asjadele (nagu meiegi)
2) Ta jookseb jumalateenistuse ajal ringi (nagu meiegi, oma mõtetes)
3) Ta palvetab pidevalt oma uute mänguasjade eest, kuigi tal neid juba niigi palju on (nagu meiegi)
4) Ta ei saa räägitust aru ja nimetab asju ebaõigete nimedega a la "tenniselaud" mitte "armulaud" (nagu meiegi, vt nt 1Kor 13:9)
5) ta räägib ajuti liiga palju ja on pisut tüütu (nagu meiegi mõnikord või vähemalt mõned meist, mina nende hulgas loetelu igas punktis)

Neid "iluvigu" on ilmselt veelgi, kuid siirus, avatus ja meeleparanduslik hoiak katavad selle kõik kinni, vähemalt kuni usus kasvame. Kuid kindlasti ei ole lapselikus usus küünilisust, sarkasmi ega irooniat. Need on täiskasvanute pärusmaa. Kõik need kristlikud naljad, mis balansseerivad hea maitse piiril, on tegelikult tõelises usuelus välistatud. Ega Paulus niisama ei ütle: Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust Ef 4:29. Kirjakohti on veelgi, nt Ef 5:4, Kl 3:8. Samas ütleb Jakoobus, et kes kõnes ei eksi, on juba täiuslik (3:2). Ja tegelikult teadis Jumal seda ette ning oli mulle juba eile abi saatnud, kui üht netijutlust kuulates köitis tähelepanu etteloetud kirjakoht: 1Kr 9:27 ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Mõtlesin, et oi kui huvitav, vana tõlge kasutab ju väljendeid "talitsen" ja "kõlvatumaks". Ehk oleks pikem mõtisklemine selle salmi üle (mitte vaid lingvistiline huvi) tänase ära suutnud hoida? Samas elasin ma ju oma arust Jumala armastuses ja ligiolus ning püüdsin Teda tähele panna igal sammul. Et loo moraal ehk selline, et vaatamata sellele, kui palju Jumal sind oma armust õnnistanud on, ei ole see kunagi garantii, et sa ei langeks. Aitab vaid see, kui Temast 100% kinni hoiad.

Aga selles loos on ka üks väga julgustav mõte. Nimelt, Jumal hoiab omi. Ja eriliselt on tema hoole all need, kes päeva koormat ja palavust kannavad. Ning ta valvab kiivalt, et keegi nendele ega nende kohta midagi öelda ei saaks. Need, kes ütlevad, muutuvad õige pea ise irrelevantseks. Sarkasm, küünilisus ja iroonia osutavad aga südame kõvadusele ja isekusele. Õnneks on aga patt ja kõva süda ainsad annid, mida Kristusele tuua saame (vt. postitust Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1 ).

Saturday, September 26, 2009

Häiriv usk

Reedel lasteaiast koju jõudes ütleb mu väike poeg: "Hakkame täna ka koos palvetama ja ülistama! Sa pead ju kogu aeg palvetama!" Lasteaias kurtis kasvataja, et lapsel on tulnud selline "faas", et ta palub iga asja eest vabandust, isegi, kui pilt natuke untsu läheb või kedagi kogemata müksab. Et justkui märk tõsisest pöördumisest. Kodus hakkame siis palvetama, tema küll rohkem jookseb sinna-tänna ja mina palvetan. Täna hommikul ütleb ta mulle, et palvetame veel, et siis mul tuleb jälle selline mõte, et ma armastan Jeesust rohkem kui sind. Ja siis järsku vaatab ta mulle otsa, justkui oleks alles nüüd avastanud, et selles lauses on ju midagi viltu. Et kuidas siis rohkem kui emmet? Mille peale päästsin lapse kimbatusest, öeldes, et pole midagi, Jeesust peabki rohkem armastama kui emmet.

Ma pean tunnistama, et mingil tasandil see, mis toimub, häirib mind. Raske on oma südames teda pidada oma "armsaks vennaks Kristuses". Sellepärast, et Selverisse minnes tahab ta jätkuvalt tühjaks osta ühe teatud riiuli ja siis veel mõned asjad mõnedelt muudelt riiulitelt. Ja nuiab lõputult, kui ei saa. Ta ei oska nii ilusti ja pikalt palvetada kui mina (vt. Mt 6:7). Ta lobiseb minu palve ajal lakkamatult oma multikakangelastest! Ja kindlasti ei ole tal nii palju usukogemusi ega pole ta nii palju Sõna lugenud ega kuulnud kui mina (ta ei oskagi lugeda!). Ja üldsegi, ta ei ole selline, nagu minu arvates üks usklik olema peab. Uhh! Sain südamelt ära!

Kui natuke mõtlema hakata, on siin tegemist Jumala suveräänsusega ja sellega, kas mina seda austan või mitte. Et see on JUMALA riik, mitte minu oma; TEMA valib sinna, keda tahab ja kui tema nad juba vastu võtab, siis miks peaks minul olema midagi selle vastu?! Miks peaks Jumal iga kord, kui ta kedagi päästa või kasutada kavatseb, tulema minu juurde ja küsima, et kas see inimene on sobilik ja kõlbulik? Ah Sulle kõlbab? No ma võtan ta siis vastu! või No ma siis kasutan teda oma teenistuses. Selline isik ei saaks ju kuidagi Jumal olla?! Hetkel on tegemist inimesega, kes on mu lähisugulane. Aga mis siis, kui minu teele juhatatakse inimene, keda ma ei tunne ja kellele Jumal on armu andnud. Kas ma ka siis hakkan Jumalat omanäolisse kasti suruma ja kohut mõistma, et see inimene on kas liiga noor või liiga vana või on tal minu meelest miskit muud viga? (justkui vanus oleks viga?!).

Teiseks on siin tegemist iseenda armust ilma jätmisega. Selmet olla Jumala kaastööline ja seega tänulik Jumalale tema töö eest, hakkan hoopis juurdlema, et kuidas siis nii. Kolmandaks tuleb siit välja uskmatus nii Jumala väe kui tema sõna suhtes. Jumal saab ja võib päästa ükskõik keda ja anda neile oma sõnumeid mitte selle pärast, kui ilusti nad palvetavad või ustavalt teenivad, vaid lihtsalt selle pärast, et nad on avatud Jumalale ja Tema seda anda tahab. Kõik! See on ainus tingimus! Ja uskmatus Jumala sõna suhtes avaldub selles, et mind on ju lausa kohustatud saama kui lapsukene ja võtma lapsi eeskujuks. Ilma selleta ei pääse ma ise ükskord sisse.

Minu jaoks on siin üks hoiatav sõnum. Siis, kui Jumala riik saab nähtavamaks meie hulgas (mõned nimetavad seda ärkamiseks), et siis ei tule ta mitte sellisena, nagu meie arvame ja võibolla ka mitte selliste inimeste kaudu, keda meie selle ameti vääriliseks peame. Meid võivad ees oodata üllatused ja kui me pole oma südant valmistanud, (nagu mulle on hetkel näidatud, et ma sellistest hoiakutest ükskõik kelle suhtes juba ette meelt pean parandama,) siis võib juhtuda, et me jääme ärkamise õnnistusest ilma. Et ei juhtuks nii, et oleme aastaid igatsenud ja palvetanud ning kui lõpuks Jumal me palvetele vastama hakkab, siis pole see ikka päris see, mida ette kujutasime. Pettudes ja kibestudes ei saa me kindlasti sellest osa. See läheb meist lihtsalt mööda.

Aga praeguses olukorras olen Jumalale tänulik, et mul on nüüd kodus usu eeskuju ja palvepartner. Auline!

Friday, September 25, 2009

Kui te ei saa kui lapsukesed... Lk 18:17

Eile koju jõudes panin suures toas lapse jaoks multikad peale ja eraldusin ise ülistuslaule kuulama ja palvetama. Mõne aja pärast tuleb väikemees padinal ja ütleb, emme ma tahan olla sinu juures! Ma tahan kogu aeg olla sinu juures! (Võrdpilt lapselikust armastusest?) Mõnel teisel korral oleksin ta ehk tagasi kupatanud ja öelnud, et emmel on tähtis "töö" ja segada ei tohi. Aga eile oleks see läbinisti võlts tundunud. Siis istusime põrandal ja kuulasime ja tema lobiseb oma jutte ja mina püüan ülistada. Siis küsib, emme kas sa nutad? Mina vastu, et ei, ma palvetan ja tegelikult naeran hoopis. Siis paneb ta oma avatud peopesad silmadele, langetab pea sülle ning küsib, kas nii palvetatakse? Muigan kergelt ja ütlen, et ka nii võib, aga ei pea. Sa võid lihtsalt öelda Jeesusele: Sa oled mulle kallis!" Selle peale ütleb laps: "Jeesus, sa oled mulle kallis! Ma kallistan sind rohkem kui emmet!" Olen kui puuga pähe saanud ja küsin tõsise ja arusaamatu näoga: "ROHKEM KUI EMMET?!" "Jah," vastab tema ja lisab "lähen nüüd multikaid vaatama!" Vaatan talle juhmi näoga järele ja mõtlen, et keegi pole talle ju Mt 10:37 selgitanud. Aga ilmselt tõesti, aeg oleks ka mul uskuma hakata, et kui ta 3 nädalat tagasi Jeesuse oma südamesse palus, et nii see tõesti juhtuski. Pole siin midagi, et "ah, lapse asi ja eks näis, mis saab!" Tema süda mõistab Jumala asju, isegi kui mina seda ei mõista (miks peakski selleks minu luba vaja olema?!). Ja tal pole ka vaja palju sõnu, ühe lausega on kõik öeldud. Lapselik usaldus on konkurentsitu!

Ma arvan, et meie suhe on viimasel ajal ka paremaks läinud, sest ma kohtlen teda vähem kui omandit ja rohkem kui isiksust. Mõnikord ta jonnib ja/või esitab ultimaatumeid, et kui nii on, siis tema läheb metsa elama ja ei tulegi mu juurde enam tagasi. Siis on muidugi raske olla kannatlik, aga eks minu Isal on minuga veel raskem. Eile hommikul lubasin, et hakkan nutma, kui ta nii ütleb, tema, et hakka jah ja hakkasingi. See murdis ta südame ning ta lubas, et enam kunagi nii ei räägi. Ma loodan, et tema lubadused on püsivamad kui minu omad. Aga kui mitte, eks siis on varuks nii armu kui andestust. Meile mõlemale.

Tahaksin lõpetada asjakohase tsitaadiga T. Wilcoxi raamatust "Meetilk kaljust" (tõlkinud Peeter Sink): "Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal, Joh 13:23. See on evangeeliumi armukorra seisukord, milles me peaksime paluma, sõna kuulma, ja kõik tööd tegema. Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena."

Thursday, September 24, 2009

Nooremast ja vanemast pojast

Eile hommikul, kui ärkasin, sain südamesse, et ma olen kui Jumalast määratud sekretär-masinakirjutaja. Oli kunagi selline amet, mida nüüd peenemalt nimetatakse –juhiabi, sest enamiku kirjatööga saavad juhid ise ka hakkama tänu arvutitele. Ilmselgelt nägin selles märguandes viidet oma blogindusele ja olin omamoodi uhkegi. See on ikka väga mõnus tunne, kui tead, et sul enesel ei ole midagi ja siis korraga antakse... kogu loodu jutustab Jumala aust ja ühtäkki on just sinule antud silmad seda näha (või pole teised osanud seda igatseda). Igal juhul olin põnevil ja mõlgutasin seda mõtet aeg-ajalt päeva jooksul, kuni koduteel sai mulle selgeks, et see on ka kõik, kes ma Jumalale hetkel olen... töövõtja, kes täidab kohustusi. Kusjuures, mitte ka väga lojaalne ja rõõmsameelne töövõtja, vaid ikka nurisedes ja puigeldes ja justkui sunniviisiliselt täites seda, mis ette on antud (vt eelmisi postitusi). Samas on Piibel kutsunud meid olema teenijad. Probleemid tekivad seal, kus see saab olema inimese ainuke või põhiline roll suhtes Jumalaga.

Kiriku suvelaagris ühel õhtusel jumalateenistusel jutlustati kadunud poegade lugu (Lk 15), keskendudes just vanemale pojale ja julgustati eelkõige pastoreid tulema taas Jumalale lähemale uut armu kogema. Minu vastu rääkis see jutlus tol hetkel sedaviisi, et ma mõistsin, et olin oma teenistuses varemalt olnudki see vanem poeg, töökas ja kohusetundlik teenistuja. Ja olles pettunud selles rollis, olin lahendusena näinud (mitte teadlikult muidugi) nooremaks pojaks hakkamist, läinud võõrale maale ja raisanud varandust. Jutlust kuulates olin just olnud Isa juurde naasnud noorem poeg, nii et väga personaalseks see minu jaoks ei läinud. Eile aga sai mulle selgeks, et olen taas jälle muutunud vanemaks pojaks või väga kiiresti sinnapoole teel.

Miks küll ometi? Ma kogen päevast päeva Jumala ülisuurt armu, et ta on mind uuesti puhastanud mu pattudest, andnud mulle oma sõnumeid ning armastavaid kaaskristlasi. Ja ometi ei koge ma Jumala armastust sellisel määral, nagu võiksin. Kunagi üks mu õpetajatest ütles, et „on imeline näha, et see või teine asi juhtub su teenistuse kaudu, aga peaasi on see, et sa mõistaksid, kui väga Jumal sind armastab.“ Ja just sellisest tunnetusest tunnen hetkel puudust.

Ma tean, kui palju ma oma väikest poega armastan. Jeesus ütleb, et Isa taevas armastab oma lapsi veel palju rohkem, kui ükski „kuri“ lapsevanem (Mt 7:11) seda eales suudab. Ma näen, kuidas mu poeg paneb oma käed mu kaela ümber või poeb kaissu ning ütleb: „Emme, ma armastan sind niiiii väga! Sa oled mulle niiiii kallis!“

Miks siis mina sedaviisi ei suuda armastada oma Taevaisa, kes andis minu eest oma armsa poja, keda ta kindlasti vähem ei armastanud kui mina oma poega?! Selle ohvri kaudu olen Tema laps ja pärija. Ehk nagu öeldakse vanemale pojale: Kõik, mis minu oma, on Sinu oma. Võta ainult vastu! Mine rõõmsalt uute avarusteni, sest Jumalal on meile veel nii palju anda!

Wednesday, September 23, 2009

Sadagu õnnistusvihmad!

Ma kummardan Sind, armuvägi,
mis Jeesuses end ilmutand.
Ma astun armastuse ligi,
mis põrmu peale halastand!

Et siis me oleme põrm. Tuhk. Tolm. Ei midagi aulist ega ülistusväärset. Kust aga tuleb see mõte, see kiusatus, justkui võiksime teenida omast jõust ja omast väest ja kui ikka piisavalt palvetad ja Piiblit loed ja armastad, et küll siis tuleb õnnistus ka!

Eile koguduse osaduses tuli südamesse paluda õnnistusvihmade pärast üle Eestimaa. Ja tegingi. Ja koju minnes tuli sellist hästi värskendavat vaevumärgatavat seenevihma. Nagu ei tulnudki, vaid see oli igal pool kõikide ümber. Inimene, kes selles liikus, koges värskendust. Ja see oli kui võrdpilt praegusest ajast, kus, kui sa natuke "õues" käid, ehk liigud Jumala väe mõjusfääris, siis saad piserdatud (kastetud).

Hommikul jäin pisut kohmerdama ja kui õue vaatasin, sadas ladinal. Ei olnud seda rõõmu, et oh kui tore! Pigem selline ebamugavustunne ja mõte, et ehk peaks autoga hoopis tööle minema. Vastik ja märg ju! Oli vaja veel käia läbi korteriühistust, mis asub vastassuunas. Sinna jõudes avastasin, et uks on lukus ja seega oli see tühikäik. Nurisesin edasi ja läksin kodu poole tagasi, kuni sain aru, et ka see on üks võrdpilt: sa palud vihma ja kui seda antakse, siis on Sul vastik ja märg ja paha ja mõtled ainult, kuidas mugavasse autosse saada. Palusin andeks ja läksin edasi: kuna vihm oli tõesti vali, oli tekkinud tee peale ojake, väike jõgi, mis võis ulatuda pahkluudeni. Ja meenus Hesekieli jõgi, mis voolas välja templist. See jõgi oli alguses ka sama sügav, pahkluudeni. Kuna minu ees olev ojake oli väike, siis astusin ma sellest üle. Kohe tekkis mõte, et kas ma olen seda teinud ka vaimulikus mõttes, et kui Jumal on pannud midagi mu ette, millest võiksin jalgu märjaks tehes läbi minna (sest võib olla tahab Jeesus minu jalgu pesta!?), siis kas olen sellest lihtsalt üle astunud?!

Siis jõudsin koduukseni ja kuna auto võtit kotis polnud, siis olin ikka tõesti otsustanud 5. korrusele ronida ja võti tuua. Välisukse võtit otsides läks vihmavarju varre ühenduskoht juustesse ja ma sain tutistada. Siis otsustasin vastupanu lõpetada ja ikkagi jalgsi tööle tulla, läbi vihma.

Ja kui ma seal nii moodi oma vana ja katkise vihmavarjuga kõndisin (sest uus oli töö juurde jäänud), sain ma aru, miks see vihm ja üldse vesi meile nii vastukarva on. Sest põrm lahustub ju vees!!! Kui oled sinna vaimujõkke läinud nii sügavale sisse, et jalad enam põhja ei ulatu, siis lahustub Sinus kõik see, mis Jumalat ei austa ja vool kannab selle ära. Ja alguses on ebameeldiv, aga alternatiiv on seista kaldal ja vaimu vees triivivaid kaaslasi pealt vaadata ja arutleda, et küll nad on ikka kummalised!

Andku Jumal meile armu, et suudaksime anduda nii, nagu meid juhtitakse; alguses pahkluuni, siis põlvini, siis vööni jne kuni oleme täiesti Tema juhitavad.

Tuesday, September 22, 2009

Pannkooki! Meega, palun!

Tänane hommik leidis mind peale kella kuut köögist lapsele pannkooke küpsetamas. Pärast seda, kui olin lõpule viinud päev varem alustatud triikimise. Miks nii vara? Sest äratati. Miks pannkooki? sest sooviti. Seda, et ühe väikese inimese soovid võivad olla Jumalale sama tähtsad või tähtsamadki, kui minu omad, seda kogesin kiriku laagris, kui laps õhtuse jumalateenistuse ajal (Jumala ees!) palus šokolaadikommi ja ma talle seda lubasin, kui ta ilusti magama jääb ja rohkem ei sega, mida ta kuulekalt tegigi. Hommikul oli tal see tõotus tal meeles, kuid kommi mul polnud. Ja oh imet, sööklas tuli ta juurde tädi, kes talle lausa 2 šokolaadikommi anda tahtis. Mille peale emad alati ütlevad, et "oh mis sa nüüd, pole tal midagi vaja!" Nii tegin minagi, kuni aru sain, et töötan risti vastu Jumala plaanile selles olukorras.

Täna siis, kui pannkooki paluti, oli ka esimene mõte, et see ju meil nädalavahetuse teema. Aga kuna äsjamöödunud nädalavahetusel kooki ei tehtud, siis mõistsin, et ka see võib olla üks väikese inimese suur vajadus antud olukorras. Ja hakkasingi küpsetama ning tunnetasin, et see ja hilisem köögi koristamine on üle hulga aja üks vaimulikemaid asju, mida teen. Ehk minuni jõudis kogemuslikult paljukuuldud õpetus, et kristluses ei ole piiri nn vaimuliku ja ilmaliku elu vahel. Kõik on üks ja seesama elu ja üks ja seesama teenimine. Need samad asised toimetused olid ja on sama tähtsad, kui palvetamine ja Sõna lugemine. Ehk siis tagasi selle 31. juuli Oswald Chambersi "Kirkuse kütkes" teksti juurde: "tähtis pole mitte vaid sisemine hoiak, vaid ka meie suhte väline avaldumisvorm. Lõppkokkuvõttes ei pääse miski varju Jumala eest; iga meie elu üksikasi on tema uuriva pilgu all..." ehk siis kõik peab korras olema... ümbrus (toad, kapid, sahtlid, lauapealsed), suhted iseenda ja kaasinimestega.

Kunagi jaanuaris käisin ühel psühholoogiakonverentsil ja seal jagati nippe enesega toimetulekuks. Täpset tsitaati ei mäleta, aga üks soovitusi oli enese ees sõnapidajaks saada pisiasjades, olgu selleks õhtune metsajooks, hommikune võimlemine või midagi muud. Et kui sa juba iseenda ees oled saanud usaldusväärseks, hakkavad ka teised sind usaldama. Lõpetan Chambersi tsitaadiga samast päevast (31. juuli). "Milles ka ei seisneks meie hooletus, ei väsi Jumal sellele järjekindlalt osutamast, kuni me saame täielikult tema omaks."

Monday, September 21, 2009

Siis ma lähen, kui mind juhid

Olles suvel kogenud, kuidas Jumal ühe võimsa ringi mu elule peale teeb ja kogemuslikult justkui mind päris algusesse, päris risti alla tagasi viib ja annab uue lootuse, siis olen ma viimasel ajal mõtisklenud ka selle üle, kuidas asjad seal alguses toimusid. Mis oli see, mis tolleaegset elu ja kogu järgnevat eristas.

Alguses oli sõna... nagu peabki--toitev, mahlane, läbitunnetatud ja läbipalvetatud sõna; siis oli osadus, üksteise eest hoolitsemine ja koormate kandmine ning nende kahe kombinatsioon... sõna osadus, ehk see kui liikmed tunnistavad ja üksteisele sõna jagavad; olid sakramendid ja viimaks palve ning üleandmine, täielik veendumus, et ilma Temata ei või me midagi teha. Jumala juhtimise reaalsus igas olukorras, see oli nii tavaline ja tegelikult nii kättesaadav. Mäletan, et väga kallis ja sageli meenutatud sõna oli Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!" Aeg-ajalt kobamisi, kuid siiski edasi minnes.

Seejärel tulid õpinguaastad, kus võis tihti kuulda, et Jumal oma suveräänsuses ei vastagi alati ja kõigel on oma aeg. Kindlasti nii ongi, aga kas tihti ei kasutata selliseid väiteid oma saamatuse ja tahtmatuse peitmiseks? "Te uurite küll pühi kirju, aga ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu" (Joh 5:40). Pärast seda perioodi olin veendunud, et olgu mis on, tähtis on teha moraalselt õigeid valikuid ja natuke palvetada ka. Aega läks veel veidi edasi ja siis oli olulisim juba "armastus kõikide vastu". Kõige rohkem on seejuures kahju kaotatud ajast, aastad, mis oleksid võinud olla viljakad, läksid niisama mööda, käies tühjuse järel ning saades tühjuseks. Kuni sel suvel sain taas kogeda Tema mõõtmatut armu ja uut kutset.

Ehk kõige imelisem selle uue elu juures on näha, kuidas üks väike asi viib teiseni, mis viib kolmandani ja nii edasi, kuni moodustub üks pilt. Ja iga lüli selles ahelas on tähtis, iga kohtumine, iga öeldud sõna, isegi iga mõeldud mõte. Kui kogesin, et raadiojutlus mõistab kohut mu veel välja ütlemata mõtete üle, siis taipasin kuidagi uuesti, mida tähendab kitsas tee. Ei paremale, ei vasakule ja kui kaldudki, antakse märku: "see on tee, käige seda!". Selle eelduseks on muidugi, et ma tunnistan endale pidevalt, et ise ei saaks ega oskakski. Mina ju ei näe seda suurt pilti, mis Jumalal mõtteis on. Kuna minu käes on vaid taskulamp (või jalalamp Ps 119) pimedas öös, võin minna vaid valguse ääreni, kuid sealt näeb taas jälle edasi astuda. Võin vaid paluda juhatust ning küsida, mis on järgmine samm, siis astuda see ja seejärel, kui midagi imelist ongi juhtunud, see Talle ülistuses tagasi anda.

Sunday, September 20, 2009

Põgenemisest

Tänases esimeses postituses oli mainitud põgenemist. Et kui me usume nii, nagu tegelikult võiks/peaks/saaks uskuda, siis pole meil vaja põgeneda. Põgenemine olukordade, inimeste, ebameeldivuste eest on meil vist eestlastena veres (nt. Kitzbergi Libahundi Tiina).

Ma ise olen viimasel ajal jõudnud tõdemuseni, et ka mina olen oma suhteliselt pika usuelu jooksul mitmeid kordi põgenenud. Ja tulemus on see, et sind tuuakse samasse punkti tagasi ja pead otsast alustama, ehk nagu vanasti öeldi: "jääd klassikursust kordama", kui vajalikud õppetunnid käes pole. Seetõttu on põgenemine suht mõttetu, sest psalmistki ütleb ju 139. laulus: kuhu mul minna on? Et kõikjalviibiva Jumala eest nagunii pääsu pole ning habeme ja hallide juustega I klassis passida on ka vähe piinlik, siis on ilmselt mõttekam jääda paigale ja Jumala abiga eksam ära teha ning uute ülesanneteni jõuda.

Et siis mille eest ma põgenesin? Kaks korda olen põgenenud selle pärast, et töötasin end ribadeks. Neile kahele korrale järgnenud aastal olen ebaproportsionaalselt palju veetnud voodis... lihtsalt magades. Sellised põgenemised on ehk õigustatudki olnud. Aga on ka teistsuguseid põgenemisi... Olen korduvalt (pikkade aastate jooksul) vingunud, et koguduses pole osadust ja pole kristusekesksust ja veel seda ja teist. Ja tõepoolest, sellist osadust ja kogemust ja liikumist pole tõesti olnud, kui päris alguses (mitte vaid subjektiivselt, vaid lausa objektiivselt, kasvõi numbrilistes väljendustes, kuipalju inimesi usule tuli nt. nädalas), siis sellele vaatamata on Jumal vahepeal valmistanud väljapääse, viinud kokku inimestega, andnud partnereid teenimistööks ja alati on see lõppenud sellega, et ma löön pea selga ja astun sirgelt uksest välja, olles pettunud kaastööliste ülbusest, enesekesksusest, mittehoolivusest või millest iganes (sic!). "Ah, mul on suva, kui te nii lapsikud olete..." Ja siis imestan, et miks on kuiv või miks Jumal enam ei räägi või miks ikka pole nii, nagu peab olema. Ja võitjaid siin tegelikult pole. Nemad jäid ilma mu andidest ja panusest, aga mina jäin ilma Jumala armust. Ja võimalusest kasvada ja osaduses olla ja teenida. "Ei teagi, kumb meist kaotas rohkema?!" (Kareva). Või ikka tean?

Ja kus on siis ravim? Lahendus on lihtne: "alistumine Kristuse ihu osadusele" ehk otsida üles see inimene, kes Issandas sinu üle valvab. Ja vaata, et ta teeks seda "rõõmuga ja mitte ohates" (Hb 13:17).

Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1

Tänased mõtted on ajendatud hommikusest jutlusest, mida peaks õige pea saama kuulata aadressilt http://www.bmk.ee/ . Vaatluse all olid Jeesuse sõnad Joh 14:1 "uskuge Jumalasse ja uskuge minusse". Väga lühendatud kokkuvõte võiks olla see, et Jumala väe tegelikkuse tunnetamine aitab "mõttetult enesekindlatel inimestel nagu Peetrus, mina ja võib-olla ka Sina" mõista usu reaalsust ning elada põgenemata iseenda ega elu eest, vaatamata sellele, kui nõrgad me oleme. Et küsimus jälle taas Jumala väes, mis vastandub teravalt meie väärt olemisele, tarkusele ning Jumala kogemisele.

Aga kuidas seda praktikasse rakendada--kuidas usaldada nii, et olla kindel, et oled kõik oma anded, püüded ja veel mis iganes risti alla maha pannud?! Hommikul sai taas Chambersit loetud ja seekord hakkasin algusest. 6. jaanuari tekstis räägib ta, kuidas Peetrusel sai pärast salgamist oma "enesepiisavus" (self-sufficiency) täielikult otsa ja vaid oma äärmises puuduses oli ta valmis vastu võtma seda, mida ülestõusnud Issandal anda oli. Chambers hoiatab ka, et pole tähtis milliseid muutusi Jumal Sinu sees on korda saatnud, ära toetu kunagi sellele. Kas mitte ei võiks siit järeldada seda, et mida taiplikum, ustavam, kogemustest rikkam on järgija, seda suurem on oht, et ta usaldab just seda, mida Jumal tema elus on teinud ning ei pea nii tähtsaks väge, mis on kui manna, mis peab igal hommikul uus olema. Et kui hakata õnnistusi endasse korjama, siis need ussitavad ära nagu mannagi. Ehk nagu ütleb üks ülistuslaul (ma ei tea selle tõlget, aga inglise keeles on nii): "Every blessing you pour out I'll turn back to praise!" See on üks mu lemmiklauludest alates 24.05. 09 Olevistes toimunud ülistuselt Effataa ja Arlen Salte eestvedamisel, kuula http://pub.oleviste.ee/Jutlused/2009.05.24_Arlen_Salte_ja_Effataa.mp3

Et point on siis vaeseks saada, täiesti tühjaks, et Jumal saaks täita. Ja kui Ta on täitnud, siis uuesti tühjaks saada... ehk nagu ütleb üks armas raamat "Meetilk kaljust" (T. Wilcox), et sa pead Kristusele tooma ainult oma pattu, muidu ei saa ta Sulle olla Kristuseks. Ei saa ja kõik! Pole võimalik! Miks siis mitte? sest "Oma au ma teistele ei anna!" Ja ometi on Jumal nii kannatlik ja pikameelne. Ta ootab...

Saturday, September 19, 2009

Kõik ma annan Jeesusele...

Eelmisel nädalal oli meil jutluse teemaks risti enese peale võtmine, selle kandmine ja oma mina salgamine. Kuna näiteid just ei toodud, olen terve nädala selle üle pead murdnud, et mida need laused ikkagi tähendavad?!

Eile juhtus üks põnev lugu. Olin nädala keskel Võrus olnud ja ka sealse(te) kogudus(t)e õnnistustest osa saanud ning kuna alguses kavatsesin minna autoga ja hiljem läksin ikkagi ühisbussiga, siis mõtlesin, et kannan selle bensu raha kogudustele. Mõeldud, tehtud. Ühte ülekannet tehes aga näpp vääratas ja üks null tuli juurde. Turtsatasin seda nähes, sest raha mul ju enam sel kuul pole, puhtalt arvelduskrediit, (ehk nagu ma ise ütlen, minu sms laen, mis ka kliki kaugusel, kuid mille intress ei ületa 16% aastas). Niisiis, kiire finantsanalüüsi tagajärjel sai null kohe eemaldatud ja ülekanne tehtud, nagu planeeritud. Teine mõte, mis pähe tuli, oli see, et oleks ma selle nulli sinna jätnud, oleks see olnud justkui mäejutluse õpetus, et annetades vasak käsi ei tea, mida parem teeb. (Aga noh, mäejutlus ju, seal ongi kriteeriumid liiga kõrged, ega see ju järgimiseks polegi !?) Aga vaat ei lähe peast see salm, kuni lõpuks otsustan vastupanu lõpetada ja alistuda ja ülejäänu täiesti kainelt ka üle kanda. Sest nii umbes täpselt kümnis oli juba varem antud (seegi vajas meeldetuletust purunenud tagakummi näol keset ööd kõrvalisel külatänaval, kusjuures kummi läbinud polt (mitte nael) oli ümara otsaga diagonaalselt kummi sisse läinud ja oli poolenisti väljas), kuid näis, et sellest ei piisanud. Viimased aastad olen elanud väga vähe ohverdades ja kuidagi ei tundu ka see praegune mingi tagasimaksuna. Pigem oli see mulle justkui meeldetuletus, et kogu mu raha kuulub ju Talle ja Temal on meelevald sellega teha, mida ta tahab ja millal tahab- muidugi taas minu lahkel loal (või mitte nii lahkel).

Aga huvitav oli hoopis see, kuidas see hetkeks eneseõiguse loovutamine oma pangaarve üle andis uusi visioone, lükkas tunnetuse piire ja tõi meelde ammuununenud poolikud asjad, mis said hetkega korda. Pusletükke minu ümber kukkus taas jälle robinal; kõik perfektselt omavahel haakudes. Ja õhtul Chambersit lugedes võisin temaga nõustuda, et jumalariigi asjad olid muutunud väga lihtsaks. Ta juhib, sa lähed ja asi toimib. Peab ikka juhm olema, kui seda mitte pidevalt oma ellu tahta.

Lohakus on Püha Vaimu solvamine

Mõtlesin, et peaks ka ajaga kaasas käima ja blogima hakkama. Et viimasel ajal juhtub nagu iga päev midagi ja peaks kasvõi endalegi mingi jälje jätma. Ja ehk on kellelegi õnnistuseks. Kutsun julgelt kommenteerima, kui kellelgi ka samalaadsed mõtted mõlguvad.

Olin oma 3-aastase pojaga täna loomaaias ja päris ära väsitas see lõputu küsimuste vool. Viimaks, õnneks, teatas ta, et ta läheb mänguväljakule. Saingi siis paar hetke istuda, et mõtteid koguda ja kaasatassitud Oswald Chambersi raamatut "Kirkuse kütkes" lugeda/sirvida. 31. juulil ütleb ta, et lohakus on Püha Vaimu solvamine". ja et "me ei tohiks olla hooletud selles, kuidas me ülistame Jumalat ega isegi mitte selles, kuidas me sööme ja joome." Ja lõpuni tsiteerimata oli järgneva teksti mõte selles, et Jumal ei vii meid edasi, kuni need asjad korras on. Autost väljudes sai kõik praht kaasa võetud ja kodus ka köök korda tehtud ja nõud pestud, kuid eestuba küll kriitikat ei kannata ja salamisi tuleb hirm... kui palju õnnistusi on minu elus selle taga kinni, et ma mitte kõige korralikum inimlaps pole... Kohe, kui lõpetan, lähen viskan mustad riided masinasse ja teen lauapealsed korda... Mäng (segadus mu ümber) ei vääri ju küünlaid... Seda ma olen varasemalt küll kogenud, et mida suurem on stress ja tõmblemine ja murekoorem, seda suurem on segadus mu ümber. Mida harmoonilisem on mu suhe Jumalaga, seda korraldatumaks muutub mu ümbrus, "iseenesest".

No ja söömisest-joomisest ei maksa üldse rääkida. Veebruaris süvenesin mõneti kristlikku õpetusse, kus öeldi, et liigsöömine on ebajumalateenistus, sest liigne toit on Jumala aseaine- rääkimata sellest, et söök on meie kaaslane niikuinii kõigil meie elu olulistel sündmustel kui ka erinevate emotsioonide tähistamiseks. Ja et täitumatu himu viitab muudele probleemidele. Ja et süüa tuleb alles siis, kui kõht on tühi ja lõpetada kohe, kui kõht täis. Täiesti mõistlik lähtekoht mu arust. Mõnda aega see isegi toimis. Hetkel aga ei ole see väga kerge. Tundub, et see on kui viimane kants, millest lihalik loomus kinni hoiab... minu lahkel loal.

Selle viimase mõtte kohta ütleb Chambers midagi hästi lohutavat. Nimelt seda, et minu tahe, mis on uuesti sündinud, on algupärasem, kui patt, mis tuli hiljem sisse. Seega on liha ja vaim küll vastuolus, kuid minu tahe koostöös Jumalaga on tugevam kui lihalik loomus. (Teksti kuupäeva ei mäleta, kusagilt aasta algusest.) Nii et ka toitumishäiretest on vabadus olemas, kui kanal puhas.
Aga nüüd ruttu koristama!