Lihtne usk on meeleheitel inimese usk

Kui inimene on meeleheitel ja oma varude lõpukorral, siis üks võimalustest on, et tema usk muutub väga lihtsaks ja ta suudab vastu võtta Jumala lahenduse. Näeme seda Piiblis korduvalt. Veritõbine naine, kes oli 12 aastat arstide vahet käinud, kõik ära raisanud (rahaliselt kindlasti, aga ka hingeliselt ja vaimselt), jõuab arusaamisele, et kui saaks vaid Jeesuse kuuepalistust puudutada, siis ta saaks terveks. Sürofoiniikia naine ei pea paljuks rahva ees alandatud saada, peaasi,et ta poeg päästetaks surmast. Sakkeus on valmis kõigepealt puu otsa ronima ja seejärel neljakordselt hüvitama kõik, mis ta iial kurja on teinud. Ja nii edasi.

Kui meie usk ei ole veel piisavalt lihtne, on põhjus ehk selles, et oleme veel piisavalt eneses tugevad ja meeleheide pole veel piisavalt laostav. Olin seda minagi. Aastaid. Need armuvahendid, mille Jumal mulle viimastel kuudel avanud on- ülestunnistus, palve, Sõna—olid ju aastaid mind ootamas. Aga ma ise ei tahtnud. Jesaja ütleb kusagil, et sa leidsid uut jõudu, selle pärast sa ei väsinud (oma kurjadest teedest). Nii minagi. Aastaid oli Sõna kinni, palve igav, südames tuimus ja kiretus, polnud vaimustust millestki. Uusaastaöödel kirjutan kirjalikke palveid, mille mõte viimastel aastatel oli läbivalt umbes selline: „Anna, et ma uuesti vaimustuks, ükskõik siis, kellest või millest. Sest niimoodi enam ei jaksa.“

Ja kuigi isiklik elu oli juba ammu sassis ja lootust olukorra paranemisele oli vähe, tundus ikkagi, et kuidagi üleloomulikult Jumal ühel päeval sekkub, teeb kõik korda, mis valesti ja ma võin uuesti hõisata ja oma kindluse Jumalale rajada. Kuidagi andis just see teadmine mulle jõudu, nii et ma ei tüdinud. Teisalt ei saanud ju ka minna pastori jutule oma ülestunnistusega. Mida ta minust arvaks? Mul ikka teatud reputatsioon vaja ülal hoida!? Ta ei saaks ju aru! Ja milleks üldse minna, kuni on veel lootust, et Jumal päästab ise, otse, ilma teisteta.

Aga millagi suvel juhtus nii, et see õhkõrn lootus sai otsa. Sain teada midagi, mis tähendas, et nüüd on kõik läbi. Kõik, mille peale olin lootnud, oli otsa saanud. Täielik pankrott. Sellest hetkest sai otsa ka mu enesepiisavus ja lootus Jumalale, kes on vaid „minu oma“, st minu isiklik teener minu vajaduste rahuldamiseks. Järgnesid ülestunnistused, meeleparandus, andestus ja uus elu.

Kusjuures, selles oli mul olnud õigus, kui arvasin, et „pastor ei saa aru“. Minu pühakirjaga vooderdatud suurepärastele mõttekonstruktsioonidele ja teoloogilistele ekskurssidele selle kohta, kuidas ma võisin teha teatud valikuid, tuli vaid üks vastus: „Aga mida ütleb Sõna?“ Ei saanud selle peale ka teadmatuse taha pugeda, teadsin väga hästi, mida Sõna ütleb. AGA, mina olin olnud ju nii eriline: ma olin nii palju kannatanud ja mulle oli nii palju liiga tehtud, ma olin nii usinalt jumalariigi tööd teinud (ikka kolmekordse koormusega), olin nii ustavalt Jumalat otsinud (vähemalt alguses). MINA, MINA, MINA... kõige selle tõttu võisin MINA tõlgendada Piiblit keeruliselt (Jumala lubav tahe ja täistahe ja mingi kolmas oli veel vist?!). Jumal on ju nii armastav ja tahab, et mul kõik hästi oleks. Selle pärast lasebki ta kõike nii juhtuda, nagu mina tahan. No ja mis siis, kui hästi natuke ümber nurga sõidad mõne koha pealt... sirge tee oli liialt takistusi täis...

Keeruline usk oskab kõike panna kenasti konteksti ja muuta oma argumendid vettpidavaks. Kui tulevad ka takistused ja nö „rünnakud“, siis TEAD, et need on hingevaenlase saadetud. Ei saa ju olla, et su armastav Jumal sulle mingeid raskusi saadab. Ei tule selle pealegi, et Jumal on armukade Jumal, kes kadeduseni himustab vaimu, mis meis elab. Ei mõistnud ma tollal ka seda, et Jumal igatseb mu osadust, mitte ohvrit ning minu südant, mitte mu teenistust (ühe-, kolme- või kümnekordset).

Nüüd, kus mu usk on lihtsaks jäänud ka ilma meeleheiteta, näen, et Jumala ligiolus olek on kõike muud, kui pailapseseisus. Sõna on saanud palju tähtsamaks, kui ta kunagi olnud on. Nii see sõna, mida loen Piiblist (ära tee seda, tee seda), kui see, mis Piibli kaudu mulle avaneb mu elu jaoks, kui ka see, mis otse südamesse tuleb või pisiasjade ja olukordade kaudu selgeks saab. Ja sellest ligiolust lähtuvalt võiks teha mida iganes, kui see vaid Tema poolt mulle antud on. Teistmoodi teenimisel pole aga mingit mõtet!