Valgusest ja varjudest

Eestimaal on uus vabaaja- ja meelelahutuskeskus Solaris. Ehk päikesetempel. Tõelise päikese ja tõelise valgusega on seal küll väga vähe tegemist, valgus on kunstlik ja tehislik ning samuti on tehislik see soojus, mida arvame sealt saavat. Rohkem, uhkem, stiilsem jne. Muistne kants Sakala sai lammutatud ning nüüd võime kõik nautida Päikese enda soojust ja valgust. Ning tunda sellest rõõmu ja leida lohutust, kui seda vajame...

Kirjutasin eelnevalt, et see on Jumala arm, et ta laseb koguduse ehk kristlaste vaimuliku olukorra peegeldada ühiskonnas ja tema moraalses palges. Eriti ilmekalt väljendub see märgilise tähtsusega objektides ja tegudes. Ei maksa, üldse ei maksa Saagimit süüdistada Püha Vaimu kiriku altari rüvetamises. Tema oli vaid Jumala saadik ja tõi välja selle, mis meie kristlaste sees ammu juba oli käärinud... Nimelt, et me ei pea Jumalat mitte kellekski ja kasutame teda vaid oma himudes. Neid, kes meid häirivad ja pinnuks silmas on, need me muidugi marginaliseerime või paneme hoopis välja. Pauluski ju ütleb, et pange kurjategija enda hulgast välja. Järelikult Jumal on meie poolt! Järgmises kirjas küsib Paulus, et miks te teda tagasi ei võta, et suur kurvastus teda ära ei neelaks?

Jumal ei ole ammu enam Isik, kes on elav ja vägev, kes otsib osadust ja tahab oma lapsi juhtida. See oleks ju liiga hirmutav, kui me sellist Jumalat peaksime teenima ja see oleks ka liialt aeganõudev seisatada iga kord ja tõeliselt otsida Tema tahet. Müra ümberringi on ju nii palju ja neid asju, mis meid meelitavad, ei jõua kokku lugeda... Seega on kergem ja parem, kui saaks Jumala sellisteks hallatavateks tükkideks jagada ja siis tükikaupa manustada. Ja pole lugugi, et tükid omavahel kokku ei lähe.

Ehk siis, täiesti mõistus- ja ootuspärane on Teda taandada mõttekonstruktsiooni tasemele, analüüsida ja arutleda. Kes jaksavad. Kes ei jaksa, võivad ju kasutada neid rohkeid võimalusi, mida tänapäeva eksegeetika käsiraamatud meile pakuvad... jutluste kondikavad ja muud abimaterjalid. Isegi jutlused on olemas ja salvestatud nii kirjalikult kui suuliselt. On pool tundi aega, ole vaid mees ja kirjuta kokku. Aga elu ei ole sellistes jutlustes, need on sama tehislikud kui Solarise valgus. Ja vahet pole, kui mõnikord mõni lagi alla kukub ehk meie mugavust ja rahulolu raputatakse... parandame ära, ehitame üles. Solaris on Tõeline valgus! Mis sellest, et igal tänavanurgal kutsuvad meid Valguse templisse laibad karjuva loosungiga: BODIES REVEALED!

Tunnen kaasa Tšehhi klaasimeistritele laguneva vabadussamba pärast. Mida saakski nad teha kõikväelise Jumala vastu? Kui Gaabrieli mehed valevalguse ja silmakirjalikkuse kantsi vallutasid, lõid nad puruks ka nende reliikvia. Polnudki seal sees ju muud kui paar surnuluud. Meie reliikvia on VABADUS!, ütlesid nad. Nüüd on need luud kokku korjatud ja lausa torniks tehtud, auliselt pühitsetud ja rist ka veel kõige tippu ilutsema pandud. Ja kaitseme seda sümbolit justkui Jumala tahet meie rahva suhtes.

Vana Testamendi Jumal oli suur ja vägev, ta alistas rahvaid ja tõstis üles. Uue Testamendi Jumal on vaid armastus, ta armastab meid sellistena nagu oleme, nõrkade, ekslike ja silmakirjalikena. Meil on jumalakartuse nägu, kuid väge ei ole, sest see nõuaks liiga palju aega ja pühendumist. Ja seda meil ei ole ega pole vajagi, senikaua kui meie iseendi valgus meile piisavalt valgust ja soojust annab. Ehk kuni me pole arugi saanud, et Tõeline Valgus mitte hõõglambi kaudu ei tule. Ja hõõglamp ei muutu Jumalaks ka siis, kui me mitu korda endale korrutame ja sisendame, et see meie valgus on ja me väga väga valgustatud oleme.

Mul on uudiskild nii usklikele kui uskamtutele. Jumal on elav ja vägev ka tänapäeval, täpselt samasugune nagu Vana Testamendi päevil. Ta oli ka siis armastus ja sõlmis inimesega lepinguid, oodates neid osadusse. Moosesele ütles rahvas otse näkku: ärgu Jumal meiega rääkigu, mine sina ja siis anna meile teada ja siis me teeme kõike, mida ta käsib. Aga ei õnnestunud neil see ilma Jumalata mitte kuidagi. Ja Jumal karistas, tõi õnnetusi ja hädasid, et inimesed hakkaksid mõtlema ja küsima valusat küsimust: MIKS? ning ootama veel valusamaid vastuseid. Ja kui ajamärke tähele panemata oma jõududega ühest kriisist välja tuleme, saadetakse uus ja hullem. Ning oodatakse, et me oma järeldused teeksime. Tõeline vabadus saab tulla vaid eelmise ennasttäis ja enesepiisava elu varemetele.