Sadagu õnnistusvihmad!

Ma kummardan Sind, armuvägi,
mis Jeesuses end ilmutand.
Ma astun armastuse ligi,
mis põrmu peale halastand!

Et siis me oleme põrm. Tuhk. Tolm. Ei midagi aulist ega ülistusväärset. Kust aga tuleb see mõte, see kiusatus, justkui võiksime teenida omast jõust ja omast väest ja kui ikka piisavalt palvetad ja Piiblit loed ja armastad, et küll siis tuleb õnnistus ka!

Eile koguduse osaduses tuli südamesse paluda õnnistusvihmade pärast üle Eestimaa. Ja tegingi. Ja koju minnes tuli sellist hästi värskendavat vaevumärgatavat seenevihma. Nagu ei tulnudki, vaid see oli igal pool kõikide ümber. Inimene, kes selles liikus, koges värskendust. Ja see oli kui võrdpilt praegusest ajast, kus, kui sa natuke "õues" käid, ehk liigud Jumala väe mõjusfääris, siis saad piserdatud (kastetud).

Hommikul jäin pisut kohmerdama ja kui õue vaatasin, sadas ladinal. Ei olnud seda rõõmu, et oh kui tore! Pigem selline ebamugavustunne ja mõte, et ehk peaks autoga hoopis tööle minema. Vastik ja märg ju! Oli vaja veel käia läbi korteriühistust, mis asub vastassuunas. Sinna jõudes avastasin, et uks on lukus ja seega oli see tühikäik. Nurisesin edasi ja läksin kodu poole tagasi, kuni sain aru, et ka see on üks võrdpilt: sa palud vihma ja kui seda antakse, siis on Sul vastik ja märg ja paha ja mõtled ainult, kuidas mugavasse autosse saada. Palusin andeks ja läksin edasi: kuna vihm oli tõesti vali, oli tekkinud tee peale ojake, väike jõgi, mis võis ulatuda pahkluudeni. Ja meenus Hesekieli jõgi, mis voolas välja templist. See jõgi oli alguses ka sama sügav, pahkluudeni. Kuna minu ees olev ojake oli väike, siis astusin ma sellest üle. Kohe tekkis mõte, et kas ma olen seda teinud ka vaimulikus mõttes, et kui Jumal on pannud midagi mu ette, millest võiksin jalgu märjaks tehes läbi minna (sest võib olla tahab Jeesus minu jalgu pesta!?), siis kas olen sellest lihtsalt üle astunud?!

Siis jõudsin koduukseni ja kuna auto võtit kotis polnud, siis olin ikka tõesti otsustanud 5. korrusele ronida ja võti tuua. Välisukse võtit otsides läks vihmavarju varre ühenduskoht juustesse ja ma sain tutistada. Siis otsustasin vastupanu lõpetada ja ikkagi jalgsi tööle tulla, läbi vihma.

Ja kui ma seal nii moodi oma vana ja katkise vihmavarjuga kõndisin (sest uus oli töö juurde jäänud), sain ma aru, miks see vihm ja üldse vesi meile nii vastukarva on. Sest põrm lahustub ju vees!!! Kui oled sinna vaimujõkke läinud nii sügavale sisse, et jalad enam põhja ei ulatu, siis lahustub Sinus kõik see, mis Jumalat ei austa ja vool kannab selle ära. Ja alguses on ebameeldiv, aga alternatiiv on seista kaldal ja vaimu vees triivivaid kaaslasi pealt vaadata ja arutleda, et küll nad on ikka kummalised!

Andku Jumal meile armu, et suudaksime anduda nii, nagu meid juhtitakse; alguses pahkluuni, siis põlvini, siis vööni jne kuni oleme täiesti Tema juhitavad.