Pojast ja šedöövritest

Täna oli kirikus üks väga õpetlik tähendamissõna. Et olid kord üks rikas isa ja tema poeg, kes olid kunstieksperdid ja ühtlasi -kogujad. Nende maalikogus oli hulgi igasugu kuulsate kunstnike töid. Aga poeg kutsuti armeesse ja õige pea tuli teade, et ta olla hukkunud üht haavatut sõdurit lahinguväljalt ära tuues. Mõni aeg hiljem koputab uksele seesama päästetud sõdur, kaasas omatehtud maal hukkunud pojast. Diletantlik loomulikult. Varsti sureb ka isa ja kohalikud kunstikogujad hõõruvad käsi... kogu maalikogu pidavat minema oksjonile. Oksjonil on aga esimeseks pakkumiseks seesama poja pilt, mida mitte keegi ei taha. Lõpuks ütleb naabrimees, et ah olgu, mis see 100 dollarit siis ära ei ole. Ma tundsin ka seda poissi pisut. Ja ostabki. Ja saalis levib rõõmus elevus, et nüüd saab hakata "päris oksjon" pihta. Kummatigi ütleb oksjonipidaja, et oksjon on sellega lõppenud. Kellel on poeg, see saab ka kõik ülejäänud maalid. Kõik teised jäävad ilma.

Väga õpetlik lugu. Et minu meelest on point siin selles, et poega ei tunta ära tavaelus. Kui kõigil kunstikogujatel oleks olnud info, et koos selle väärtusetu pildiga saab kaasa ka kõik muu, küllap nad siis oleksid ju pakkunud. Aga seda infot neil polnud. Ja seepärast jäid nad kõigest ilma.

Et huvitav, kas meil on see siseinfo olemas? Et kui oleme oma patuse palve ära lugenud ja siis teame, et oleme päästetud, kas see meid ikka päästab? Jeesus manitseb, et lõpuks on tal nö "kilode kaupa" neid järgijaid, kes ütlevad, et "me tegime ju KÕIKE sinu nimel", kuid Tema vastab, et ta pole neid "kunagi tundnud" (Mt 7:23). Et usust ja tegudest käib jutt. Nagu Jakoobuse kirjaski.

Lõpuni kindel, et kõik mu teod ja tööd on tehtud Jumalas, ei saa ilmselt kunagi olla. Samas aga saab teadlikult loobuda kivipildumisest. Eriti kui probleem ei puudutagi sind, vaid lihtsalt su meeletu "tõeigatsus" kannustab sind teiste eest kätte maksma. Õp 26:17 "Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist." Väga hea ja tabav aforism, kusjuures. Ja väga kurb, et seda siiski tehakse. Ning tuntakse Jumala poolehoidu kogu protsessi vältel.

Aga kivid on muidugi kerged tulema, eriti kui me TEAME, et meile on andestatud. Et siis olemegi ju patuta ja võime visata esimese kivi, täpselt nagu Jeesus käskis seal abielurikkumiselt tabatud naise puhul. Ja naine saab, mille ta õigusega on ära teeninud ja mina TEAN, et olen Jeesust järginud. Ja kividega on muidugi ka see, et nii, kui ühe kivi ära viskad, tuleb kolm asemele ja siis peadki pilduma jääma, et neist kuidagi vabaneda. Aga ega suurt ei aita ja lõpuks vajud ikka raskuse all kokku.

Aga tagasi nende šedöövrite juurde. Et nagu juba mainisin, on mõistujutu mõte ehk siiski selles, et tõeline Jeesus on ka täna varjatud meie eest ja peidab ennast mõne diletantliku õe/venna südames. Või mõne lombaka kerjuse või mõne 12 aastat kannatanud veritõbise naise südames. Kusagil, kust me teda kõige vähem otsida oskaksime ja kus kõige vähem näha tahaksime. Ja siis ootab Jumal, et meil oleks silmi näha Jeesust ka eksinud patuses ning selles inimeses, kes meie arvates kõike valesti teeb. Ootab, et võtaksime need inimesed vastu oma südamesse ja oma kodadesse ning teeniksime neid, väljendaksime neile oma armastust, mitte ei pilluks kive, mis nagunii lõpuks meie endi peale tagasi tulevad.

Meie suur väärtus tänapäeval on armastus. "Kui sul armastust pole, siis ära tule rääkimagi". Samas, mida me ootame, kui sellise pretensiooniga tuleme? Milline see armastus peaks olema? Meie isikut jaatav, seda kindlasti, aga kas ka mitte meie eelarvamusi toitev ja mõistev?! "Jumal pühib meie eelarvamused kindlalt kõrvale," ütleb O. Chambers (Kirkuse kütkes 23. oktoober). Neist ei tohi mitte vähimatki alles jääda. Aga nendest lahti lasta on oi kui valus, kindlam on ju seista selle peal, millega harjunud oled. "Kindlam" küll mitte igavikulises tähenduses.

Armastus ei ole absoluutselt ja automaatselt positiivne asi Piiblis. Jeremija ütleb Jr 2:33 "Kui hästi sa oskad otsida armastust! Seepärast sa oledki harjunud kurjaga oma kommetes." Tuleb välja, et armastust otsides kaotas Iisrael Jumala hoopis silmist. Kummaline, kas pole? Jeremija on üldse prohvet, kes oleks justkui meie ajal elanud. Ja ta ahastab ja nutab, et kõik teda vihkavad, aga vait jääda ka ei saa, sest sisemus põletab, kui sõnad südamesse jätta. Ja pealegi on Jeremija heaks lisamaterjaliks meie moodsatele "how to" instruktsioonidele, kuidas Jumal kriisiajal rääkida võib ja seda eriti siis, kui vaikset tasast sahinat pole kuulda võetud.

Jeesuse armastusest teeme ka endale sellise sobiva kuvandi. Et lapsukesi armastas ja vaeseid ja patuseid. Ja armastaski. Juba Vana testamendi ajal elas Jumal "vaimult alandlike juures". Mingi kamm ja võimuvõitlus käis Jeesusel aga kogu aeg valitseva eliidiga. Küll tahtsid need teda sõnadega vahele võtta, küll ütles tema neile halvasti. Aga meid see muidugi ei puuduta tänapäeval, sest meie elame Uue testamendi ajal ja meil polegi kirjatundjaid ja varisere. Meil on kõik kallid õed ja vennad ning armastus. Ja meil on ka siseinfo ning me teame, et meie 100 dollarit on hästi kulutatud, isegi kui pilt ise na alaväärne tundub. Pole lugu, peidame selle kuhugi keldrisse, kuid šedöövrid riputame sinna, kust nad kõigile näha oleksid. Ja demonstreerime, kui võidukad oleme. Ka ilma pojata.

Tahaksin lõpetada sealtsamast O. Chambersi "Kirkuse kütkest" 23. oktoobri tsitaadiga: "Kuidas võiksime saada elu, milles puudub himu, omakasupüüdlikkus, tundlikkus torgete suhtes; armastuse, mis ei ärritu ega jäta meelde paha, on alati lahke? Ainus viis selleks on mitte lasta kübetki vana elu endasse jääda, usaldada Jumalat lihtsalt ja täielikult, nõnda, et me enam ei taha mitte Jumala õnnistusi, VAID JUMALAT ENNAST. Kas oleme jõudnud nii kaugele, et Jumal võib võtta ära oma õnnistused ja see ei mõjuta meie usaldust tema vastu? Kui me kord Jumalat tegutsemas näeme, ei vaeva me oma pead sellega, mis juhtub, sest usaldame tõeliselt oma taevast Isa, keda maailm ei või näha.

Andku Issand selleks armu nii Sinule kui minule!