Thursday, December 31, 2009

Kahtlevatele Toomastele

1932. aastal hakkas Eestimaal prohveteerima Karl Reits. Ta kutsus eesti rahvast meeleparandusele, kuid kuna elu oli niivõrd hea, siis teda ei kuulatud. Kirikutest visati ta välja, Päts ja Laidoner mõnitasid ja turul pilluti teda mädanenud tomatitega. Loe A. Kirjamägi raamatuid Prohvet Karl Reitsist.

Prohvet ennustas, et Eesti riik võetakse ära. Ja et pärast okupatsiooni tuleb nii hea aeg, millega ei osata midagi peale hakata. Aga see hea aeg lõpeb järsku. Nii ongi juhtunud. Kuid see hea aeg ei ole veel möödas. Ja lähiajal läheb ilmselt isegi pisut paremaks. Kuid siis tuleb lõpp ja järsku. Prohvet mõrvati sõja algul ja tema taskust leiti järgmine kiri.

See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest, mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat.Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi.

Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist.
Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse.
Eesti rahvas paisatakse laiali seni, kuni saab ära kaotatud.

Siit võime näha, et viimane lause ei ole veel täitunud. Võib-olla ootavad täitumist 3 viimast lauset (täitusid vaid oslaiselt II ilmasõja ajal). Kui mõelda, kui aktiivselt on eesti naised abiellunud välismaalastega, on viimane lause väga tõenäoliselt täitumas, eriti kui sõjaline kriis meie viimasedki mehed hävitab.

2001. a. sai Silver Koit prohveteeringu Jumala tulevasest vihast.
http://vaimumaailm.eknoustamiskeskus.ee/page.php?page=Prohvetlikud_sõnumid
Vt linkide alt: prohvetlikud sõnumid

Ka see prohveteering on vaid edasi lükkunud, kuna kogudus on vahepeal meelt parandanud. See meeleparandus pole aga olnud piisav, et Jumala kohtuotsust pöörata. Kuna probleemid on samad, on teema viimasel ajal väga aktuaalselt jälle esile tõusnud.

Kansases toimub ärkamine (vt linkidest). Hambad kasvavad tagasi, selgrood saavad sirgeks, vähihaigus taganeb, inimesed vabanevad teiste inimeste meelejärgi olemisest (man-pleasing spirit), perfektsionismist jne. Aga see on alles „alguste alguste alguste algus“, nagu nad väidavad. Juhid on saanud selguse, et Ameerikat ootab lähitulevikus väga suur sõjaline kriis. Kas usume, et keegi päästab meie Eestimaa mistahes vaenlase käest, kui USA on ise sõjas?!

Nii Ameerikat, Eestimaad kui kogu maailma ootab ees väga suur ärkamine, mis on ühtlasi Kuningas Jeesus Kristuse Teise tulemise ettevalmistus. Jumal on tõotanud ameerika vendadele, et usklikuks saab „kaks ühe eest“ – kaks inimest iga abordis hukkunud lapse eest. Teisisõnu, see ärkamine saa olema suur, sest Jumal valmistab oma rahvast Taevasse minekuks.

2005. aastal hoiatati meid väga tõsiselt (vt lingikogust). See on ELU ja SURMA küsimus. Meie aga lootsime nii kantslis kui igapäeva elus ikka kõigele muule, kui Jumalale (humanistlik mõistuseusk, inimsuhted, majanduslik edu jne) ja ei tulnud osadusse, et Jumal oleks saanud meile selgitada, mis olukord meil tegelikult valitseb.

Käesolev blogi ei ole mitte kellelegi hirmutuseks, vaid kirjutatud ja teada antud selleks, et me TEAKSIME, mis meid ees ootab ja oskaksime olla valmis, et SEE PÄEV meid ei tabaks kui linnupüüdja pael. Jumala pääste on täna veel avatud kõigile, kes teda igatsevad. Joh 1: 1-13. Soovitan kuulata ka blogi lingikogu.

LOE: LÄKITUS EESTIMAA KOGUDUSELE 28. dets. 2009. a.

Monday, December 28, 2009

LÄKITUS EESTIMAA KOGUDUSELE 28. dets. 2009. a.

Ma olen Sinu juurde saatnud prohveteid, Eestimaa kogudus, kuid sina ei ole kuulanud. Olen sind hoiatanud, et see on elu ja surma küsimus. Aga sa pole tähele pannud. Ma olen kaua olnud kannatlik, aga vaata, su maa on küps kohtumõistmiseks. Te, kristlased, pole vabadusega midagi peale osanud hakata, vaid olete seda kasutanud oma himudes. Te olete teinud oma palged kõvemaks kaljust ja keeldute pöördumast.

Hoiatasin teid 20. jaanuaril 2005, et te tuleksite osadusse. Kolm aastat käisin otsimas vilja, kuid leidsin vaid lopsakaid lehti, mida te truult ja visalt kasvatate. Saatsin teile majanduskriisi, et te seisataksite ja mõtleksite, miks on midagi nii koledat juhtunud nii kiiresti? Aga te ei küsinud, pigem mobiliseerisite oma jõud, et inimlikult kriisist välja tulla. Kui oleksite küsinud ja Sõna uurinud, oleksite teadnud, et MINA olen see, kes selliseid asju saadab ja ma ootan meeleparandust (2 Aj 7:12-22). Ainult siis säästan ma maa, kui te südamest minu poole pöördute ja mind otsite (Jer 3:10-11). Ainult siis pööran ma kohtuotsuse teie maa kohta (Jer 18:7-8).

Teie maa on õnnetus olukorras, sest koguduses ei ole jumalakartust, on vaid õpitud inimeste tarkus. Olete ise need hooned mulle tõotanud ja pühitsenud. Ja kui te Mind Minu Kotta sisse ei lase, siis ma võtan need kojad teilt ära ja hävitan teie maa.

Ma nõuan teilt, karjased, aru lammaste eest, kelle teile olen usaldanud. Lammaste eest, keda te ei ole karjatanud ja kes on jäetud huntide rüüstata (Hes 34). Soov olla inimeste ees austatud ja majanduslik võidujooks on parimadki teie hulgast viinud silmakirjalikkuse teele, aga Mina tahan teid tagasi tuua, kui te vaid mind kuulaksite. Teie, vägevad väepealikud Naamanid, mõistke, et minu tervis tuleb teinekord orjatüdruku sõna kuuldes ja Jordani sogases vees end kastes.

Minu Sõna on elav ja vägev. Kantslis aga on õpitud inimeste käsk ja roiskunud manna. Keskendute isiklikule osadusele ja näete mind vaid abivahendina oma isiklike ambitsioonide teostamisel, olgu siis koguduse sees või väljas.

Aga ma olen Elu Issand ja tahan Sind juhtida. Ma armastan Sind ja tahan Sind viia Eluvee allikale. Tahan ilmutada oma Sõna, mis oleks Elav ja Väeline. Selleks aga tuleb mind kuulda ja tähele panna. Tuleb veeta aega minuga ja mitte kohkuda, kui tahan Su lopsakad kasvud kärpida, et Sa saaksid üldse vilja kandma hakata. Tahan Sinu südamest välja tuua kõik kõntsa, et seal oleks ruumi Minule. Praegu on seal kõike muud (kibedust, pettumust, valu ja enesepiisavust) nii palju, et Inimese Pojal ei ole kohta, kuhu oma pead panna.

Mine oma palvekambrisse ja sule uks. Las ma näitan Sulle Sinu südame paadumust ja kurjust, et võiksid mõista, kui suur on minu arm ja halastus sinu suhtes, mu laps. Mitte ükski patt, mida oled teinud, ei ole minu jaoks liiga suur. Too need välja oma südamest ja heida enesest ära. Liiga kaua oled neid seal hoidnud ja lasknud ennast mürgitada. Too kõik patud ükshaaval minu risti alla, et võiksid kogeda Elu Võidus. See, mida mina Sulle annan, on mõõtmatult suurem sellest, mida arvad endal olevat ja millest siiani kinni hoiad.

13Vöötage endid ja leinake, preestrid, kurtke, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on kõrvaldatud roa- ja joogiohver! 14Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Issanda, oma Jumala kotta ja kisendage Issanda poole! 15Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt. 16Eks ole meie silme eest kadunud toidus,meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine? 17Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud. 18Kuidas küll loomad ägavad, veisekarjad on arust ära, sest neil pole karjamaad. Ka lambakarjad on hävimas. (Joel 2)

Nüüd ei ole enam aega. Kohe kohe saab neljas aasta täis. Kutsuge kokku pühalik koosolek. Nimetage alliansspalvenädal meeleparandusnädalaks, kus jutlustada ei tohi keegi ilma Sõna ilmutuseta. Minu pruut väärib enamat kui mürgitamist roiskunud manna ja inimlikult ilusate lugudega. Küsige minult igaks päevaks ilmutust, mida vajate. Ja ma annan teile ELU ja KÕIKE ülirohkesti.

Vahendas:
Kersti Raudsepp
EMK Tallinna kogudus

Saturday, December 26, 2009

Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal

3Issanda hääl on vete peal;
auhiilguse Jumal müristab;
Issand on suurte vete peal.
4Issanda hääl kostab võimsasti;
Issanda hääl kostab toredasti. (Ps 29)

Jõuluootuse sõnumis oli kesksel kohal Johannes, kes rahvast meeleparandusele kutsus, et Jeesuslapse vastuvõtmine üleüldse võimalik oleks. Oma sugupõlve seas tundus ta labiilse ja riiaka asotsiaalina. Praegusi jutlusi kuulates võiks arvata, et Johannest tänapäeval kohates kutsuksime ta sisse ja ütleksime: "Sina istu siia paremale kohale" (Jk 2:3). Aga meeleparandus on sama raske tulema, kui 2000 aastat tagasi ja sõnumitoojas ei olegi seega küsimust. Kas me sõnumi vastu võtame?

Jeesus tuli, kui aeg oli täis saanud. Mõnes mõttes oli täis saanud ka juudi rahva patu mõõt. Ja koos sellega valmistas Jumal väljapääsu. Saatis kõigepealt Johannese teed rajama. Siis saatis Jeesuse. Kõik oli selline konspiratiivne värk. Väljastpoolt ei saanud üldse aru, et maailma ajalugu luuakse. Jumala riik pidi tulema seestpidi inimeste südametesse. Kas tänapäeval pole mitte vastupidi?! Jumala riik on väljaspoolt meie ümber. Kristlaseks olemist määravad välised tegurid. See, et käid kirikus, teed ühtesid asju ja jätad teised tegemata. Järgid mingit kokkulepitud käitumismalli jne. Seda muide heidavad meile ette ka "paganad" (või täpsem oleks öelda, "kirikus mittekäivad kristlased", sest ega me ülejäänud ju moslemid pole)--teil kristlastel on vaid väline sära, aga seespool pole suurt midagi. Vaid valelootused ja -ootused. Ja need on tõsised etteheited, mille me muretu galantsusega maha raputame, arvates, et maailm meid "kiusab". Tegelikult osutavad nad kõigile nähtavale tõsiasjale, et kuningas on alasti.

Jeesuse tulek toimus ka Jeruusalemma hävitamisega kontekstis. Kui ta enne ristisurma minekut vaatab Jeruusalemma peale, siis ta nutab selle linna pärast ja templi pärast, mille ehitamiseks ju nii palju aega ja vaeva ja ressursse on kulutatud. Siia ei jää kivi kivi peale... sest te kasutate palvekoda millekski hoopis muuks... Nuttes ütleb Jeesus, et kui sa oleksid ometi ära tundnud oma armukatsumise aja! Kui sa SEL PÄEVAL teaksid, mis sinu rahule tarvis läheb! Aga nüüd on see varjul sinu silmade eest. Ja SEE PÄEV ei ole mitte päev, mil piiramisvall on Jeruusalemma ümber, vaid TÄNA. Tänane päev, kui on veel armuaeg, kui pöördumine toob kaasa Jumala kohtuotsuse pööramise (Jer 18:1-11).

Kui seda ei kuulda, siis tuleb hävitus, mis on Jumala armu väljendus, sest ta tahab meid lahti raputada meie enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval on selleks meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest psalmist räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. See meeleheide, kuidas Iisrael vaenlaste vastu ikka ja jälle võidu sai: Issand, kui Sina ei aita, siis me olemegi vaid rüüstata ja hukkume! Ja kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt tõotanud oleme.

Ja seega ootab Jumal kannatlikult, et oma rahvale armu anda. Jääb kõrgeks, et halastada. Ikka ootab ta, et meie süda võiks saada nii alandlikuks, et Jeesuslast vastu suudaksime võtta, mitte vaid väliselt, vaid päriselt, nii et ka "paganate" suud lukku jääksid. Jumal on pikameelne ja rikas heldusest. Kui Ta seda "heal päeval" teha ei saa, siis pakub ta oma igavest armastust ka veel siis, kui linn on hävinud ning tempel, mille peale loodeti, purustatud. Rahvas on küüditatud ja jääk tagasi tulnud. Alles siis suudab rahvas tõeliselt vastu võtta seda, mida Jumal neile Jeremija kaudu ütleb (31:3):

3Issand ilmutas ennast mulle kaugelt:
Ma olen sind armastanud igavese armastusega,
seepärast jääb mu osadus sinuga.

Alles siis, enesepiisavuse rusuhunnikul on võimalik kuulda Jumala armu sõnu ja neid vastu võtta. Igas muus olukorras muutuvad need valelootuste ja -ootuste kinnistajaks. Kas tahame nii kaua oodata või oleme valmis ajaloost õppima ja meelt parandama, ahastama ja nutma Jumala ees oma enda ja oma rahva patu pärast? (Joel 2) Tegema eestpalveid, sest päevad on kurjad. Kurjemad kui kunagi varem. Mis sellest, et väliselt oleme ühiskonnas aktsepteeritud.

Eile juhtusin vaatama "Konkskäsi" filmi Robin Williamsiga. Peeter Paan, vabaduse ja igavese lapselikkuse sümbol, oli muutunud "piraadiks", ta tegutses kinnisvaraäris ning võttis üle raskustes firmasid. See oli VÄGA TÄHTIS TÖÖ. Samas ei uskunud ta enam haldjaid ja oli unustanud lendamise. Kuid Konkskäsi röövib ta lapsed ja Smee soovitab Konksule ülimat kättemaksu: Röövi tema laste süda, et nad ei tahagi enam oma isa ja ema. Anna neile kõike seda, mida isa oma tähtsa töö kõrvalt on unustanud anda. Poeg lähebki liimile ja teda on sellest vangist palju keerulisem päästa, kui tütart, kes oma vanemaid ei reeda ja on vangis vaid füüsiliselt. Kõrgem pilotaaž. Usun, et väga paljusid on "Põhja Kuningas" (Tn 11:32) oma libekeelsusega samamoodi endaga kaasa viinud ka meie hulgast.

Kuid Paan PEAB tegutsema, PEAB kuidagi endisaegsesse vormi saama. Tema lapsed on vangis ja surmale määratud. Ka tema endised alamad, kadunud lapsed (Lost Boys) vajavad teda. Peeter Paan on SUNNITUD tegelema oma sisemusega ja leidma üles ELU oma südamest. "Just one happy thought," julgustab Tink teda. Ja selline mõte ei kõlba, et "oh saaks ma juba sellest ebamugavast olukorrast välja!" Tagajärjeks on näoli porri kukkumine. Üles tuleb leida MÕTE, mis TÕELISELT õnnelikuks teeb. Murraksin vist sisse lahtisest uksest, kui välja ütleksin, kellest see mõte meie kristlaste puhul olema peaks?! Aga igal juhul on selle mõtte leidmine ja kalliks pidamine AINUS viis, kuidas me uuesti lennata suudaksime ja vaenlase käest oma lapsed ja oma riigi (oma unistustemaa) päästa saaksime.

Peeter Paan on pärast seda kogemust muudetud mees. Tema prioriteedid on muutunud. Raha ei ole enam tähtsaim tema elus. Ta mõistab, et elu on ainukordne võimalus. Kingitus, mida tuleb kalliks pidada. Massiivne mobiiltelefon, ainus eluliin emamaaga puhkuse ajal Londonis, lendab filmi lõpus juba teist korda aknast välja. Seekord Peeteri enda käe läbi. "Take a tour!" ütleb ta sealjuures teises otsas kannatlikult oodanud jüngrile.

Samamoodi või veel enam on kallis see kingitus, mille Jumal meile Jeesuslapses andis. Elu ja kõike muud sellega koos. Vastu saab teda võtta aga ainult südamesse, mis ei ole kõrge ega iseennast ja oma tähtsaid toimetusi täis. Vahet pole, käid sa kirikus tihti või üldse mitte, oled auline või mitte nii auline töötegija. Kui isegi Peeter Paan võis argitoimetustes unistamisest loobuda ja lendamise unustada, siis mis lootus on meil, täiesti tavalistel inimestel, et meie tiivad kannaksid, kui samamoodi argitoimetustes iseennast ära oleme kaotanud?!

Andku Issand meile armu, et suudaksime vastu võtta Johannese sõnumit: "Kirves on juba puude juurte küljes." Meeleparandus on sama päevakohane kui 2000 aastat tagasi. Ja Issand ootab, et meile armu anda, ning ühel päeval annabki... siis, kui meie seda vastu suudame võtta.

Lõpetuseks tsitaat Allen Hoodi jutlusest Joel: Standing at the Critical Juncture

Have we stopped? Have we paused? The prophet says: "Get in touch with it! Something monumental has happened." The prophet exhorts the community to awake. He says: "Awake, you drunkards! Awake, you, farmers! Awake, you priests and wail!" He says "you MUST ASK the question "What is going on"? And you must let it wake you up and it must move you to the place of intercession, wailing, mourning, weeping. And you must call, in a corporate crisis you must call for a corporate response of intercession, which is commensurate, equal to the crisis. You must shut everything down as usual and you must bring forth a prayer and fasting movement that is birthed in sincerity of heart, not in just a religious reform."

Thursday, December 24, 2009

Valgus Sinu sees

On jõululaupäev. Aasta pimedaim ja valgeim öö. Ja räägime muidugi Jeesuslapsest, kes tuli maailma, valgustama igat inimlast. Sageli loetakse selles kontekstis Johannese evangeeliumi algust. "Ta tuli sellesse, mis Tema oma ja Tema omad ei võtnud Teda vastu". See mõte on kui olnud meie advendiaja saatjaks. Kui Issand tuleb sellesse, mis Tema oma, kas Teda võetakse siis vastu?! Või ei tunta Teda ära? Sest ilmselgelt ei tule ta (veel) Aulise Kuningana, vaid väeti lapse, vangi, haige ja/või vaesena. Ta tuleb ja ilmutab end esiti mitte rikkale ja aulisele, vaid eksprostituudile Maarja Magdaleenale või põlatud karjastele, kelle tunnistust isegi kohus ei arvestanud. Ja ootab, et ülejäänud alanduksid kuulama ja vaatama ja enamgi veel, nägema ja mõistma. Karm.

Ma sain hiljuti annetuse eest tänukirja. Säraval klantspaberil. Olin pisut pettunud. Mõtlesin, et mina tahtsin ju taevasse varandust koguda, miks siis tasu mulle juba maa peal kätte tuuakse?! Aga noh, ju ajastu nõuab sellist asja. Oleme siis tolerantsed. Ja ka selle kaardi peal oli juttu valgusest ja sellest, et Kristuse isikus olev Jumala au võiks ikka eredamalt minu sisse ja minu sees paista. Et mõtlen, et kuidas need kaks asja seotud on? Raha ja valgus? Et mida rohkem raha, seda rohkem valgust? Ja seda eredam valgus? Või mis?

Valgus, mis on muutunud pimeduseks, on eriti pime. Johannese 9:40-41 küsivad variserid Jeesuselt, kas nemadki on pimedad. Jeesus vastas, et kui nad oma pimedust tunnistaksid, siis oleks neil lootust pääseda. Oma valgustatust tunnistades aga jääb nende patt neile. Miks? Sest omatehtud valgus ei lase Tõelist Valgust sisse. Inimloom on ju väga pragmaatiline. Kui miski/keski valgustab ja sooja annab, siis sellest piisab. Olgu see siis mis tahes allikast.

Jumala Valgus annab elu. Seda elu on eriti hea näha vastpöördunud Jumala laste pealt. Nad on innukad, vahetud, siirad, mõnikord lärmakad ja tüütud, aga neis on elu. Ja siis läheb mõni aeg mööda ja need lapsed saavad "korralikuks"-õpivad ära, kuidas käituda, kuidas palvetada, kuidas teatud asju teha ja teisi mitte teha (vähemalt avalikult mitte). Elu läheb küll kaduma, aga nad on saanud "meie sarnaseks", nö korralikeks kristlasteks. Ja siis me sugereerime neile, et neil on valgus ja meil on valgus ja kõik on hästi.

Kuidas siis ikkagi õiget valgust ära tunda? Ma usun, et esimene tunnus on see, et Tõeline Valgus on ebamugav. Vist oli O. Chambers see, kes ütles, et kui Sa pole kunagi ennast Jumala ligiolus ebamugavalt tundnud, siis ilmselt ei ole Sa Teda tundnudki. Üks ammukuuldud näide. Kui Su käed on määrdunud ja ruum on hämar, siis Sa ei märkagi seda mustust. Kui valgust tuleb juurde, muutuvad ka plekid silmnähtavaks. Jumala valgusega on see, et mitte ainult füüsiline mustus paljastub, vaid avalikuks saavad ka meie motiivid, põhimõtted, eelarvamused. Ja Jumal on armukade Jumal, kes ajab meid taga nii kaua, kuni me päriselt Tema omaks saame. Ja nii kerge on arvata, et see, kes meid mingitesse raskustesse juhib, on "hingevaenlane". Vana Testament on väga selge selle koha pealt, et Jumal saadab ka hädasid, selleks, et meid läbi katsuda ja teada saada, mis on südames ja ka selleks, et inimesed hädades Teda otsiksid ja meelt parandaksid.

Õigupoolest, kui lugeda 5 Moosese raamatu õnnistusi ja needusi, siis on mõlemad Jumala rahva vaimuliku olukorra otsene tagajärg. Sõnakuulelikkuse õnnistused ja sõnakuulmatuse needused. Ja samad printsiibid kehtivad ka tänapäeval. Meil on küll isiklik armas osadus Jeesusega tema ristisurma ja ülestõusmise läbi, kuid rahvaste üle mõistetakse ikkagi kohut selle järgi, mida tehtud või tegemata jäetud on. Ja meil Jumala rahvana on üks roll olla vahimeheks, "meheks müüripraos" (Hesekiel) ja kuulata, mida Jumal räägib ja seda siis vahendada. Ja kui olukord meie ümber läheb väljakannatamatuks, tuleks sõrmega näitamise asemel vaadata sissepoole ja mõtiskleda, kus ja mil viisil on meie valgus valevalguseks muutunud.

Tõeline valgus paistab välja. Mäejutluses ütleb Jeesus, et küünalt ei panda vaka alla. Bill Johnson ütles (vt Mõtteid ärkamisest), et kui Tõeline Valgus Sind puudutab, siis Sa muutud valguseks. Jesaja ei ütle ju, et "Tõuse ja mõtiskle!", vaid tõuse ja paista, sest su valgus on tulnud. Ehk teisisõnu, meid pole valgustatud mitte valgustusaja mõistes, et me oleme nüüd nii targad, et suudame mõtelda ja arutleda, mida me kahtlemata suudame, vaid tõeline valgus peab olema praktiline, andma soojust ja valgust ka neile, kes sind kuulevad ja näevad. Vaid Jumala poolt Sulle isiklikult ilmutatud Sõna võib saada elavaks teiste jaoks. Igasugu metoodikal põhinev evangelismgi on ju vaid surnult sündinud hea tahe. Kui lased Jumala Sõnal enda vastu rääkida, ja ei ole unustav kuulja, vaid teed seda, milleks ta sind läkitab, siis saavutab see Sõna Sinu sees ühel hetkel küllastumise ja hakkab Su elust välja voolama. Nii lihtne see ongi.

Tõeline valgus vabastab isekusest ja keskendub teistele. Ma ei räägi siinjuures vaid telefonikõnest haigele sõbrannale ega väikevennale lasteaeda järele minekust. Mäletan, et minu esimeses koguduses räägiti sageli patuvalust hingede pärast ja nuteti ja ahastati palves päästmata maailma pärast. Meil oli üks igatsus olla Jumala kaastöölised, maksku mis maksab. Suurim soov oli olla kasutatud Jumala poolt Tema plaanide ja tahte elluviimisel. Nüüd on see kuidagi taas tahaplaanile jäänud. Vist on see isiklik rahulolu oma päästest, mida nüüdsel ajal enim rõhutatakse. Ehk me oleme muutunud "õnnistuste spetsialisteideks", teame täpselt, mida "vastu saame", kui igal pühapäeva hommikul kirikus käime. Täna kuulsin pereraadiost Augustinuse tsitaati (saade "Käsikäes"), kuidas õnnistused olid teda Jumalast hoopis lahutanud ja ta ei näinud andide tagant enam Andjat.

Et siis: on lõpuajad. Seda me teame ja oleme selle usus vastu võtnud. Nagu sellegi, et lõpuajal tulevad igasugu õnnetused ja hädad ja sõjad ja muud koledused. Loeme Piiblist ja usume. Ja ei tule selle pealegi, et needki on ju vaid 5 Moosese raamatu õnnistuste ja eriti needuste väljendus. Ja veel vähem arvame, et meil on mingi meelevald või vägi seda needust ära hoida.

Mul on oma tõlgendus lõpuaegadele ja sellele, miks keegi aega ega tundi ei tea. Sellepärast ei tea, et aeg sõltub meeleparandusest ja sellest, millal patu mõõt täis saab. Kui ühiskond meie ümber devalveerub kriitilise punktini, siis peab Jumal tulema oma kohtuga ja Jumalata tehtud teod hüvitama vahetusohvriga, et ilmamaa elanikud õiglust õpiksid. Samas jääb Tema armastus püsima ja Ta ootab ikka, et inimesed pöörduksid ja Teda otsiksid. Ja kui me seda ei suuda "heas põlves", siis ei jää muud üle, kui karmimaid võtteid kasutada. Samas lükkab meeleparandus Jumala kohtu kaugemale. Ja just lõpuaegadel on eriti palju hädasid, sest Inimese Poeg ei leia eriti usku, kui Ta auhiilguses tuleb.

Jeremija ütleb lõpuaegadel toimuva ärkamise kohta, et seal päästetud saanud tulevad ja ütlevad, et nende vanematel olid vaid tühised ebajumalad, mida inimesed ise enda jaoks olid teinud. Jeremia 16:19-21. Et just seesama enesepiisav ja enesest ja oma metoodikatest toituv usk, mis on igal ajal selge, kindel, vankumatu. Et jälle taas tsiteeriks Bill Johnsonit ja sedakorda tõlketa. We gotta have signs that make us wonder. The awe has to be restored. If we understand everything about our Christian life, we have an inferior Christian life. There has to be mystery, things you can’t control, can’t explain, can’t understand. Aga selline usk peaks ju Jumalale toetuma ja see nõuaks ehk liiga palju meie tänapäeva ühiskonnas...

Neid printsiipe õpetas Jumal ka Saalomonile templi pühitsemisel 2 Ajaraamatu 7. peatükis (s 11-22). http://www.piibel.net/?&cs=UTF-8&q=2Aj+7 Kusjuures öeldakse väga selgelt, et kui rohutirtsud on kõik ära söönud (e finantssüsteemi alused on hävitatud), tuleb Jumala rahval PÖÖRDUDA JUMALA POOLE ja siis SÄÄSTAB Jumal MAA. Et pole sellist fatalistlikku varianti eriti, et no kui tahab, siis las hävitab, me teame, et nii juhtub. Meile, kellele on pakutud Tõelist Valgust, oodatakse, et me seda kasutaksime, ka teiste hüvanguks.

Õnnistatud jõulu! (Lk 2:32).

Tuesday, December 22, 2009

Mõtteid ärkamisest

Bill Johnson, pastor Californiast, Pasadena ärkamise üks juhte jagab mõtteid ärkamisest Kansases 8. detsembril 2009.

kuula: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=J1LMdtr7HAe62NIhyoBh10jbIzr2PSd_

You don’t have to live without miracles. God is better than we think. So we have to change the way we think.

We gotta have signs that make us wonder. The awe has to be restored. If we understand everything about our Christian life, we have an inferior Christian life. There has to be mystery, things you can’t control, can’t explain, can’t understand.

You don’t need signs if you’re traveling the road that is familiar to you. But if you’re going to go where you have never been, you’ll need signs to get there. And if there are no signs on the road you’re traveling on, how do you know you’re on the road you think you’re on?! There’s supposed to be manifestations of the Spirit, continuously.

Collateral blessing. He got too close. (deaf man walking by the door where they were praying).

Any time your creativity (doesn’t matter which form) functions out of the encounter with God,
your creative expression can bring others into that same encounter.

Jesus Christ IS perfect theology. If what you think you know about God can’t be found in the person of Jesus, you have reasons to question it. He is the perfect illustration of the Father.

"As the Father has sent me, I send you." Its not complicated. Challenging? – Yes! but its simple. The Christian life is simple enough, so that mentally retarded can live it perfectly. Its just putting Jesus first and doing what He says.

The ultimate privilege, challenge and responsibility for the believer is to host the presence of God. To be a person that the Holy Spirit would rest upon and remain.

If I have a dove on my shoulder and I do not want him to fly away, how am I going to walk down these stairs? Its going to be carefully, but more importantly... its going to be every step is with the dove in mind. Every action is to preserve, protect, and host the greatest privilege we’ve been given. All of ministry actually has everything to do with our relationship with the Holy Spirit, our ability to be tools in his hands.

In the natural, peace is always the absence of something, its the absence of war, the absence of conflict, its the absence of noise. But in the kingdom, its the presence of a person. Its not an effect, its a person.

Jesus was word made flesh and when he spoke, his words became Spirit. When he spoke, he changed the options of everyone in the room. The kingdom of God is in the Holy Spirit.

The great privilege for the believer is to host the presence and then learn to release or broker it. Holy Spirit’s great desire is to find resting places all over the earth.

Your shadow will always release whatever overshadows you. If you carry fear and anxiety, you will carry that atmosphere around you. But if you carry the atmosphere of the Holy Spirit, you carry the realm of the Kingdom that is to be released and imparted.

You OWE people an encounter with God. We do not owe them mere words. They have to be words that originate from the throne room so that people can be brought into the encounter with God. I owe them more than a message, I owe them the messenger.

The Holy Spirit lives in every believer but He does not rest upon every believer. He is in me for my sake, but he is on me for yours. The other way to put it: the Holy Spirit is in you and He wants out! Because He is in us as a river, not a lake.

I realized that its God that lights the fire, but its the priests that keep it burning. Many fires that God has sovereignly started, have stopped burning because the priests kept putting inflammable objects on the altar.

(About Smith Wigglseworth): He (Smith W) knew that fire always falls on the sacrifice and he was always willing to become an offering. Living offering that the fire of heaven can fall upon.

Every revival starts because of God, every revival ends because of men.

Part of how you get more is to value what you have. You have a horrible life of discouragement if you just feed yourslef on what God hasn’t done instead of celebrating what he has. Its the one prescription for continual encouragement. Its to find out what God is doing. And if you can’t find out what God is doing, then find out what he has done. And feed your soul on what God has done. Without stumbling over what hasn’t happened yet.

Our safety is not in our intellect, its not in our ability to quote Scripture, that is all wonderful and good. The key reference point that keeps us safe is our connection to the presence of the Spirit of God. Those who think their intellect will keep them safe from deception are already deceived.

God, if you touch me again, I’ll make what you’re doing the only thing I’m doing.

I wouldn’t wake myself up to pray, I would wake up praying. My continuous prayer was: God I want more at any cost. I want more at any price. "Are you sure you want more at any cost?" I’ll take it. If I get you in exchange you can do anything you want to me. If there is an exchange of any dignity I think I have left and I can exchange it for your presence then I’ll take it. I knew God was visiting me and he was looking for the willingness to pay any price for his presence.

I pursue the miracles only because I’m in debt. The presence is the treasure.

If you have an encounter with God and you realize you are putting every single thing in your life at risk in order to get more of him, somehow the sobering moment becomes so clear.

If he puts the spirit of the resurrected Christ on you he immediately expects you to conquer something. That presence is supposed to bring a shift in the atmosphere and the change in people’s hearts and minds and body in cities and nations and he expects us to work with this presence and bring the fruit back to him.

Peter was released from prison and the church was praying for his release. Peter came and knocked on the door and Rhoda answered the door and yelled back to the prayer room: "Its Peter“ and they all said: It can’t be. „Our job is to pray for revival, not to have one“(slight paraphrase:-)

The Lord has opened up a well. And we are here to drink from this well.

Somehow when you’re touched by the light, you become light. Jesus was the light of the world, but before he left, he said: you are the light of the world. It doesn’t say „Arise, reflect, for your light has come!“ It changed the nature of who you are when that light touched you.

God doesn’t despise my humanity. Take all of me. All of me covered by all of him. Its not „none of me“, He already had that—that’s why he created me.

Its prayers that move us that move Him. Its cries that move us that move Him.

Sunday, December 13, 2009

Pojast ja šedöövritest

Täna oli kirikus üks väga õpetlik tähendamissõna. Et olid kord üks rikas isa ja tema poeg, kes olid kunstieksperdid ja ühtlasi -kogujad. Nende maalikogus oli hulgi igasugu kuulsate kunstnike töid. Aga poeg kutsuti armeesse ja õige pea tuli teade, et ta olla hukkunud üht haavatut sõdurit lahinguväljalt ära tuues. Mõni aeg hiljem koputab uksele seesama päästetud sõdur, kaasas omatehtud maal hukkunud pojast. Diletantlik loomulikult. Varsti sureb ka isa ja kohalikud kunstikogujad hõõruvad käsi... kogu maalikogu pidavat minema oksjonile. Oksjonil on aga esimeseks pakkumiseks seesama poja pilt, mida mitte keegi ei taha. Lõpuks ütleb naabrimees, et ah olgu, mis see 100 dollarit siis ära ei ole. Ma tundsin ka seda poissi pisut. Ja ostabki. Ja saalis levib rõõmus elevus, et nüüd saab hakata "päris oksjon" pihta. Kummatigi ütleb oksjonipidaja, et oksjon on sellega lõppenud. Kellel on poeg, see saab ka kõik ülejäänud maalid. Kõik teised jäävad ilma.

Väga õpetlik lugu. Et minu meelest on point siin selles, et poega ei tunta ära tavaelus. Kui kõigil kunstikogujatel oleks olnud info, et koos selle väärtusetu pildiga saab kaasa ka kõik muu, küllap nad siis oleksid ju pakkunud. Aga seda infot neil polnud. Ja seepärast jäid nad kõigest ilma.

Et huvitav, kas meil on see siseinfo olemas? Et kui oleme oma patuse palve ära lugenud ja siis teame, et oleme päästetud, kas see meid ikka päästab? Jeesus manitseb, et lõpuks on tal nö "kilode kaupa" neid järgijaid, kes ütlevad, et "me tegime ju KÕIKE sinu nimel", kuid Tema vastab, et ta pole neid "kunagi tundnud" (Mt 7:23). Et usust ja tegudest käib jutt. Nagu Jakoobuse kirjaski.

Lõpuni kindel, et kõik mu teod ja tööd on tehtud Jumalas, ei saa ilmselt kunagi olla. Samas aga saab teadlikult loobuda kivipildumisest. Eriti kui probleem ei puudutagi sind, vaid lihtsalt su meeletu "tõeigatsus" kannustab sind teiste eest kätte maksma. Õp 26:17 "Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist." Väga hea ja tabav aforism, kusjuures. Ja väga kurb, et seda siiski tehakse. Ning tuntakse Jumala poolehoidu kogu protsessi vältel.

Aga kivid on muidugi kerged tulema, eriti kui me TEAME, et meile on andestatud. Et siis olemegi ju patuta ja võime visata esimese kivi, täpselt nagu Jeesus käskis seal abielurikkumiselt tabatud naise puhul. Ja naine saab, mille ta õigusega on ära teeninud ja mina TEAN, et olen Jeesust järginud. Ja kividega on muidugi ka see, et nii, kui ühe kivi ära viskad, tuleb kolm asemele ja siis peadki pilduma jääma, et neist kuidagi vabaneda. Aga ega suurt ei aita ja lõpuks vajud ikka raskuse all kokku.

Aga tagasi nende šedöövrite juurde. Et nagu juba mainisin, on mõistujutu mõte ehk siiski selles, et tõeline Jeesus on ka täna varjatud meie eest ja peidab ennast mõne diletantliku õe/venna südames. Või mõne lombaka kerjuse või mõne 12 aastat kannatanud veritõbise naise südames. Kusagil, kust me teda kõige vähem otsida oskaksime ja kus kõige vähem näha tahaksime. Ja siis ootab Jumal, et meil oleks silmi näha Jeesust ka eksinud patuses ning selles inimeses, kes meie arvates kõike valesti teeb. Ootab, et võtaksime need inimesed vastu oma südamesse ja oma kodadesse ning teeniksime neid, väljendaksime neile oma armastust, mitte ei pilluks kive, mis nagunii lõpuks meie endi peale tagasi tulevad.

Meie suur väärtus tänapäeval on armastus. "Kui sul armastust pole, siis ära tule rääkimagi". Samas, mida me ootame, kui sellise pretensiooniga tuleme? Milline see armastus peaks olema? Meie isikut jaatav, seda kindlasti, aga kas ka mitte meie eelarvamusi toitev ja mõistev?! "Jumal pühib meie eelarvamused kindlalt kõrvale," ütleb O. Chambers (Kirkuse kütkes 23. oktoober). Neist ei tohi mitte vähimatki alles jääda. Aga nendest lahti lasta on oi kui valus, kindlam on ju seista selle peal, millega harjunud oled. "Kindlam" küll mitte igavikulises tähenduses.

Armastus ei ole absoluutselt ja automaatselt positiivne asi Piiblis. Jeremija ütleb Jr 2:33 "Kui hästi sa oskad otsida armastust! Seepärast sa oledki harjunud kurjaga oma kommetes." Tuleb välja, et armastust otsides kaotas Iisrael Jumala hoopis silmist. Kummaline, kas pole? Jeremija on üldse prohvet, kes oleks justkui meie ajal elanud. Ja ta ahastab ja nutab, et kõik teda vihkavad, aga vait jääda ka ei saa, sest sisemus põletab, kui sõnad südamesse jätta. Ja pealegi on Jeremija heaks lisamaterjaliks meie moodsatele "how to" instruktsioonidele, kuidas Jumal kriisiajal rääkida võib ja seda eriti siis, kui vaikset tasast sahinat pole kuulda võetud.

Jeesuse armastusest teeme ka endale sellise sobiva kuvandi. Et lapsukesi armastas ja vaeseid ja patuseid. Ja armastaski. Juba Vana testamendi ajal elas Jumal "vaimult alandlike juures". Mingi kamm ja võimuvõitlus käis Jeesusel aga kogu aeg valitseva eliidiga. Küll tahtsid need teda sõnadega vahele võtta, küll ütles tema neile halvasti. Aga meid see muidugi ei puuduta tänapäeval, sest meie elame Uue testamendi ajal ja meil polegi kirjatundjaid ja varisere. Meil on kõik kallid õed ja vennad ning armastus. Ja meil on ka siseinfo ning me teame, et meie 100 dollarit on hästi kulutatud, isegi kui pilt ise na alaväärne tundub. Pole lugu, peidame selle kuhugi keldrisse, kuid šedöövrid riputame sinna, kust nad kõigile näha oleksid. Ja demonstreerime, kui võidukad oleme. Ka ilma pojata.

Tahaksin lõpetada sealtsamast O. Chambersi "Kirkuse kütkest" 23. oktoobri tsitaadiga: "Kuidas võiksime saada elu, milles puudub himu, omakasupüüdlikkus, tundlikkus torgete suhtes; armastuse, mis ei ärritu ega jäta meelde paha, on alati lahke? Ainus viis selleks on mitte lasta kübetki vana elu endasse jääda, usaldada Jumalat lihtsalt ja täielikult, nõnda, et me enam ei taha mitte Jumala õnnistusi, VAID JUMALAT ENNAST. Kas oleme jõudnud nii kaugele, et Jumal võib võtta ära oma õnnistused ja see ei mõjuta meie usaldust tema vastu? Kui me kord Jumalat tegutsemas näeme, ei vaeva me oma pead sellega, mis juhtub, sest usaldame tõeliselt oma taevast Isa, keda maailm ei või näha.

Andku Issand selleks armu nii Sinule kui minule!

Friday, December 11, 2009

Meie usu suur ja sügav sisu

Mõtiskledes lõpuaegadest küsib Jeesus, kas Inimese Poeg leiab usku maa pealt, kui ta auhiilguses tuleb. See on minu meelest väga kummaline mure tänapäeval, kus kristlaste hulk ületab miljardi. Või kaks miljardit. Või kui ka ei ületa, siis väga palju on meid igal juhul.

Päevasõna ühes artiklis rõõmustas üks kirjutaja, et kui ta kuuleb kõiki neid õnnetusi, mis maa peal on, siis ta rõõmustab ja mõtleb selle peale, kui palju on Päevasõna lugejaid ja see annab talle lootust. Ehk siis usk kogukonna päästvasse mõjusse. Et ei peaks „üksi“ surema.

Kuidas saada päästetud ja/või usklikuks? Võtad kätte brošüüri „neli tõsiasja“, loed need läbi, aktsepteerid need oma mõistusega ja loed ettekirjutatud palve. Ja oledki päästetud. Siis hakkad käima kirikus ja palvetama ning sõna lugema. Ongi elu lill. Nii siin- kui sealpoolsuses.
Need neli tõsiasja on:
1) Jumal armastab sind
2) Jumal on püha ja ei saa patuse inimesega suhelda
3) Jumal on Kristuses lepitanud maailma enesega
4) Jeesus tuleb isiklikult vastu võtta.

Oletame, et tahate adopteerida lapse. Igale lapsele õpetatakse ära „neli tõsiasja“.
1) Oled vaeslaps
2) On inimesed, kes sind endale tahavad
3) Nad on nõus su eest hoolitsema
4) Sa pead ettekirjutatud read isiklikult pähe õppima ja neile ette lugema. Ja nii iga päev
Siis võid elada nende juures ja süüa nende toitu ja nautida nende tingimusteta armastust.

Kõlab kuidagi kummaline, kas pole, kui inimsuhted redutseerida meetodite ja sammude tasemele. Aga Jumalaga ju PEAB, sest muidu me ei oska ega suuda. Jumal on liiga suur meie jaoks. Tema intellekt on meie omaga võrreldamatu. Kas pole samasugune „kaaluvahe“ ka mitte vastsündinu ja täiskasvanu vahel, ometi ei põhine nende suhe metoodikal, sammudel, teooriatel jm sellistel.

Ei, inimlapse suhe ema või isaga põhineb intuitiivsel armastusel. Ka Jumala suhe inimlapsega on ju samasugune suhe ja toimimise alused peaksid seega samad olema. Intuitiivsed armastuse teod koos õpetusega, kuidas toimida, mida tohib, mida mitte. Ehk intellektiga pole seal suurt midagi peale hakata. Martin Luther olla öelnud, et mõistus on hea sulane, kuid väga halb peremees.


Tõeline usk on ILMUTUSLIK

Keegi ei tunne, kes on Poeg,
kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda
iganes tahab ilmutada." Lk 10:22

Seega võiksime tuhandetele neid patuse palveid ette lugeda ja neid järele ütlema sundida, kuid sellest ei ole kasu. TUNDA saab Jumalat ja Tema poega vaid ilmutuse kaudu. Ehk teisisõnu, see teadmus tuleb VAIMU KAUDU vastu võtta, mitte vaid mõistuse tasemel. Usinamad tsiteerivad kindlasti siinkohal kirjakohta, et „kes iganes hüüab appi Jeesuse nime, päästetakse!“ Jah õige küll, aga mida järgnev salm ütleb?! „Sest SÜDAMEGA (mitte mõistusega) usutakse õiguseks ja suuga tunnistatakse õndsuseks!“ Ehk südameusk, see ja ainult see, maksab midagi Jumala ees. Kõik muu on mõttekõrgistused, mis tõstetakse Jumala elava tunnetuse vastu.


Tõeline usk vajab toimimiseks ÕLI

Oli 10 neitsit. Väljast sarnased. Ei näinud keegi nende anumatesse. Aga mingil hetkel oli vaja õli ja siis osadel oli ja teistel polnud. Et justkui vahepeal polnud lugu ka, kui õlivarud olematud olid.

Kõik me teame, et õli on Püha Vaim ja kui me seda palume, siis saame, sest Isa ei anna madu, kui palume kivi. Ja siis usume, et meil on see olemas, kuigi me seda ei näe, ei tunne ega koge. Ei iseenda sees ega väljas, et meil oleks mõju teiste inimeste eludele... Usume aga mõistusega, et kõik on korras ja kui miski hinge närib, siis teame, et see on „hingevaenlane“. Meie eneseabi õpikud on meile õpetanud ja me lihtsalt teame, et meiega on kõik korras, kui me need neli tõsiasja mõistusest läbi lasime ja siis patuse palve palusime. Ja kirikus usinasti käime ja üritustest osa võtame. Kui keegi „rumal kristlane“ mõnikord avalikult palvetabki tõsimeeli, et „ole mulle patusele armuline“, siis tuleb teda kinnitada, et ta ennast ei süüdistaks ja saatanale maad ei annaks, sest kõik on ju niikuinii juba andestatud.

Ja usume siiralt ja oleme vankumatud oma usus ning valmis lööme maha igaühe, kes meie ilusat pilti rikkuma julgeb tulla. Vaatamata sellele, et väge ei ole, jõudu ei ole, ELU ei ole. On vaid TGIF (Thank God Its Friday!). Saab natuke puhata ja paari päeva pärast uuesti karusellile peale hüpata. Järjekordne sinine esmaspäev... Miks peakski see kõik teisiti olema, kui selles pildis ei ole ei Jumalat ega isiklikku osadust Temaga! Kõik on vaid õpitud inimeste tarkus ja mõistusega jaatamine. Südameusku ei ole ega saagi tulla, kuni me ei taju, et patused oleme ja Jumalat TÕEPOOLEST vajame.

Tsitaat kelleltki tuttavalt: Kusagilt just lugesin, et niikaua kui inimesed ei adu oma ebatäiuslikku (patust) olemust ja ei lepi sellega (me oleme langenud olendid, kes on paradiisist välja aetud), niikaua kui me eitame et oleme süüdi, eksijad, nõrgad jne, ei jõua me tegelikult ise ka oma süvakihtideni (südamesse) ja kuna me ise sinna vaadata ei taha või kõike seda eitame, siis ei saa me ka terveks saada. Me pole ühendust kaotanud mitte ainult Jumalaga, vaid ka iseendaga ja see (patt) kisub meid lahti iseendast ja meie identiteedist. Nõrkuse ja süütunde koorem on nii raske, et kiusatus seda sinnapaika jätta on väga suur. Ja ajamegi iseenda meist välja ja loome kultuuri, kus meil endil enam kohta pole. Saati siis kellelgi teisel.

No kas pole täpne?! Selmet oma õigusega ennast polsterdada, tee ennast haavatavaks Jumalale ja võta vastu see, mida Tema anda tahab. Siis ehk mõistad, et joodik ei ole vaid see, kes viinapudelist lohutust leiab, vaid ka see, keda kannustab edu, mis on samahästi viinaks, mis järjest kangemat ja suuremat kogust nõuab. Overdoos võib tulla mitte ainult pahadest pulbritest vaid ka nt jumalariigi tööst. Baale teenida (ehk VT mõistes "hoorata") saab ka seeläbi, et otsime austust inimestelt ja ei otsi seda austust, mis tuleb üksi Jumalalt.

Ja orjus on orjus ja Jumal ei tee vahet isikute vahel. Joodikud ja hoorad (need ilmselgelt ja väliselt patused) said juba Jeesuse ajal kergemini Jeesust vastu võtta kui omaõiged variserid ja kirjatundjad, kes TEADSID, et neil on kõik hästi. Ja TEADSID, et Jeesuses on kuri vaim. Ja TEADSID, et nemad on Aabrahami lapsed. Nad teadsid ja uskusid KÕIKE, kogu paketti, aga samas ei mõistnud nad midagi ega saanud aru sellestki, et Jumal ise nende keskel käis ja kõneles.

Kui tõepoolest julgeksime koos Jumalaga vaadata oma patust südant, siis on ehk lootust, et lõpeb ära kohtumõistmine, mida Paulus Rooma kirja 2. peatükis nii innukalt hukka mõistab. Sina, kes Sa teed ise sedasama, kuidas sa teise üle kohut mõistad?! Kui me tõesti südamega usuksime ja lambid põleksid õliga, mitte isetehtud tehisvalgusega nagu suur ja uhke lubjatud haud Solaris (vt Valgusest ja varjudest), ei oleks ka nn kristlikku dualismi. Oleks vaid kaks poolust, ühtedel on õli, teistel pole. Ja siis pole vahet, kes on tark ja kes on rumal raamatute poolest või moraali poolest või mille iganes muu poolest. Targad on need, kellel on õli, rumalad need, kes seda isegi igatseda ei oska. Muul polegi tähtsust.

Ja mitte, et siis tarkus tulemata jääks. Aga siis on see juba Jumala tarkus, mis teeb häbi maailma tarkadele. Ehk lihtsad ja õppimatud kalamehed või kokad või lilleseadjad teevad häbi neile, kes aastakümneid tarku „valgustatud“ kirjandusklassikuid on tudeerinud.

Ja õli tee on ainuke tee. Õlita neitsid jäid maha ja neid ei võetud pulma.


Tõeline usk toitub PIIMAST või TAHKEST ROAST

Kui oled harjunud päevast päeva kiirtoitu või võileiba sööma (nt Päevasõna, mis ka justkui toidaks, inglise keeles on see raamatuke lausa „Daily Bread“), siis tundub korraliku söögi söömine ajaraiskamisena. Samuti ei anna see nii kiirelt energiat, kui šokolaad, coca, kohv jne. Tahket rooga peab mäluma hoolega, sest mõni tükk on päris vintske või on hambad alatalitusest kehvaks jäänud. Aga kui tervise pärast siiski otsustad korralikult ja tervislikult toituda, siis läheb aega, et toidust saadav vitamiin ja mineraalaine 'näost' välja hakkaksid paistma. Uus harjumus võtab aega, kohe ei sünni midagi. Tundub, et esialgu läheb kõik hoopis hullemaks, (a la kohvi võõrutusnähud jne...). Ja selle märgin ka ära, et ega mul päevasõna vastu midagi ei ole. See on heaks rosinaks kõigele lisaks, kuid ei saa ega tohi olla eluleiva eest.

Kiirtoit, mida meile nii sageli pakutakse (kopeeritud jutluste kavad, teiste pealt maha­kirjutatud mõtted, jutlused) ei toida, sest neis pole mineraale ja toitaineid, mis oleksid Gourmet toidus, mida Suur Peakokk tahab just sel hetkel meile pakkuda. Kiirtoit valmib kiiresti, sest aega on ju meil oma hobide ja elustandardi ülalhoidmisega teadagi vähe ja kui õli ei ole, ei saa nagunii praadida, tuleb mikrokaga läbi ajada. Ehk pole mõtet seda kuiva panni tulel hoida. See oleks tõesti ajaraiskamine.

Kiirtoitu või ka poolfabrikaate ei soojenda mitte Meistri õpilased, kellel oleks osadus nii Meistri kui ka toiduga (nad paneksid sinna sisse oma "hinge", nagu neis ringkondades räägitakse). Kiirtoitu teevad poolkeelsed lihttöölised. Kõige lõpuks on kiirtoit ebapiibellik. Kusagil ei käsi Jeesus rahvale krõpse ja limonaadi jagada. Ikka tahke roog ja kui seda ei kannata, siis täispiima. Ilma ilmutuseta Sõna jagamine on kurjast, sest me toidame inimeste niigi suuri päid ja jätame nende südame nälga. Jätame nad ilma eluleivast, eluveest ja õlist, mis neid kurjal päeval aitaks ellu jääda. Samas polsterdame nii endid kui neid, kes meid kuulevad, et kõik on hästi, sest MINA TEAN, et on. „Öeldakse „Rahu, rahu“ aga rahu ei ole“, nagu manitsevad meid Vana Testamendi prohvetid.

Samas, kui ei ole väge ega elu ja kõik on selline mõttetu „nühkimine“, tuleks ikkagi seisatada ja otsida, kas meie valgustusaja paradigma meid ikka lõpuaegadel kaitsta ja hoida suudab või suudab seda vaid Jumal üksi?! „Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud“ (Jesaja 30:15)

Wednesday, December 9, 2009

Valgusest ja varjudest

Eestimaal on uus vabaaja- ja meelelahutuskeskus Solaris. Ehk päikesetempel. Tõelise päikese ja tõelise valgusega on seal küll väga vähe tegemist, valgus on kunstlik ja tehislik ning samuti on tehislik see soojus, mida arvame sealt saavat. Rohkem, uhkem, stiilsem jne. Muistne kants Sakala sai lammutatud ning nüüd võime kõik nautida Päikese enda soojust ja valgust. Ning tunda sellest rõõmu ja leida lohutust, kui seda vajame...

Kirjutasin eelnevalt, et see on Jumala arm, et ta laseb koguduse ehk kristlaste vaimuliku olukorra peegeldada ühiskonnas ja tema moraalses palges. Eriti ilmekalt väljendub see märgilise tähtsusega objektides ja tegudes. Ei maksa, üldse ei maksa Saagimit süüdistada Püha Vaimu kiriku altari rüvetamises. Tema oli vaid Jumala saadik ja tõi välja selle, mis meie kristlaste sees ammu juba oli käärinud... Nimelt, et me ei pea Jumalat mitte kellekski ja kasutame teda vaid oma himudes. Neid, kes meid häirivad ja pinnuks silmas on, need me muidugi marginaliseerime või paneme hoopis välja. Pauluski ju ütleb, et pange kurjategija enda hulgast välja. Järelikult Jumal on meie poolt! Järgmises kirjas küsib Paulus, et miks te teda tagasi ei võta, et suur kurvastus teda ära ei neelaks?

Jumal ei ole ammu enam Isik, kes on elav ja vägev, kes otsib osadust ja tahab oma lapsi juhtida. See oleks ju liiga hirmutav, kui me sellist Jumalat peaksime teenima ja see oleks ka liialt aeganõudev seisatada iga kord ja tõeliselt otsida Tema tahet. Müra ümberringi on ju nii palju ja neid asju, mis meid meelitavad, ei jõua kokku lugeda... Seega on kergem ja parem, kui saaks Jumala sellisteks hallatavateks tükkideks jagada ja siis tükikaupa manustada. Ja pole lugugi, et tükid omavahel kokku ei lähe.

Ehk siis, täiesti mõistus- ja ootuspärane on Teda taandada mõttekonstruktsiooni tasemele, analüüsida ja arutleda. Kes jaksavad. Kes ei jaksa, võivad ju kasutada neid rohkeid võimalusi, mida tänapäeva eksegeetika käsiraamatud meile pakuvad... jutluste kondikavad ja muud abimaterjalid. Isegi jutlused on olemas ja salvestatud nii kirjalikult kui suuliselt. On pool tundi aega, ole vaid mees ja kirjuta kokku. Aga elu ei ole sellistes jutlustes, need on sama tehislikud kui Solarise valgus. Ja vahet pole, kui mõnikord mõni lagi alla kukub ehk meie mugavust ja rahulolu raputatakse... parandame ära, ehitame üles. Solaris on Tõeline valgus! Mis sellest, et igal tänavanurgal kutsuvad meid Valguse templisse laibad karjuva loosungiga: BODIES REVEALED!

Tunnen kaasa Tšehhi klaasimeistritele laguneva vabadussamba pärast. Mida saakski nad teha kõikväelise Jumala vastu? Kui Gaabrieli mehed valevalguse ja silmakirjalikkuse kantsi vallutasid, lõid nad puruks ka nende reliikvia. Polnudki seal sees ju muud kui paar surnuluud. Meie reliikvia on VABADUS!, ütlesid nad. Nüüd on need luud kokku korjatud ja lausa torniks tehtud, auliselt pühitsetud ja rist ka veel kõige tippu ilutsema pandud. Ja kaitseme seda sümbolit justkui Jumala tahet meie rahva suhtes.

Vana Testamendi Jumal oli suur ja vägev, ta alistas rahvaid ja tõstis üles. Uue Testamendi Jumal on vaid armastus, ta armastab meid sellistena nagu oleme, nõrkade, ekslike ja silmakirjalikena. Meil on jumalakartuse nägu, kuid väge ei ole, sest see nõuaks liiga palju aega ja pühendumist. Ja seda meil ei ole ega pole vajagi, senikaua kui meie iseendi valgus meile piisavalt valgust ja soojust annab. Ehk kuni me pole arugi saanud, et Tõeline Valgus mitte hõõglambi kaudu ei tule. Ja hõõglamp ei muutu Jumalaks ka siis, kui me mitu korda endale korrutame ja sisendame, et see meie valgus on ja me väga väga valgustatud oleme.

Mul on uudiskild nii usklikele kui uskamtutele. Jumal on elav ja vägev ka tänapäeval, täpselt samasugune nagu Vana Testamendi päevil. Ta oli ka siis armastus ja sõlmis inimesega lepinguid, oodates neid osadusse. Moosesele ütles rahvas otse näkku: ärgu Jumal meiega rääkigu, mine sina ja siis anna meile teada ja siis me teeme kõike, mida ta käsib. Aga ei õnnestunud neil see ilma Jumalata mitte kuidagi. Ja Jumal karistas, tõi õnnetusi ja hädasid, et inimesed hakkaksid mõtlema ja küsima valusat küsimust: MIKS? ning ootama veel valusamaid vastuseid. Ja kui ajamärke tähele panemata oma jõududega ühest kriisist välja tuleme, saadetakse uus ja hullem. Ning oodatakse, et me oma järeldused teeksime. Tõeline vabadus saab tulla vaid eelmise ennasttäis ja enesepiisava elu varemetele.

Sunday, December 6, 2009

Ajaloo õppetunnid

Mitte et ma end ajaloolaseks peaksin. Minu suhe ajalooga on umbes selline nagu Pähklisalu Laura Ingelsil: "History is about dead people". Aga ühtteist olen ikkagi kuulnud. Kõigepealt see ütlus, et "ainus asi, mida me ajaloost õppinud oleme, on see, et me pole midagi õppinud."

Püüame siis pisut õppida. Enne nõukogude okupatsiooni käis ringi üks imelik mees KR -- Karl Reits. Kirikutest visati ta välja, turu peal keegi viskas tomatiga ja viskaja käsi kuivetus jne jne. Lõpuks sai kuuli pähe kartulivagude vahel. Sõnum oli olnud lihtne: PARANDAGE MEELT JA PAASTUGE 2 NÄDALAT RAHVANA. Meie ei võtnud vastu. Tuli okupatsioon. Ju arvati prohvetit kuulates, et "maailm kiusab", sest sõnum oli ebameeldiv. Maailm ei kutsu sind kunagi meeleparandusele, vaid pigem patsutab selja peale, et kõik on ok. Soomes olla ka keegi samasugune ringi käinud samal ajal, nemad aga kuulsid ja tegutsesid. Ja Jumal säästis neid, võttes ära vaid Karjala.

Oma kogemustest võin rääkida sellest, mis juhtus 1990-91. aastal. Sain päästetud 3. jaanuaril 1990. Hakkasin kohe usinasti kirikus käima ja tol ajal oli Tartus võimalik osa võtta millestki pea iga päev. Kodugrupid, piiblitunnid, ülistusõhtud... Algus oli vahva, aga siis hakkas miski nagu häirima ja aru ei saa, mis see on. 8. märtsi hommikul aga näen ühte pilti, et üks suur laev on uppumas, nina üleval nagu Titanic ja meie pastor seisab ainsana ja sirgena seal peal. Teadsin, et pean kohe sellest rääkima, aga õnnestus see mul alles 2 päeva hiljem, laupäeva õhtul. Ma olin ju nii noor kristlane ja eks ma ikka pabistasin ka. Aga ma olin juba väga usinalt oma Vana Testamenti lugenud ja ma teadsin, et selliseid asju ei tohi endale jätta.

Laupäeval käisin pastori lapsi hoidmas ja kui ta mind autoga ühikasse tõi, otsustasin suu avada. Sõnad, mis tulid, olid: "Kapten, sa oled üksi oma hukkuvas laevas!" Ehmatasin koheselt ka ise ja panin vist käe suule ja kartsin, et mis nüüd saab. Midagi ei saanud. Suur mees mu kõrval vajus kössi ja ütles vaikselt: "Nojah, mis siis teha?!" See tunnetus oli mulle antud: vaja oli pärast igat teenistust jääda altari äärde palvele. Ei, ega meil altarit polnudki seal keldris, olid mingid madalad pingid, kus koorid seisid. Pastor küsis veel: Kas tahad kohe hommikul sõna? See oli ennekuulmatu. Hommikuti käisid kantslis vaid aulised vennad ja ei tahtnud minagi mingeid traditsioone rikkuda. Ütlesin, et õhtuste tunnistuste ajal on OK. Ja kutsusin palvele ja rahvas tuli, mingi 30 ringis ehk jäi meid sinna...

Tol ajal olime ju veel N Liidu koosseisus, nii et üheks palveteemaks oli ka vabadus. Aga muidugi ka meie enda pühitsus ja koguduse kasv. Hakkasid juhtuma imed. Inimesed said päästetud, vabastatud. Kogudus kasvas. Siis andis Jumal ka palvetada maa ja rahva eest ning seista müüripraos nagu Hesekiel. Kui tankid 1991. aasta augustis tulid ja läksid, siis me TEADSIME, et selle taga olid ka meie pikad palved.

Viimastel päevadel olen mõtisklenud selle üle, et huvitav, kui me poleks seal sellist palveelu elanud, siis kuidas oleksin ma siis neid tanke mõistnud? Ilmselt nii, et vaata kui tore, tankid tulid ja läksid, Jumal aitas ja me ei pidanud mitte midagi tegema. Nii lahe! Siis ma ju ei teaks, et keegi kuskil palvetas ja palvetas ja palvetas, rünnates taevariiki ja kiskudes seda endale. Ilmselt oli selliseid löögirühmi kuskil veel ja me polnud ainsad. Ja kui ma ise poleks Jumala tegusid ja plaane mõistnud tollel hetkel, oleks saanud aluseks minu tulevastele kogemustele ja otsustele, mille pinnalt ma peaksin Jumala tegusid ära tundma, aga kui alus on vildakas, siis ei saagi ju tunda. Ja nii hellitan ma valelootusi ja elan nende varal. Rahu, rahu, kuigi rahu ei ole.

Mäletan, et suutsime oma palvetega tõepoolest muuta ühiskonda. Kui tankid tulid, siis ütles ühe tüdruku ema, kes teda kogu aeg oli takistanud kirkusse tulemast, et "Kuule, Sina palveta NÜÜD! Ma tean, et Sinu Jumal võib aidata!" See on tüüpiline maailma inimese hoiak. Ma hakkan Jumalat otsima siis, kui ma NÄEN, et häda on käes. Usuinimene teab ette, mis juhtub ja kuidas juhtub ja miks juhtub. Millal juhtub, seda väga hästi ei tea, mingid ajavahemikud ehk. Aga siis, kui sa NÄED, et häda käes on, siis on juba hilja abi otsima hakata. PÕGENEGE! ütleb Jeesus, kui te näete, et Jeruusalemma piiratakse. Ärge jääge sinna kangelast mängima ja kaitsma. Issanda käest on see tulnud ja on imeasi meie silmis. Palves oleks tulnud võidelda, ja hoopis palju varem.

Nüüd on umbes samasugused ajad tulemas nagu enne 1940.ndat aastat. Rahva enesepiisavus on laes, pisut on majanduskriis me tiibu kärpinud, aga pole hullu, tuleb euro ja elu läheb hõisates ülesmäge. Kivirähk ja tema blasfeemia, Püha Vaimu kiriku altari rüvetamine, millele ei järgnenud väga tugevat reaktsiooni ei kiriku seest ega väljast, abortidest ja muust kuritegevusest rääkimata. Oleme harjunud kogudusena selles osas nn. "maailma" peale näpuga näitama. Tegelikult näitavad 4 sõrme tagasi meie peale, ehk nagu ütleb Allen Hood: See on Jumala arm, et ühiskonna väline pale peegeldab koguduse kõlbelist laostumist seestpoolt. Sest muidu ei teaks me sedagi, mida mõned nüüd teavad. Ehk see on MEIE SÜÜ! Jumala kohus algab kogudusest! (1 Pe 4:17) Seega on meil vastutus ühiskonna ees neid oma palvekätel Jumala ette kanda. Ja siis tuleb Jumal ja hakkab muutma inimsüdameid ja probleemid lahenevad iseenesest. Sest maailm näeb, et koguduses on jumalakartus ja see on nakkav, isegi kui sellele vastu töötada, nagu see ema kogu aeg oli teinud.

Nii et meie kallis Eestimaa, mille pärast nii palju pisaraid ja palvehigi kunagi on valatud, on küps kohtumõistmiseks. Ja kuni ei ole piiramisvall Jeruusalemma ümber, on veel mingigi võimalus, et Jumal tuleb, muudab esiti meid, siis meie lähedasi ja siis juba tervet ühiskonda ja see muutus tõrjub tagasi Jumala kohtu. Selleks aga tuleks kuulda pasunahüüdu ja jätta kõik "business as usual" ja võtta Jumalat tõsiselt, vähemalt esimest korda elus, kui Sa seda varem teinud ei ole.
Kui oled, siis ava lihtsalt oma süda ja küsi, "Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?!" Ja küll tema siis puhastab sind selle protsessi käigus ja viib edasi, OMA SILMAGA SIND JUHTIDES.

Aga siin on veel üks nüanss. 1990.ndad aastad olid rohkem selline Joeli aeg, kus inimesed veel kuulsid ja kuulasid. Elu oli väga lihtne. Transpordiks rong ja liinibuss, köögis üks kontakt külmkapi jaoks, rohkem kodumasinaid polnudki. Praegu aga elame Jermija ajal. Kõrvadele on kasvanud eesnahk ja elu on läinud niipalju lahedamaks, et mingite pinkide ümber põlvitada, no tänan ei! Kui teenistus, siis olgu vinge. Ja mis saakski juhtuda?! Oleme EL-s, NATOs, jne. Suhteliselt hästi ja turvaliselt läheb. Et nojah, mis seal ikka, vaatame siis, kuidas läheb. Või püüame lugeda ajamärke ja teeme nii, nagu Joeli päevil õpetati... ?!

12Aga veel nüüdki ütleb Issand:
Pöörduge minu poole kõigest südamest,
paastudes, nuttes ja kurtes!

13Käristage lõhki oma süda,
aga mitte oma riided,
ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole,
sest tema on armuline ja halastaja,
pika meelega ja rikas heldusest,
ja tema kahetseb kurja!

14Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb
ja jätab enese järele õnnistuse,
nii et te saate tuua roaohvrit ja joogiohvrit
Issandale, oma Jumalale?

15Puhuge sarve Siionis,
pühitsege paastupüha,
kutsuge kokku pühalik koosolek!

16Koguge rahvas,pühitsege kogudust,
tooge kokku vanemad,koguge lapsed ja imikud,
peigmees tulgu välja oma toast
ja pruut oma kambrist!

17Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid,
Issanda teenrid, ja öelgu:
Säästa, Issand,oma rahvast,
ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata!
Miks peaks rahvaste seas öeldama:
Kus on nüüd nende Jumal?"

Kui läksin ettepanekuga kutsuda kokku pühalik meeleparanduskoosolek, vastati, et seda me peame kodus igaüks nagunii tegema. Jah, loomulikult, Jeesus õpetas meile seda oma isikliku usuelu kontekstis... mine kambrisse ja sule uks.

Siin aga on tegemist rahvast ähvardava katastroofiga ja see on kui vaimuliku sõjapidamise õpetus... ÜHISPALVE. Võtmepersoonideks on JUHID ja NENDE ALANDUMINE Issanda ette. Ja lõhki käristada tuleb oma süda, mitte riided, ehk kõik kõnts välja kogu südamest, juhtidest alates, mitte lihtsalt et: paneme ajakavasse ühe teenistuse juurde ja ju siis on OK. Kes suudab ja jaksab inglise keelt lugeda, siis lugege ja/või kuulake Allen Hoodi jutlust Corporate crisis calls for a corporate response, kus needsamad põhimõtted kirjas on. Ta ütleb, et vaja on sellist piibellikku tõlgendamissüsteemi, mis ei keskenduks ainult Jumala armastusele, vaid näeks kogu pühakirja tervikuna. Rist ei teinud Jumala iseloomu tühjaks, ta vaid kinnitas seda (vt Vihas mõtle halastusele!).

Allen selgitab, et on olemas kahte sorti ärkamist. Üks on see, mida me ikka igatseme... too rohkem inimesi, et oleks lõbus ja imed ja kõike paremat. Ja teine on selline ärkamine, mis muudab ühiskonna ja seeläbi tõrjub tagasi Jumala kohtuotsuse. Seda on nimetatud ka "moraalseks ärkamiseks", kus nn "oksendatakse välja oma kaamelid", mitte ei piirduta tilliseemnete lugemisega, et 1 seeme jäi maksmata (a la, polnud bussipiletit ja siis ostsin terve paki ja rebisin sealt uusi pileteid igaks juhuks puruks ja nüüd tunnistan ja olen uhke, et nii tegin). Et just nimelt tunnetame ära, et see mis toimub ühiskonnas on meie endi koguduste peegeldus.

Kui aga sellist moraalset ärkamist ei taheta, tuleb vahetult enne hävitust teistsugune ärkamine, kus inimesed saavad päästetud, aga ühiskond ei muutu. Sellise ärkamise eemärk on vaid jäägi ettevalmistus Taevasse minekuks. Täpselt nagu Ameerika kodusõja ajal oli ärkamine mõlemal pool rindejoont ja hommikul need ärganud tapsid üksteist ja hiljem kritseldasid piiblisalme võidetud majade seintele, ja ikka vaheldumisi. Jumal nõudis nende orjade higi ja verd, keda aastakümneid oli ahistatud. Minu isiklik osadus ei tähenda, et välised olukorrad on kõik parimad ja soodsaimad ja Issand meid igapidi päästab. Allen ütleb, et hommikul võib su osadus olla imearmas ja tunned, kuidas pakatad armastusest, aga õhtul võivad võõrväed nii su pere kui kodu hävitada ja Jumala jaoks ei ole see probleem, sest selle kaudu seatakse jalule Jumala õiglus.
Kurjad teod, mis on alati tehtud ilma Jumalata (ehk risti alt väljast, omast jõust ja oma tarkusega, isegi kui eesmärk on olnud nt koguduses „rahu“ säilitada) tuleb hüvitada oma ja oma laste ja lastelaste verega, kui neid enne just väga spetsiifiliselt risti alla ei too. Nende ohvrite eesmärk ei ole pääste, vaid Jumala õigluse jaluleseadmine... silm silma, hammas hamba vastu ja nendega maa kuritegude eest maksmine.

Lõpetuseks soovitan lugeda Heebrea kirja 4. peatükki ja hoida oma südant paadumast. Praegu on veel armuaeg ja KES TEAB, VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame...

Sa ei ole ära tundnud oma armukatsumisaega

2005. a andis Jumal Eestimaa kogudusele prohveteeringu. Täpselt sellise, nagu meie olime prohveteeringuks harjunud pidama. Jumal tegutses meie usku mööda ja andis meile seda, mida me arvasime, et suudame vastu võtta. Tol ajal öeldi, et kogudus on andnud sellele Viljandimaa õele hea tunnistuse, et sellepärast me võime selle täna hommikul ette lugeda. Ehk teisisõnu, see inimene on rahulik, korralik, mõistlik ja alandlik, järelikult räägib ta õigeid asju.

Jumal tegutseb meiega ikka meie usku mööda, selleks et me suudaksime Teda mõista ja järgida. Selles mõttes täidab ta ajuti ka meie himud, kui see vaid aitaks meil Teda parmini teenida. Mina ise elasin 3 aastat abielutult ilmaliku budistiga ja abielluda ei saanud me seepärast, et tema oli juba abielus, küll fiktiivselt ja naine ei andnud lahutust ja tema riigi seadustes oli lahutus vaid väga suur erand, kui üks pool suudab tõestada, et ta on 5 aastat välismaal elanud ja tal on teine pere.

Mul ei ole kahtlust, et Jumal oli meid kokku viinud, kohtusime Israelis 3,5 nädalasel kursusel aastal 2003, kuhu tema oli sattunud vaid seetõttu, et sama aasta märtsis oli GW Bush pommitanud Iraaki ja tema märtsikuine kursus oli tühistatud. Kogesime väga suurt hingelist ühtsust, ta oli alguses Jumalale väga avatud (seega oli see kui üks "misjonärisuhe", lohutasin end ajuti) ja mu süda ei mõistnud mind hukka Jumala ees. Hukka ei mõistnud mind ka ükski kantslist kuuldud sõna selle aja jooksul. Ja väga suuresti oli just see suhe teeks vabadusele kõigi nende õuduste suhtes, mis kiriku rüpes minuga toimusid.

Põhiline aga, miks mu suhe lapse isaga otsa sai, oli see, et ma ei käinud isegi mitte selles valguses, mis mul oli. Ma ei alistunud oma mehele ja tegin muid jäledusi, hullemini kui paganad (Hs 5), nii et Issand pidi selle jama lõpetama. Ja kui ma juba teadsin 2,5 aastat varem, et meie suhe triivib lootusetu lõpu poole, siis ometi ei tulnud ma pastoritele oma vigu tunnistama, ma ei väsinud, vaid leidsin ikka uut jõudu Jumala armust ja armastusest mõtiskledes, et küll tema toimetab kõik hästi ja vaatamata sellele, et mina olin kõik valesti teinud, ühel päeval valmistab aulise pääste! Ma ju USUN temasse ja Tema päästesse ja ta ei jäta mind häbisse. Siin kahjuks või õnneks ei ole öeldud, et ta mind häbist LÄBI ei vii. Öeldud on vaid, et Ta ei jäta mind sinna. Ning ei jätnudki. Tõeline häbi on ju elada Jumala nimel patuelus.

Jumal sai hakata mulle päästet valmistama alles siis, kui sain teada, et mu lapse isa oli uuesti abiellunud. See oli see, mis mulle väga selge signaali andis, et NÜÜD on kõik läbi ja ma pean hakkama otsima vastuseid oma küsimusele MIKS??? Valus küsimus, kuid vastused olid veel valusamad. Vabanesin lõplikult alles siis, kui KÕIK 20 aasta mõtted, teod ja tegematajätmised oma kurjast südamest välja tõin ning avaldasin nii endale kui oma vaimulikule juhile. Kui need krohvitükid, mis olid nii armsasti vooderdanud mu südame lage ja seinu, välja tulid, oli see vaid prahihunnik mu südame ukse ees. Ja südames oli segadus ja pea käis ringi ja väga paha oli olla lausa mitu päeva. Aga ma TAHTSIN vastuseid. Ning OOTASIN. Kuni Issand mu pusletükid kokku pani ja ma üldse aru sain, kus ma need 20 aastat olnud olin ja millega tegelenud.

Ja siis ei suutnud ma aru saada ega saa päris hästi praegugi veel, et midagi sellist üldse võimalik on, eriti siis, kui oled kogu aeg kirikus. Koguduses käimine peaks mind ju kaitsma ja hoidma maailma kurjuse eest? Peaks mind õpetama, kuidas oma elu nii elada, et ühel päeval, kui Jeesus tuleb, ei oleks mul häbi tema ees?! Kuidas ma olin ometi nii rappa läinud, et mu kooselu budistiga oli üks helgemaid aegu viimase 12 aasta jooksul?! Olin ju olnud Jumalale kunagi NII lähedal? Kuidas on võimalik endalegi märkamatult nii sügavale langeda ja samas olla täiesti veendunud, et KÕIK ON KORRAS, sest MINUL on RAHU SÜDAMES!!!

See oli väga suur arm, et Issand mind tagasi tõi. Kuid minu nö füüsilisele inimesele oli see häving. Mu oma õigusest ega ka mu isetehtud jumalateenistusest ei jäänud mitte midagi järele. Ja just samadel põhjustel tahab Issand ka meid rahvana ja kogudusena juhtida sinna, kus meie enesepiisavus otsa saaks. Sest alles sealt algab Jumala töö.

2005. aastal tuli prohveteering "meie näo järgi". "Kallis laps, palun tule minuga osadusse". Me kuulasime ja see oli kui armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud. Vaatasime korraks peeglisse ja unustasime, mida nägime. Kolm aastat käis Jeesus viigipuult vilja otsimas. Kuid asjata. Meil oli ju majandusbuum ja palgad kasvasid metsiku kiirusega. Kellel siis aega Jumala jaoks oli?!

2008. aastal tuli majanduskriis. Töökohad kadusid, rahad kuivasid kokku, kodulaenudega oli probleeme. Me vaatasime seda ja ei saanud aru, mis toimub. Kuna me ei loe ega õpi Vana Testamenti, mis ometi oli nii Pauluse kui Peetruse Piibel ja Paulus ütleb, et nende lood on meile HOIATUSEKS, siis me ei teagi, et Jumal on ka püha ja õiglane peale selle, et ta on armastav ja hooliv. Teame vaid, et ta on me karjane ja meil pole MILLESTKI puudu. Võib olla millestki on meil siiski puudu? Kuidas oleks jumalakartusega, mis on tarkuse algus? Et suudaksime Sõna tõsiselt võtta ja sellele alistuda?! Et suudaksime MÕISTA ja ARU SAADA Jumala plaanidest iseenda ja oma rahva suhtes.

Allen Hood on saanud Jumalalt ilmutuse (vt Corporate crisis calls for a corporate response), et selline pretsedenditu finantskriis saab tähendada vaid seda, et ukse ees on sõjaline agressioon ja nende kahe kriisi vahel on Jumal andnud armuaega kogudusele, et see võiks MÕISTA ja ARU SAADA, oma kookonist välja tulla ja võtta vastutuse ühiskonna probleemide eest. Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite,rahus ja lootuses oleks teie jõud,kuid te pole seda tahtnud (Jesaja 30:15). Selle asemel, et kriisi ajal otsida Jumalat, keskendume vaid sellele, et meie osadus ja vaikne aeg Jumalaga pisutki talutavam ehk vaheldusrikkam oleks, a la küünlad, vaikne muusika, luuletused, sest kes muidu viitsiks palvetada või Sõna lugeda... ja Sõna toidu saab üldse kõige paremini kätte teiste käest, mitte ise Sõnaga "maadeldes", st lugedes ja igatsedes: RÄÄGI, ISSAND! SU SULANE KUULAB!!! Ja kuulab ja siis TEEB selle järgi, mitte ei ole unustav kuulja.

Kuna olukord on muutunud väga palju kolme aastaga ja aega on väga vähe järele jäänud, enne kui Jumala kohus meid füüsiliselt hävitab, siis on ka Jumala sõnum muutunud kompromissitumaks ja pakilisemaks. Ja seetõttu tundub, et see pole ikka nagu see päris õige sõnum. Jumal ju nii ei teeks. Tema on ju armastus ja tema räägib vaikses tuules nagu Eelijaga.

No muidugi räägib ta vaikses tuules, kuid mis tal üle jääb, kui seda vaikset häält tähele ei panda?! Ka Johannese ja Jeesuse vastuvõtmisega oli rahval probleeme. Üks ei söönud suurt midagi, oli häda, et ju tal kuri vaim. Teine sõi kõike ja kogu aeg, jälle häda, et patuste sõber. No tee mis tahad, ikka pole piisavalt hea.

Kui tõesti tahta teada Jumala mõtteid ja plaane meie suhtes praegusel ajahetkel, siis tuleks väga tõsiselt lugeda ja uurida nii Joeli kui Jeremija raamatuid. Joel prohveteeris 35 aastat enne Paabeli vangipõlve. Siis oli veel aega. Ta rääkis rahulikult ja viisakalt, nii nagu peab. Ärgake, tulge ometi, pange tähele! Kui Jeremija tuleb paarkümmend aastat hiljem, siis on see viisakus kadunud. Ja mitte selle pärast et Jeremija ise oleks olnud paha inimene, ta halab isegi Jumala ees, et miks kõik mind vihkavad? Ma ise tahaksin küll olla inimestele meele järgi. Miks sa, Jumal, mind kiusad ja isegi oma veelätte oled minust ära võtnud?! Jumala vastus on lihtne: MAAL ON KRIIS!!! HÄVING ON TULEMAS!!! Vaid enesele ja oma reputatsioonile mõeldes, ei ole sa mind ega mu teenistust väärt! Ta ütleb seda nii:

Kui sa pöördud, siis ma lasen sind
jälle seista mu palge ees.
Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest,
siis sa oled otsekui minu suu.
Nemad pöörduvad siis sinu poole,
aga sina ei pöördu nende poole. (vt Jer 15:10-21)

Sest Jeremija aeg oli karm. Kui Joeli ajal öeldi, et ärata inimesi, siis Jermijale ütleb Jumal 7:16 "Aga sina ära palu selle rahva eest ja ära tee nende pärast kisa ega palvet, ja ära käi mulle peale, sest ma ei kuule sind!" Samas peatükis on ka vastus, MIKS?! Loe Jeremija 7. peatükki, siis näed ja mõtle pisut, milline see meie jumalateenistus tegelikult on? See teenistus, mis on südames.

Ja kuigi Jeremija on pea läbinisti hävinguprohvet ja me teame, et Iisrael Paabeli vangipõlve ka läheb ning tõepoolest Jumal tervendab nad seal nende ebajumalatest, tagasi tulles ei teeni nad enam kunagi mitte kedagi teist kui Issandat, siis ometi on ka Jeremijas sellised väikesed lootuse aknad. Kuni piiramisvall linna ümber ei ole, ON VEEL LOOTUST. Veel on lootust sellele, et kõigepealt hakkab Jumala rahvas Jumalat pühaks pidama ja see jumalakartus levib kui kulutuli kõikidele, kes meid näevad ja kuulevad.

Probleem on vaid selles, et "kõrvadel on eesnahk". Kõrv ei kuule, silm ei näe ja süda ei pöördu. Sest enesepiisavus saab otsa alles eelmise elu varemetel. Jumal tahaks ka meile kui rahvale armu anda ikka veel, ainult et meie ei taha. Me otsime turvalisust asjades, mis ei saa ega suuda seda pakkuda. Ning ühel päeval see väljavajunud müür matab meid. Kuid Issanda armu ei tee see loomulikult tühjaks. Kui oled siiralt Teda uskunud, saad ikka Taevasse. Sinu palk või tasu võib lihtsalt ära põleda, sest sa pole osanud olla soolaks ja valguseks.

Loe ja kuula veel seda 2005. aasta prohveteeringut (vt linkidest), kui minu jutud Sulle liiga karmid tunduvad. Eestimaa on täna veel meie kätes. Homme ei pruugi see enam nii olla.

Saturday, December 5, 2009

Vihas mõtle halastusele!

Sest nägemus ootab küll oma aega,
aga ta ruttab lõpu poole ega peta.
Habakuk 2:3

Prohvetil oli probleem. Ta elas patuse rahva keskel ja vaevas oma vaga hinge rahva pattude pärast. Oleks ta meie ajal elanud, oleks ta ehk veel rohkem piinelnud. Madonna afterparty Püha Vaimu kirikus, abordid, üheöösuhted, jne. Lisaks sellele ütleb ta, et Seadus (Jumala Sõna) on jõuetu ja õigus ei tule iial esile. Miks siis? Sest õel piirab õiget ja nõnda tekib väänatud õigus. Prohveti süda aga tuksub Jumala südamega kooskõlas ja ta ägab: Jumal, KUI KAUA VEEL???

Ja Jumal annab vastuse: nüüd ei lähe enam kaua. Ma saadan kaldealased teile kallale. See rahvas on kardetav ja julm, sest temast enesest tuleb ta õigus ja vägi (1:7). Kuid mis peamine, see rahvas on rohkem hukas kui Iisrael, kelle pärast prohvet ägas. Kuidas siis nii? Prohvet ei saa ühtäkki enam aru Jumala plaanidest. Kuidas, Sa Jumal, saad seda pealt vaadata? See poleks ju õiglane?!

Jumal vastab: Kirjuta üles nägemus! Ehk teisisõnu, ma seletan sulle, kuidas asjad on! Jah, tõesti! See rahvas on patusem kui Iisrael, kelle karistamiseks ma teda kasutan. Aga minu õiglus ja mu pühadus nõuavad hüvitamist. Jumal on suveräänne valitseja üle kogu universumi. Tema on seadnud rahvaste rajad, tema paneb kuningad troonile ja tagandab nad. Kuningate südamed on otsekui veeojad tema käes. Jumal on õiglane. Kõik tema kohtuotsused on õiged! Jumal on püha. Ta ei salli pattu. Süütute inimeste vere hääl kisendab maa pealt Jumala poole (1 Mo 4:10).

Nüüd võime ehk küsida: aga kuidas on ristiga? Kas rist mitte ei ilmuta meile Jumala suurt armastust? Loomulikult ilmutab. Kuid ega rist ei ole tühjaks teinud Jumala iseloomu. Jesaja ütleb, et ka teie, Iisraeli lapsed, ei ole sellega hakkama saanud! Jumal on seesama eile, täna ja igavesti! Ja ristiga on veel see asi, et selleks, et risti vägi ja risti veri toimiksid meie eludes, on vaja hästi risti lähedal elada ja olla.

Kui me ise vabatahtlikult ristist taganeme, teeme kurja. käime oma teedel ning peame Jumalat kui talismaniks, et ikka hea, kui olemas on, siis ei jää üle mingit ohvrit enam pattude eest (He 6:4). Siis hakkab toimima Vana Testamendi seadus, mis nägi ette silm silma, hammas hamba vastu. Uus Testament ütleb selle kohta külvi ja lõikuse seadus, aga mõte on sama. Selline "vahetusohver" loomulikult ei päästa, kuid ta rahuldab Jumala õiglast viha, mille patt Temas tekitab. Rist näitab meile, et Jumala pühadus nõudis, et keegi maksaks patuvõla ära, et Jumal oma armastuses saaks seeläbi inimesi endaga osadusse kutsuda. Rist ei tee tühjaks Jumala iseloomu, vaid hoopis vastupidi, kinnitab seda, nii Tema õiglust kui pühadust.

No aga prohvet küsib siis, et miks just need kõige kurjemad paganad? Selle peale vastab Jumal, et tegelikult ei ole vahet. See nende kurjus saab omakorda tasutud, kui üks teine rahvas neid hävitab. Jumala õiglus saab rahuldatud.

Kui prohvet on kuulnud neid selgitusi, siis ta mõistab, et tal pole enam Jumalale etteheiteid. Kõik, mida Tema laseb sündida, on tõene ja õiglane. Ning ta ütleb:

"Issand, ma olen kuulnud su sõnumit,
ma kardan su tegu, Issand.
Aga lase see ligemail aastail sündida,
tee see ligemail aastail teoks
ja mõtle oma vihas halastusele!"
Hb 3:2

Luba mul Sulle esitada üks küsimus, hea lugeja! Kas Sinu kristlik elu oleks teistsugune täna ning kas midagi muutuks, kui Sa teaksid, et lähima 5 aasta jooksul muutub meie maa uuesti sõjatandriks ja kõik, mille nimel me nii palju vaeva oleme näinud, saab hävitatud? Patuse ja kurja rahva poolt, kelle keelt me ei mõista? Mõttetus konfliktis hukkuksid meie lapsed ja lapselapsed. Kas see paneks meid muretsema ja sekkuma meie ühiskonna probleemidesse ja valupunktidesse, mitte pelgalt lootusega muuta seadusandlust, vaid pigem, muuta inimsüdameid, Jumala Vaimu ja väega?

Mida oleks vaja, et meie, kristlased, kuuleksime pasunahäält ning ärkaksime ning ei muretseks pelgalt oma isikliku päästmise ja hardushetkede pärast. Sest selles suhtes on Risti veri piisav ja kindel. Mis iganes sünnib maal ja mis Sinuga ka ei juhtuks, kui oled Jeesuse vastu võtnud oma isiklikuks päästjaks ja lunastajaks, siis saad surres Taevasse. Ja see on Jumala suurim kingitus, pretsedenditu oma armus ja väes. Ja selles pole mingit küsimustki. Jeesuse veri maksab isiklikult Sinu eest ja minu eest.

Mida aga teha selle kogukondliku patuga? Meid on ju asetatud olema soolaks ja valguseks ja kui sool tuimaks saab, siis pole tast kasu ühtigi ning ühiskond hakkab peegeldama koguduse usulist kärbumist. Siis peabki Issand tulema ja külastama maad ehk nagu ütleb Jesaja: "kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust" (Js 26:9). Sest me pole aru saanud, nagu Rooma kiri ütleb, et Issanda heldus meid ajab meelt parandama. (Rm 2:4) Selle asemel oleme ise endale jumalateks, mõistame kohut teiste üle ja suhtume üleolevalt Jumala Sõnasse (Rm 2:1-16).

Jumal võib hommikul olla Su hardushetkel Sulle väga ligi ja sa võid kogeda ülevoolavat armu ja ligiolu, kuid pärast lõunat võib Su maad tabada häving ja Su lapsed hukkuvad, ning siin ei oleks mitte mingit vastuolu, kui vaadata Jumala iseloomu. Meie isiklik suhe Temaga ei välista ebaõnnestumisi meie ümber, eriti kui ümberringi on kriis ja me ei ole suutnud isegi aru saada, et Jumal meile selle kaudu midagi öelda tahab.

Me võib-olla ei kujuta sedagi ette, et Jumal meiega üldse suhelda saaks/tahaks. Nagu eelmises postituses öeldakse, on vaja oma süda viia kooskõlla kriisiga ja hakata küsima neid valusaid küsimusi nagu Habakuk: MIKS ISSAND? Miks oled lasknud meile tulla pretsedenditu finantskriisi ning kuidas Sa tahad, et me selle valgel käituksime?! Ja kui küsimused on valusad ja vastused veel valusamad, ei tohi me ometigi hakata ennast polsterdama Jumala sõnaga, mis tõotab rahu ja julgeolekut. Peame suutma silma vaadata omaenese patususele ja oma rahva patususele ning möönma, et me ei ole suutnud katastroofi ära hoida, vaid pigem vastupidi, oleme muutunud samasugusteks. Peame mõistma, et vajame puhastust oma enese huvides ja oma rahva huvides, et säiliks vähemalt JÄÄK, mis on püha seeme.

ja kui siis minu rahvas,
kellele on pandud minu nimi,
alandab ennast
ja nad palvetavad ja otsivad minu palet
ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt,
siis ma kuulen taevast
ja annan andeks nende patu
ning SÄÄSTAN NENDE MAA.

2 Ajaraamat 7:14

Friday, December 4, 2009

Corporate crisis calls for a corporate response

Excerpts from the sermon „Joel: Standing at a critical juncture“ by Allen Hood, preached at IHOP on August 30, 2009.

I believe we are standing at a critical juncture in history, much like in the days of prophet Joel. I believe we are standing in amidst a financial crisis and yet, another crisis is looming around the corner. The prophet Jeremija stated it this way: Oh my God, my God, I’m pained in my very heart. My heart makes a noise in me. I cannot hold my peace because you have heard, Oh my soul, the sound of the trumpet, the alarm of war.

God is just and righteous. He’s the sovereign of nations. The ruler of all the affairs of men, he raises kings up, he tears them down, he changes the times and the seasons. He appoints the times and the seasons of the nations and he changes their boundary lines. He IS the sovereign God. The cross didn’t take him off of his throne, the cross vindicated his righteous throne.

So I ask this question: Have we heard the sound of the trumpet yet? Have we heard the sound of the alarm? Have we connected our hearts to the crisis or are we believing that the financial crisis is already on the way to recovery? I’m realizing that right now we could be at the crucial hour in history, and we need to do more than to develop a few more skills on how to engage with God in our quiet time more effectively.

What if we are in a corporate window where our response is a matter of life or death? Not only for us, but for our children? An individual and corporate history in God must be cultivated. And one must be cultivated that can bear the weight of rogue nations with nuclear capabilities. You know, I’d like to look at my children and say: You know what? Its gonna be OK.

But I look at the landscape and the history right now and I look at my nation and go: Beloved sons! You must have an inner disposition that can bear the weight of nuclear rogue nations, pandemics, flus. You gotta have an inner disposition that can bear the weight of an onslaught of religious wars and fanaticism. You gotta have an inner disposition that knows which way the wind is blowing and what’s God saying in the hour and be able to respond! Its not fair, but that’s the hour you find yourself.

Then, its not the matter of bearing God a little bit longer and a little bit better in your quiet time. You GOT TO KNOW HIM. You got to say yes to a corporate call! You got to respond. You gotta have an inner disposition that can deal with water shortages and biological threats, terrorist attacks, virtual perversion, dullness of Western humanistic society. And above all, you’ve gotta have an inner disposition that can bear the weight of the confrontation of the HOLY ONE if he decides to visit our nation. He sees all and hears all. He holds all men to account. And I hfind myself saying to my sons: „You must heed the prophet Joel’s warning!“ You MUST hear!

I believe prophet Joel was in a very similar circumstance that I believe our nation finds ourselves in. In Joel ch 1 a locust plague has visited, it didn’t direct itself, the wind drove the locust plague and God who directs the wind, orchestrated it and sent the locust plague. Back then, not every locust plague would devastate the nation. But we see from v 16, has not the food been cut off before our eyes? The crops are destroyed, the trees are stripped bare, next year’s seed is in jeopardy.

So, here we have a financial crisis. The agricultural engine for their financial system has just been wiped out and now Israel finds itself in a financial disaster, its a matter of life or death for them.

And the prophet asks this question: Has anything like that ever happened in your day or in your fathers’ day? Before they can start the rebuilding plan, before they can start the legislative process, the prophet cries out and says: wait a minute! Don’t disconnect from the urgency! Don’t kick into your pragmatic mode and begin to ask certain questions about rebuilding. That’s not the time right now. The time right now is to ask this question: Have you EVER seen anything like this happen in your day? If not, what is God saying?! Let the urgency pierce you! Don’t put up the defense mechanism too soon. Let the word strike you. Let it hit your heart. Let it kick you into a different set of questions.

Lest we say: our houses have been knocked down and we shall rebuild them. Our crops are destroyed, but we will overcome this with the ingenuity of the Israeli people! Sounds similar? Here we are in the midst of a financial crisis. Have we asked the question WHY? Why the intensity? What is God saying? Or have we just analyzed it and begun to legislate and find out the policies to make it all better?! Have we adressed the prime issue? The more fundamental issue... that there is a religious crisis and its manifesting in the physical financial shaking.

How many of you remember King Nebukadnezzar when God humbled him? You remember he grew out his hair and his hair was like the feathers of an eagle. And his fingernails grew out like the claws of an eagle. And for seven seasons he ate the grass of the field and the dew of the mornig would wet him each day, as he woke up, wild and insane, eating grass!

Beloved, that’s God’s kindness to Nebukadnezzar, that he allowed Nebukadnezzar to manifest outwardly what he was already spiritually inwardly. Do you know its a kindness of God to let a nation manifest outwardly what they already are internallly? So that you get connected? You see, the blessings in Deuteronomy 28 and 29 was to be an outward manifestation what Israel already was on the inside. And when the inside is off kilter, the outside would take a hit and the land and its devastation would reflect the inward landscape of their own hearts. What if our country today is showing outwardly what we really are as a church inwardly? Have we asked the question? Or have we just moved our finances to another, more safer place?

Have we stopped? Have we paused? The prophet says: Get in touch with it! Something monumental has happened. The prophet exhorts the community to awake. He says: Awake, you drunkards! Awake, you, farmers! Awake, you priests and wail! He says you must ask the question "What is going on"? And you must let it wake you up and it must move you to the place of intercession, wailing, mourning, weeping. And you must call, in a corporate crisis you must call for a corporate response of intercession, which is commensurate, equal to the crisis. You must shut everything down as usual and you must bring forth a prayer and fasting movement that is birthed in sincerity of heart, not in just a religious reform. (24:30)

Listen on:
http://www.ihop.org/Media/Player.aspx?media_id=1000013088&file_id=

Thursday, December 3, 2009

Jesaja 30

KUULA KINDLASTI (jutlus on inglise keeles, jutlustab Kansase ärkamise üks juhte Allen Hood. 30. augustil 2009)

Joel: Standing at the Critical Juncture


Hoiatus Egiptuse abi eest
1Häda kangekaelseile lastele,ütleb Issand,
kes peavad nõu, aga ilma minuta,
ja kes teevad liidu, aga ilma minu Vaimuta,
lisades patule patu,

2kes lähevad alla Egiptusesse,
küsimata nõu minu suust,
et põgeneda vaarao kaitse alla
ja otsida varju Egiptuses.

3Seepärast tuleb vaarao kaitse teile häbiks
ja Egiptuse varju alla kippumine teotuseks.

4Sest kuigi ta vürstid on Soanis
ja ta käskjalad on jõudnud Haanessi,

5jäävad kõik häbisse rahva pärast,
kellest neil ei ole kasu,
kes ei ole abiks ega kasuks,
vaid häbiks ja koguni teotuseks.

6Ennustus Lõunamaa Jõehobu kohta:
Läbi häda ja viletsuse maa,
kust on pärit ema- ja isalõvid,mürkmaod ja lendmaod,
viivad nad eeslite seljas oma rikkused
ja kaamelite küürudel varandusedrahvale, kellest ei ole kasu.

7Et Egiptuse abi on tühine ja asjatu,
siis ma nimetan seda"Paigalpüsiv tormakus".

8Nüüd minekirjuta see nende nähes tahvlile
ja märgi raamatusse, et see võiks jääda tulevasiks päeviks,
ikka ja igavesti!

9Sest nad on tõrges rahvas,valelikud lapsed,
lapsed, kes ei taha kuulda Issanda õpetust,

10kes ütlevad nägijaile:"Ärge nähke!"
ja ennustajaile:"Ärge ennustage meile tõtt,
kõnelge meile meelt mööda,ennustage pettepilte,

11taganege teelt, lahkuge rajalt,jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!"

12Seepärast ütleb Iisraeli Püha nõnda:
Kuna te põlgate seda sõna ning loodate vale ja riugaste peale,
ja toetute nende peale,

13siis on see süü teile otsekui väljavajunud müüriosa
kõrges praoga müüris,mis variseb äkitselt,silmapilgu jooksul,

14ja puruneb,nagu puruneb potissepa kruus,
mis pekstakse armuta puruks, nõnda et tükkidest ei leidu kildu,
millega võtta leest tuldvõi ammutada lombist vett.

15Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha:
Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite,
rahus ja lootuses oleks teie jõud,kuid te pole seda tahtnud,

16vaid ütlete:Ei, me põgeneme hobuste seljas!
-sellepärast peategi põgenema -ja:
Nobedal ratsul tahame sõita!
-sellepärast ongi teie jälitajad kärmed.

17Tuhat põgeneb üheainsa ähvardaja eest,
teie põgenete viie ähvardaja eest,
kuni teist jääb jääk,mis on otsekui lipuvarras mäetipul või lipp künkal.