Põgenemisest

Tänases esimeses postituses oli mainitud põgenemist. Et kui me usume nii, nagu tegelikult võiks/peaks/saaks uskuda, siis pole meil vaja põgeneda. Põgenemine olukordade, inimeste, ebameeldivuste eest on meil vist eestlastena veres (nt. Kitzbergi Libahundi Tiina).

Ma ise olen viimasel ajal jõudnud tõdemuseni, et ka mina olen oma suhteliselt pika usuelu jooksul mitmeid kordi põgenenud. Ja tulemus on see, et sind tuuakse samasse punkti tagasi ja pead otsast alustama, ehk nagu vanasti öeldi: "jääd klassikursust kordama", kui vajalikud õppetunnid käes pole. Seetõttu on põgenemine suht mõttetu, sest psalmistki ütleb ju 139. laulus: kuhu mul minna on? Et kõikjalviibiva Jumala eest nagunii pääsu pole ning habeme ja hallide juustega I klassis passida on ka vähe piinlik, siis on ilmselt mõttekam jääda paigale ja Jumala abiga eksam ära teha ning uute ülesanneteni jõuda.

Et siis mille eest ma põgenesin? Kaks korda olen põgenenud selle pärast, et töötasin end ribadeks. Neile kahele korrale järgnenud aastal olen ebaproportsionaalselt palju veetnud voodis... lihtsalt magades. Sellised põgenemised on ehk õigustatudki olnud. Aga on ka teistsuguseid põgenemisi... Olen korduvalt (pikkade aastate jooksul) vingunud, et koguduses pole osadust ja pole kristusekesksust ja veel seda ja teist. Ja tõepoolest, sellist osadust ja kogemust ja liikumist pole tõesti olnud, kui päris alguses (mitte vaid subjektiivselt, vaid lausa objektiivselt, kasvõi numbrilistes väljendustes, kuipalju inimesi usule tuli nt. nädalas), siis sellele vaatamata on Jumal vahepeal valmistanud väljapääse, viinud kokku inimestega, andnud partnereid teenimistööks ja alati on see lõppenud sellega, et ma löön pea selga ja astun sirgelt uksest välja, olles pettunud kaastööliste ülbusest, enesekesksusest, mittehoolivusest või millest iganes (sic!). "Ah, mul on suva, kui te nii lapsikud olete..." Ja siis imestan, et miks on kuiv või miks Jumal enam ei räägi või miks ikka pole nii, nagu peab olema. Ja võitjaid siin tegelikult pole. Nemad jäid ilma mu andidest ja panusest, aga mina jäin ilma Jumala armust. Ja võimalusest kasvada ja osaduses olla ja teenida. "Ei teagi, kumb meist kaotas rohkema?!" (Kareva). Või ikka tean?

Ja kus on siis ravim? Lahendus on lihtne: "alistumine Kristuse ihu osadusele" ehk otsida üles see inimene, kes Issandas sinu üle valvab. Ja vaata, et ta teeks seda "rõõmuga ja mitte ohates" (Hb 13:17).