Sa ei ole ära tundnud oma armukatsumisaega

2005. a andis Jumal Eestimaa kogudusele prohveteeringu. Täpselt sellise, nagu meie olime prohveteeringuks harjunud pidama. Jumal tegutses meie usku mööda ja andis meile seda, mida me arvasime, et suudame vastu võtta. Tol ajal öeldi, et kogudus on andnud sellele Viljandimaa õele hea tunnistuse, et sellepärast me võime selle täna hommikul ette lugeda. Ehk teisisõnu, see inimene on rahulik, korralik, mõistlik ja alandlik, järelikult räägib ta õigeid asju.

Jumal tegutseb meiega ikka meie usku mööda, selleks et me suudaksime Teda mõista ja järgida. Selles mõttes täidab ta ajuti ka meie himud, kui see vaid aitaks meil Teda parmini teenida. Mina ise elasin 3 aastat abielutult ilmaliku budistiga ja abielluda ei saanud me seepärast, et tema oli juba abielus, küll fiktiivselt ja naine ei andnud lahutust ja tema riigi seadustes oli lahutus vaid väga suur erand, kui üks pool suudab tõestada, et ta on 5 aastat välismaal elanud ja tal on teine pere.

Mul ei ole kahtlust, et Jumal oli meid kokku viinud, kohtusime Israelis 3,5 nädalasel kursusel aastal 2003, kuhu tema oli sattunud vaid seetõttu, et sama aasta märtsis oli GW Bush pommitanud Iraaki ja tema märtsikuine kursus oli tühistatud. Kogesime väga suurt hingelist ühtsust, ta oli alguses Jumalale väga avatud (seega oli see kui üks "misjonärisuhe", lohutasin end ajuti) ja mu süda ei mõistnud mind hukka Jumala ees. Hukka ei mõistnud mind ka ükski kantslist kuuldud sõna selle aja jooksul. Ja väga suuresti oli just see suhe teeks vabadusele kõigi nende õuduste suhtes, mis kiriku rüpes minuga toimusid.

Põhiline aga, miks mu suhe lapse isaga otsa sai, oli see, et ma ei käinud isegi mitte selles valguses, mis mul oli. Ma ei alistunud oma mehele ja tegin muid jäledusi, hullemini kui paganad (Hs 5), nii et Issand pidi selle jama lõpetama. Ja kui ma juba teadsin 2,5 aastat varem, et meie suhe triivib lootusetu lõpu poole, siis ometi ei tulnud ma pastoritele oma vigu tunnistama, ma ei väsinud, vaid leidsin ikka uut jõudu Jumala armust ja armastusest mõtiskledes, et küll tema toimetab kõik hästi ja vaatamata sellele, et mina olin kõik valesti teinud, ühel päeval valmistab aulise pääste! Ma ju USUN temasse ja Tema päästesse ja ta ei jäta mind häbisse. Siin kahjuks või õnneks ei ole öeldud, et ta mind häbist LÄBI ei vii. Öeldud on vaid, et Ta ei jäta mind sinna. Ning ei jätnudki. Tõeline häbi on ju elada Jumala nimel patuelus.

Jumal sai hakata mulle päästet valmistama alles siis, kui sain teada, et mu lapse isa oli uuesti abiellunud. See oli see, mis mulle väga selge signaali andis, et NÜÜD on kõik läbi ja ma pean hakkama otsima vastuseid oma küsimusele MIKS??? Valus küsimus, kuid vastused olid veel valusamad. Vabanesin lõplikult alles siis, kui KÕIK 20 aasta mõtted, teod ja tegematajätmised oma kurjast südamest välja tõin ning avaldasin nii endale kui oma vaimulikule juhile. Kui need krohvitükid, mis olid nii armsasti vooderdanud mu südame lage ja seinu, välja tulid, oli see vaid prahihunnik mu südame ukse ees. Ja südames oli segadus ja pea käis ringi ja väga paha oli olla lausa mitu päeva. Aga ma TAHTSIN vastuseid. Ning OOTASIN. Kuni Issand mu pusletükid kokku pani ja ma üldse aru sain, kus ma need 20 aastat olnud olin ja millega tegelenud.

Ja siis ei suutnud ma aru saada ega saa päris hästi praegugi veel, et midagi sellist üldse võimalik on, eriti siis, kui oled kogu aeg kirikus. Koguduses käimine peaks mind ju kaitsma ja hoidma maailma kurjuse eest? Peaks mind õpetama, kuidas oma elu nii elada, et ühel päeval, kui Jeesus tuleb, ei oleks mul häbi tema ees?! Kuidas ma olin ometi nii rappa läinud, et mu kooselu budistiga oli üks helgemaid aegu viimase 12 aasta jooksul?! Olin ju olnud Jumalale kunagi NII lähedal? Kuidas on võimalik endalegi märkamatult nii sügavale langeda ja samas olla täiesti veendunud, et KÕIK ON KORRAS, sest MINUL on RAHU SÜDAMES!!!

See oli väga suur arm, et Issand mind tagasi tõi. Kuid minu nö füüsilisele inimesele oli see häving. Mu oma õigusest ega ka mu isetehtud jumalateenistusest ei jäänud mitte midagi järele. Ja just samadel põhjustel tahab Issand ka meid rahvana ja kogudusena juhtida sinna, kus meie enesepiisavus otsa saaks. Sest alles sealt algab Jumala töö.

2005. aastal tuli prohveteering "meie näo järgi". "Kallis laps, palun tule minuga osadusse". Me kuulasime ja see oli kui armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud. Vaatasime korraks peeglisse ja unustasime, mida nägime. Kolm aastat käis Jeesus viigipuult vilja otsimas. Kuid asjata. Meil oli ju majandusbuum ja palgad kasvasid metsiku kiirusega. Kellel siis aega Jumala jaoks oli?!

2008. aastal tuli majanduskriis. Töökohad kadusid, rahad kuivasid kokku, kodulaenudega oli probleeme. Me vaatasime seda ja ei saanud aru, mis toimub. Kuna me ei loe ega õpi Vana Testamenti, mis ometi oli nii Pauluse kui Peetruse Piibel ja Paulus ütleb, et nende lood on meile HOIATUSEKS, siis me ei teagi, et Jumal on ka püha ja õiglane peale selle, et ta on armastav ja hooliv. Teame vaid, et ta on me karjane ja meil pole MILLESTKI puudu. Võib olla millestki on meil siiski puudu? Kuidas oleks jumalakartusega, mis on tarkuse algus? Et suudaksime Sõna tõsiselt võtta ja sellele alistuda?! Et suudaksime MÕISTA ja ARU SAADA Jumala plaanidest iseenda ja oma rahva suhtes.

Allen Hood on saanud Jumalalt ilmutuse (vt Corporate crisis calls for a corporate response), et selline pretsedenditu finantskriis saab tähendada vaid seda, et ukse ees on sõjaline agressioon ja nende kahe kriisi vahel on Jumal andnud armuaega kogudusele, et see võiks MÕISTA ja ARU SAADA, oma kookonist välja tulla ja võtta vastutuse ühiskonna probleemide eest. Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite,rahus ja lootuses oleks teie jõud,kuid te pole seda tahtnud (Jesaja 30:15). Selle asemel, et kriisi ajal otsida Jumalat, keskendume vaid sellele, et meie osadus ja vaikne aeg Jumalaga pisutki talutavam ehk vaheldusrikkam oleks, a la küünlad, vaikne muusika, luuletused, sest kes muidu viitsiks palvetada või Sõna lugeda... ja Sõna toidu saab üldse kõige paremini kätte teiste käest, mitte ise Sõnaga "maadeldes", st lugedes ja igatsedes: RÄÄGI, ISSAND! SU SULANE KUULAB!!! Ja kuulab ja siis TEEB selle järgi, mitte ei ole unustav kuulja.

Kuna olukord on muutunud väga palju kolme aastaga ja aega on väga vähe järele jäänud, enne kui Jumala kohus meid füüsiliselt hävitab, siis on ka Jumala sõnum muutunud kompromissitumaks ja pakilisemaks. Ja seetõttu tundub, et see pole ikka nagu see päris õige sõnum. Jumal ju nii ei teeks. Tema on ju armastus ja tema räägib vaikses tuules nagu Eelijaga.

No muidugi räägib ta vaikses tuules, kuid mis tal üle jääb, kui seda vaikset häält tähele ei panda?! Ka Johannese ja Jeesuse vastuvõtmisega oli rahval probleeme. Üks ei söönud suurt midagi, oli häda, et ju tal kuri vaim. Teine sõi kõike ja kogu aeg, jälle häda, et patuste sõber. No tee mis tahad, ikka pole piisavalt hea.

Kui tõesti tahta teada Jumala mõtteid ja plaane meie suhtes praegusel ajahetkel, siis tuleks väga tõsiselt lugeda ja uurida nii Joeli kui Jeremija raamatuid. Joel prohveteeris 35 aastat enne Paabeli vangipõlve. Siis oli veel aega. Ta rääkis rahulikult ja viisakalt, nii nagu peab. Ärgake, tulge ometi, pange tähele! Kui Jeremija tuleb paarkümmend aastat hiljem, siis on see viisakus kadunud. Ja mitte selle pärast et Jeremija ise oleks olnud paha inimene, ta halab isegi Jumala ees, et miks kõik mind vihkavad? Ma ise tahaksin küll olla inimestele meele järgi. Miks sa, Jumal, mind kiusad ja isegi oma veelätte oled minust ära võtnud?! Jumala vastus on lihtne: MAAL ON KRIIS!!! HÄVING ON TULEMAS!!! Vaid enesele ja oma reputatsioonile mõeldes, ei ole sa mind ega mu teenistust väärt! Ta ütleb seda nii:

Kui sa pöördud, siis ma lasen sind
jälle seista mu palge ees.
Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest,
siis sa oled otsekui minu suu.
Nemad pöörduvad siis sinu poole,
aga sina ei pöördu nende poole. (vt Jer 15:10-21)

Sest Jeremija aeg oli karm. Kui Joeli ajal öeldi, et ärata inimesi, siis Jermijale ütleb Jumal 7:16 "Aga sina ära palu selle rahva eest ja ära tee nende pärast kisa ega palvet, ja ära käi mulle peale, sest ma ei kuule sind!" Samas peatükis on ka vastus, MIKS?! Loe Jeremija 7. peatükki, siis näed ja mõtle pisut, milline see meie jumalateenistus tegelikult on? See teenistus, mis on südames.

Ja kuigi Jeremija on pea läbinisti hävinguprohvet ja me teame, et Iisrael Paabeli vangipõlve ka läheb ning tõepoolest Jumal tervendab nad seal nende ebajumalatest, tagasi tulles ei teeni nad enam kunagi mitte kedagi teist kui Issandat, siis ometi on ka Jeremijas sellised väikesed lootuse aknad. Kuni piiramisvall linna ümber ei ole, ON VEEL LOOTUST. Veel on lootust sellele, et kõigepealt hakkab Jumala rahvas Jumalat pühaks pidama ja see jumalakartus levib kui kulutuli kõikidele, kes meid näevad ja kuulevad.

Probleem on vaid selles, et "kõrvadel on eesnahk". Kõrv ei kuule, silm ei näe ja süda ei pöördu. Sest enesepiisavus saab otsa alles eelmise elu varemetel. Jumal tahaks ka meile kui rahvale armu anda ikka veel, ainult et meie ei taha. Me otsime turvalisust asjades, mis ei saa ega suuda seda pakkuda. Ning ühel päeval see väljavajunud müür matab meid. Kuid Issanda armu ei tee see loomulikult tühjaks. Kui oled siiralt Teda uskunud, saad ikka Taevasse. Sinu palk või tasu võib lihtsalt ära põleda, sest sa pole osanud olla soolaks ja valguseks.

Loe ja kuula veel seda 2005. aasta prohveteeringut (vt linkidest), kui minu jutud Sulle liiga karmid tunduvad. Eestimaa on täna veel meie kätes. Homme ei pruugi see enam nii olla.