Lihtne usk alistub autoriteedile

Matteuse evangeeliumis 8. peatükis on lugu, kus Jeesus kohtab väepealikku, kes palub talt oma poja tervendamist. Kohtumise lõpus ütleb Jeesus, et sellist usku pole ta ka Iisraelis mitte leidnud. Milles siis seisnes väepealiku usk? Ta ütles Jeesusele: „Ütle ainult Sõna, siis mu poiss paraneb. Sest ma isegi olen inimene valitsuse all ja minu käsu all on sõjamehi. Ja kui ma ütlen ühele: Mine! Siis ta läheb ja teisele: Tule! Siis ta tuleb ja oma orjale: tee seda! Siis ta teeb“. Näeme, et see väepealik oli oma teenistuses ühe asja väga selgeks saanud ning tunnetas, et samasugune asi toimib ka Jumala riigis. Nimelt, kus on (riigi)kord, seal on käsuliin. Ühelt poolt annab see juhile võimaluse juhtida ja suunata (mida või keda sa juhid, kui keegi ei allu), teisalt aga kaitseb allujat ja piirab tema vastutust sellega, mis temale on usaldatud. Nagu väepealik õigesti mõistis, valitseb samasugune kord ka jumalariigis, nii vaimumaailmas kui tegelikult ka koguduses. Kui seda mõistame ja sellele allume, võib Jeesus ka meie suurest usust rõõmu tunda.

Heebrea kirja 13. peatükist 17. salmist loeme: "Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!" Ühelt poolt tuuakse siin alistumise vajaduse põhjenduseks see, et juhtidel on ülisuur vastutus. Nad valvavad meie hingi ja peavad ühel päeval aru andma, kuidas nad sellega toime on tulnud. Ilmaliku juhina pean vähemalt kord aastas arenguvestluse käigus oma juhile aru andma, kuidas ma oma alluvaid olen suunanud ja mulle antakse tagasisidet, mida edasi ja kuidas paremini saaks. Samas pean andma jooksvalt aru, kui tekivad mingid probleemid. Minu juht jälgib mind ja nõuab aru.

Täpselt samamoodi on Jumala riigis. Issand on juhtidele usaldanud oma karja, kõik oma lambad, ja ta hoolib oma karjast. Ja tema on hea karjane, kes kutsub ka oma järgijaid olema head karjased (1 Pe 5: 1-5). Kui ma siinkohal räägin juhtidest, siis ei mõtle ma ainult kogudusevanemaid, kellest Peetrus räägib. Tegelikult on ju karjased ka need, kelle hoolde on usaldatud kasvõi ükski lammas, ehk siis lapsevanemad, grupi- ja ülistusjuhtidest rääkimata. Isegi koori liige juhib ju kogudust ülistusse ning on seetõttu juht (küll koorijuhi, muusikajuhi jne meelevalla all). Juhil aga, mistahes tasemel ta ka poleks, on vastutus. Ja tasu on Ülemkarjase käes. Kui tema ilmub, siis annab ta ustavatele närtsimatu pärja. Võibolla võiks diskuteerida, et ilmalik juht peab sagedamini aru andma, et justkui Jumal oleks oma juhid unustanud. Aga ei ole ju! Palves saab tagasisidet oma juhtimisele kasvõi igapäevaselt. Häda meile, kui me sellise arenguvestluse võimalust ise piisavalt tõsiselt ei võta.

Teisalt on siin He 13:17 kutsutud juhitavaid üles alistuma. Minu meelest on see väga tugev sõna. Tõstan käed ja annan alla! Ehk lõpetan siblimise ja kuuletun. See on minule kaitseks Jumalalt, sest ise ja üksi jumalariigis toimetada on liiga ohtlik ja eksimine pea vältimatu. Allumine annab mulle lisatagatise ehk siis kui mina siiralt kuuletudes olen ikkagi rappa läinud, nõutakse selle eest aru Jumala kohtujärje ees minu juhilt. Minult muidugi ka mu tegude eest, kuid juht vastutab selle eest, kuidas ta mind juhtinud, toitnud ja suunanud on. Ja see on väga suur, ülisuur vastutus. Seega, nagu Heebrea kiri ütleb, ei tohi ma olla takistuseks selles protsessis oma allumatuse, kibestumise ja isepäisusega. "Et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates". Seega, siin ei ole meid ju üles kutsutud arvustama oma juhtide tegusid, et kui ma lõpuks oma psühho- või mingi muu analüüsi järel jõuan järeldusele, et ma vist ikka olen nendega nõus, siis noh enam vähem olen nõus. Alistumine tähendab seda, et olen kogu südamest nõus sellega, kuidas mind juhitakse ja lasen Jumalal sekkuda, kui Tema seda õigeks peab.

Aga mis siis, kui juhid eksivad? Oleme ju inimestena kõik eksinud ja eksime ilmselt ka edaspidi. Jakoobus manitseb 3. peatüki alguses, et õpetajad saavad seda suurema nuhtluse. Ehk minu meelest hoiatatakse siin, et Sõna jagamine ei ole mingi kerge teema ja eksimine on väga kerge tulema. Aga ju on siis ka arm ülirohke, kui seda vaid vastu osatakse võtta.

Samas kuidas peaksin alluvana suhtuma sellesse, kui ma arvan teadvat, et mu juht eksib? Usun, et siis on see sügavalt minu juhi ja Jumala vaheline asi (või minu juhi otsese juhi vastutus). Mina alluvana ei tohi sellest teha oma probleemi, muidu ma ei laseks Jumalal olla Jumal, nö ukerdaksin Jumala ja juhi vahel oma kibeduse, tagarääkimise ja mille kõik muuga. Samas lahkuksin Jumalast seatud kaitsva vihmavarju alt ja tühistaksin ise selle kaitse, mis Heebrea 13:17 tõotab. Sellisel juhul vabastab Jumal mu juhi vastutusest minu hinge valvata või täpsemalt, juht ei saaks seda parima tahtmisegi juures teha, sest ma ise käin oma südame teedel ja täiesti teadlikult trotsin jumalikku autoriteeti ning hakkan Jumalale vastu.

1 Sa raamatus on lugu sellest, kuidas rahva juhid astusid avalikult vastu Jumalale. Eli pojad olid kõlvatumad ja teenisid iseennast ja toitsid end parimaga ohvrilihast, sellega, mis oleks pidanud Jumalale kuuluma. Ja see oli suur ebaõiglus. Ja Jumal teadis ja nägi. Aga ei sekkunud. Vähemalt mitte kohe, kui rahva roaohvriga nii toimiti. Läks aastaid, enne kui tuli Jumala karistus ja siis oli see lõplik. Täielik häving. Kummatigi ei leia me, et ühelgi iisraeliidil oleks tulnud pähe küsitleda, "hmmm, see roaohver nüüd küll Jumalani ei jõua, kui selliseid protseduurireegleid rikutakse. Ma arvan, et ma isegi ei peaks enam siia templisse tulema. Ma peaksin kuskile mujale ohverdama minema, kuskile, kus on ikka see "puhas värk", mitte nagu see meie oma." Rahvalt nõudis Jumal ikkagi allumist ja ainult nii sai Tema tuua oma lahenduse, kui aeg täis sai.

Me teame ju, et see taevas ja maa lõppevad kord ära. Siis näeme Jumala vägevat kätt ja avalikuks tuleb kõik see, mis siiani varjul on olnud. Siis nõutakse meilt aru ka selles osas, kuidas me oma juhtidele kuuletunud oleme. Koguduses on Issand seadnud theokraatia ehk Jumala valitsuse, mitte demokraatia (enamus otsustab). Praktiliselt tähendab see seda, et Jumal on see, kes otsustab, mismoodi elu koguduses käib. TEMA on seadnud, ühed apostliteks, teised prohveteiks ja nii edasi. Tema ju ei küsi, kas ma tohin, kallis kogudus, teha nüüd seda või teist. See, et me Jumala vägevat kätt iga päev ei näe, ei tähenda veel, et seda olemas pole või et Ta ühel päeval seda ilmutada ei kavatse.

Jeesus küsib, kas Inimese poeg leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... See on imelik küsimus arvestades, et usklike arv kasvab pidevalt, jumalateenistused muutuvad järjest tarbijasõbralikumaks ning hooned ilusamaks. Ja ikkagi, 2000 aastat tagasi vaatas ta meie peale ja küsis, kas ta üldse usku leiab? Võib-olla on põhjuseks ka see, et oleme unustanud alistuda jumalikule autoriteedile koguduses ja ka väljaspool seda. Lihtne usk alistub autoriteedile.