Häiriv usk

Reedel lasteaiast koju jõudes ütleb mu väike poeg: "Hakkame täna ka koos palvetama ja ülistama! Sa pead ju kogu aeg palvetama!" Lasteaias kurtis kasvataja, et lapsel on tulnud selline "faas", et ta palub iga asja eest vabandust, isegi, kui pilt natuke untsu läheb või kedagi kogemata müksab. Et justkui märk tõsisest pöördumisest. Kodus hakkame siis palvetama, tema küll rohkem jookseb sinna-tänna ja mina palvetan. Täna hommikul ütleb ta mulle, et palvetame veel, et siis mul tuleb jälle selline mõte, et ma armastan Jeesust rohkem kui sind. Ja siis järsku vaatab ta mulle otsa, justkui oleks alles nüüd avastanud, et selles lauses on ju midagi viltu. Et kuidas siis rohkem kui emmet? Mille peale päästsin lapse kimbatusest, öeldes, et pole midagi, Jeesust peabki rohkem armastama kui emmet.

Ma pean tunnistama, et mingil tasandil see, mis toimub, häirib mind. Raske on oma südames teda pidada oma "armsaks vennaks Kristuses". Sellepärast, et Selverisse minnes tahab ta jätkuvalt tühjaks osta ühe teatud riiuli ja siis veel mõned asjad mõnedelt muudelt riiulitelt. Ja nuiab lõputult, kui ei saa. Ta ei oska nii ilusti ja pikalt palvetada kui mina (vt. Mt 6:7). Ta lobiseb minu palve ajal lakkamatult oma multikakangelastest! Ja kindlasti ei ole tal nii palju usukogemusi ega pole ta nii palju Sõna lugenud ega kuulnud kui mina (ta ei oskagi lugeda!). Ja üldsegi, ta ei ole selline, nagu minu arvates üks usklik olema peab. Uhh! Sain südamelt ära!

Kui natuke mõtlema hakata, on siin tegemist Jumala suveräänsusega ja sellega, kas mina seda austan või mitte. Et see on JUMALA riik, mitte minu oma; TEMA valib sinna, keda tahab ja kui tema nad juba vastu võtab, siis miks peaks minul olema midagi selle vastu?! Miks peaks Jumal iga kord, kui ta kedagi päästa või kasutada kavatseb, tulema minu juurde ja küsima, et kas see inimene on sobilik ja kõlbulik? Ah Sulle kõlbab? No ma võtan ta siis vastu! või No ma siis kasutan teda oma teenistuses. Selline isik ei saaks ju kuidagi Jumal olla?! Hetkel on tegemist inimesega, kes on mu lähisugulane. Aga mis siis, kui minu teele juhatatakse inimene, keda ma ei tunne ja kellele Jumal on armu andnud. Kas ma ka siis hakkan Jumalat omanäolisse kasti suruma ja kohut mõistma, et see inimene on kas liiga noor või liiga vana või on tal minu meelest miskit muud viga? (justkui vanus oleks viga?!).

Teiseks on siin tegemist iseenda armust ilma jätmisega. Selmet olla Jumala kaastööline ja seega tänulik Jumalale tema töö eest, hakkan hoopis juurdlema, et kuidas siis nii. Kolmandaks tuleb siit välja uskmatus nii Jumala väe kui tema sõna suhtes. Jumal saab ja võib päästa ükskõik keda ja anda neile oma sõnumeid mitte selle pärast, kui ilusti nad palvetavad või ustavalt teenivad, vaid lihtsalt selle pärast, et nad on avatud Jumalale ja Tema seda anda tahab. Kõik! See on ainus tingimus! Ja uskmatus Jumala sõna suhtes avaldub selles, et mind on ju lausa kohustatud saama kui lapsukene ja võtma lapsi eeskujuks. Ilma selleta ei pääse ma ise ükskord sisse.

Minu jaoks on siin üks hoiatav sõnum. Siis, kui Jumala riik saab nähtavamaks meie hulgas (mõned nimetavad seda ärkamiseks), et siis ei tule ta mitte sellisena, nagu meie arvame ja võibolla ka mitte selliste inimeste kaudu, keda meie selle ameti vääriliseks peame. Meid võivad ees oodata üllatused ja kui me pole oma südant valmistanud, (nagu mulle on hetkel näidatud, et ma sellistest hoiakutest ükskõik kelle suhtes juba ette meelt pean parandama,) siis võib juhtuda, et me jääme ärkamise õnnistusest ilma. Et ei juhtuks nii, et oleme aastaid igatsenud ja palvetanud ning kui lõpuks Jumal me palvetele vastama hakkab, siis pole see ikka päris see, mida ette kujutasime. Pettudes ja kibestudes ei saa me kindlasti sellest osa. See läheb meist lihtsalt mööda.

Aga praeguses olukorras olen Jumalale tänulik, et mul on nüüd kodus usu eeskuju ja palvepartner. Auline!