Usust, tegudest ja igavesest õndsusest

Viimasel nädalal olen korduvalt imestanud selle üle, kui vähe inimesi on vaimustunud Kansases toimuvast ärkamisest. Et umbes, et ah las olla, minul on muudki teha. Või arvatakse, et jälle üks mikihiiremaa veidrustest. Jumal teab. Mina ei tea ja pole teada vajagi. Olen vaid mõelnud, et mis oleks saanud siis, kui 20 aastat tagasi mu kodukoguduses selline võimalus oleks avanenud... ööpalved, rahvaste liikumine, niisama istuma poleks küll keegi jäänud.

Seega olen mõtlema hakanud tähendamissõnadele viimsest ajast. Täna hommikul mõtisklesin sõna üle Matteuse evangeeliumis peatükkides 21-25. Ja see sõna on kõva, ilmselt samalaadne, mille peale rahvas Jeesusest ära pöördus Johannese evangeeliumis, kuna ei suutnud seda kuulda, veel vähem vastu võtta. Jeesus ei keelanud, vastupidi, pakkus ka oma jüngritele võimaluse minema kõndida. "Kelle juurde me läheme, Sinul on elu sõnad," sai Peetrus asjale pihta.

Et siis esimene tähendamissõna, millest mõelnud olen, on kuninga pulmakutse Mt 22:2. Eelkutsed olid kõigil ammu käes. Kõigile kutsutuile oli ka teada, et pidu toimub ajal, mida keegi ei tea, st aeg ja tund oli varem kokku leppimata. Nüüd kus päris kutse tuleb, kui KÕIK ON VALMIS, siis näevad kutsutud, et pole ikka parim aeg ja see kutse ei mahu päris mu põllu- ja kaubaplaanidesse. Ebamugaval ajal ka see pidu ja üldse, seal kulub liigselt aega, mida mujal lõbusamalt kasutada saab.

Teine asi, mis selles tähendamissõnas valusasti südamesse lõikab, on kutsutute saatus. Kuningas nimetab neid mõrtsukateks, laseb nad tappa ja süütab nende linna põlema. Ehk nagu karistus on siin elus. Sellele vastandub 24. ptk lõpuosas tähendamissõna arukast ja arutust sulasest. Et kui sulane, kelle alluvuses on teisi sulaseid, enam oma algset tööülesannet tähele ei pane, siis tema ots on hoopis hullem ja karistus pigem igavikuline (Mt 24:51). Kuninga pulmaplaanid, neid ei väära muidugi miski. Kui need kutsutud, kes kutset vastu ei võtnud, seeläbi väärituks osutusid, laskis Issand kutsuda neid, kes muidu midagi väärt ei olnud. Pidu sellest katki küll ei jää.

Oot-oot, tõusevad juba punased lipud. Mis sa tahad öelda, et me polegi siis päästetud?! X aastat tagasi sai ju patuse palve palutud ja Jumal on tõotanud ju et ta mind maha ei jäta. Täpselt nii ongi. Jumal ei jäta sind muidugi. Aga sa ise võid küll Jumala maha jätta. Kui läbisin oma radikaalset tagasipöördumist paar kuud tagasi, siis sai mulle väga elavaks kirjakoht Heerea 6:4. Et võimatu on neid, kes korra olid valgustatud ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandusele, sest et nad iseenese kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad. Minu jaoks tegi Issand võimatu võimalikuks, kuid tajun seda kogu aeg, et polnud mingit garantiid, et see nii läheks. Nagu olen siingi jaganud, käisin kogu selle aja kirikus, palvetasin, kuulasin sõna, olin osaduses, aga kuna mu elus oli sidumisi, mida ma ei taibanud ja kuna olin teinud kompromisse sõnaga ja allusin vaid iseendale ja "oma jumalale", siis oli see kõik tühine. Kuni Issand oma Väe ja Vaimuga mind auliselt hiljuti vabastas. Et arvasin end kogu aeg olevat Kristuses, aga tegelikult teadsin samal ajal, et midagi on viltu (sõna oli kuiv, hinges tühjus jne). Et kõik see, mida olin Jumala heaks teinud ei maksnud midagi ja samuti ei maksnud enam ka see, mida Jumal minu heaks teinud oli, kui ma ise oma eluga teda naeruks panin. Et siis, kui ristist taganed, ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest.

Ka teistpidine on võimalik. On võimalik ka nö ristist läbi minna ja elada seal teisel pool, kus patt ei rõhu sind igal ajal maha, kui käid võidus. Ka siis on võimalik see kallis and minetada, nimelt minna kaugemale kui Jeesuse rist. "Pange tähele iseennast, et te ei kaotaks seda, millega me oleme vaeva näinud, vaid et te saaksite kätte täie palga. Ühelgi, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat. Kes püsib Kristuse õpetuses, sellel on nii Isa kui ka Poeg." Et ka sealt on võimlik nö edasi minna ja seeläbi kõik kaotada. Siin võiks näiteks tuua ülisuure enesekindluse, kui Jumal on Sind kuskil kasutanud ja siis mõtled, et siit ma oskan ise ka juba edasi minna. Ja lähedki. Ja kaotad kõik. Kui tagasi tulla ei taipa. Et milles see "edasiminek" väljendub? Võib-olla esiteks sellises üleolevas jutlustamise stiilis, et "vaata kus mina olen, sul läheb ikka jube kaua aega, kui sa ka nii heaks saad". Meelde tuleb näide algusaegadest, kui kantslist kõlas kord sugestiivselt: "No mida sa istud seal pingis nagu vana paks kass, hakka parem ennast liigutama!" Tänaseks on see inimene kõik kaotanud ja mu süda nutab ta pärast. Teiseks võiks ehk tuua sellise "koormate ladumise" teiste peale, mida ise eriti kanda ei taheta ehk nõudmised teiste suhtes, mis Sõna nõudmised ületavad. Ja sellega tihedas seoses on see, et kui me midagi kuskil märkame, siis läheme ja räägime ja korrigeerime, arvestamata, kas see mitte vaid palveteemaks antud polnud. Sellisel juhul, kui Jumal näiteks tahab inimesega tegeleda, kuid mina sekkun, siis lähen ma justkui Jumala ja selle inimese vahele ning ei lase Jumalal Jumal olla, vaid muutun ise selliseks väikestviisi suure egoga (eba)jumalaks. Ussa, kes Taavetil seaduselaegast aitas tagasi tuua, kaotas sellise tegevuse tagajärjel elu. (cf. Chambers 15. nov)

Mõlemal pool risti on võtmeks ja lahenduseks täielik sõltuvus Jumalast. Igapäevane üleandmine ja samas avatus, et kui Tema tahab, siis ta võib mind äratada ka kahe või kolme ajal öösel ja ma tõusen ja ma palvetan või vaatan ülekandeid ärkamisest. Kui paar nädalat tagasi tajusin, et nii raske on ja füüsiliselt enam ei jaksa, siis "juhtusin" kuulama üht ettekannet tudengitele, kus lektor rääkis, kuidas ta sõpradega üle Soome lahe kanuusõitu tegi. Ja et tema õppis sellest, et olemas ei ole mitte ainult teine hingamine nagu sportlastel enne lõpuspurti, vaid ka kolmas hingamine ja neljas hingamine, sest öösel pole merel Sul rohkem valikuid. Aga kas meil TEGELIKULT on?

Niisiis, vaja on jääda risti alla ja ühendusse viinapuuga. Ja päästetud saame loomulikult ja ainult Jeesuse vere läbi. Aga mis saab edasi? Tihti justkui vihjatakse, et kui oled päästmispalve ära palunud, siis võid igavesti pinki istuma jääda, siis on kõik lõpuni korras. Samas on ju väga palju manitsusi Piiblis, et tuleb ennast läbi katsuda ja valvata ja käia selles valguses, mis Issand on andnud. Sellest räägib ka tähendamissõna talentidest. Kõigile anti midagi ja kõigilt oodatakse, et nad sellega kaupleksid. Kui matad oma anni maha, kaotad kõik ja enamgi veel, jälle on see ulumine ja hammaste kiristamine. Et millest see tuleb, et talent maha maetakse? Ilmselt on siin tegemist sellega, et see eluliin on kuidagi saanud takistatud. Ja see viinapuu oks, mis ühenduse puudumisel ära kuivab, see heidetaksegi ju kõrvale (mis temaga ikka muud teha?!) Kuivanud oks ei saa iseenesest hakata vilja kandma, enne tuleb ühendus viinapuuga taastada, või veel parem, seda mitte ära kaotadagi. Sest jällegi, kui oled ühenduses, siis kannad vilja niikuinii. Oks ei pea mõtlema, mitu viinamarja ma täna kandma pean?! Nii nagu maa kannab vilja iseenesest, kannab vilja ka viinapuu. Viljatute puude probleem on äralõigatus jõu allikast.

Nüüd need teod, mida viljakad oksad teevad. Millised need peavad olema? Et ikka vägevad? Tihti me imetleme inimesi nagu Smith Wigglesworth või keegi teine, kes millegi erakordsega hakkama sai. Hiljuti kõneles üks külalisjutlustaja misjonärist, kes oli ära sõnunud viinatehase ja koheselt tuli ka marutuul ja hoone hävitas. Selle peale tehakse oh ja ah ja mõeldakse, et vot sellist võimet tahaks endale ka! Samas tegelikult ei ole ju mingit vahet, kui "suured" need teod on. Tähtis on ju vaid see, et need oleks Issandas tehtud. Ja seetõttu on üks kirikuvõõras kolleeg, kes trepil sulle vastu tuleb ja sulle antakse küsida: mis lahti? ja selle tagajärjel vallandub kurbuse, meeleheite ja valu laviin ning sa saad lõpuks temaga koos palvetada ja järgmisel nädalal Uue testamendi anda... selline tegu on Jumala silmis sama palju väärt, sest see on Temas tehtud, kuna ise poleks ma seal midagi suutnud.

Keegi heitis mulle hiljuti ette, et ma arvan, et kristlaseks olemine on "karm värk". Ma nõustusin temaga. Usun, et oleme kogu selle usuasja teinud liiga ninnu-nännuks ja Jumala omanäoliseks, samas omistades talle armastava ja andestava Isa loomujooned. Unustame ära aga lepituse ja selle hinna, mis see Taevaisale maksma läks. Ta andis meie eest KÕIK. Miks usume, et meilt sellele vastutasuks vähem oodatakse?! (cf Chambers, 20.nov)