Murdumine

Vaadates tagasi viimasele paarile kuule, näen seal väga selgeid etappe ja pöördelise tähtsusega sündmusi. Ja tegelikult algas sügavam otsimine juba aasta alguses, kui mõistsin, et mu söömishäired hakkavad kontrolli alt väljuma. Pärast 7 kuud otsimist juhtis Jumal mind ühe koguduse suvelaagrisse, kus pastori kaudu tuli isiklik sõnum, mis hinge ja vaimu läbistas. Selle tagajärjel jooksin autosse, nutsin ja halasin Jumala ees, tunnistades, et olin olnud eksinud, ehk teisisõnu pöördusin, palusin „kõik andeks“ ja tundsin, et elan uues elus. Ja kindlasti nii see oligi. Aga tegelikuks vabanemiseks läks aega veel 2,5 kuud, et jõuaksin tõelise vabaduseni. Ja see tee ei olnud kerge.

Võib-olla kõige tugevamaks impulsiks sellel vabanemise teel sai see „õnnetu“ pangaülekanne, millest on juttu postituses Kõik ma annan Jeesusele... . Kaalukeeleks sai üks NULL. Jumal koputab mu südamele ja mida ma teen? Ignoreerin, nagu kõik eelnevad aastad? Või kuuletun ka oma elu "pisiasjades"-- esmakordselt üle väga pika aja? Nagu jagan seal postituses, muutusid Jumala asjad tollest hetkest väga lihtsaks ja on seda nüüdki. Jällegi tuleb ilmselt vahet teha teooria ja praktika vahel. Teooria on alati kergem omandada. Praktikaga on nii, et arvan, et olen midagi omandanud, kuid siis avaneb seesama olukord hoopis teise nurga alt ja ma saan aru, et olen ikka veel „mudas“, et mu motiivid on ikka veel mingis osas ebapühad. Siis tunnistan jälle üles, parandan meelt, tõusen püsti ja lähen edasi. Ja seda niikaua, kuni Jumal jälle näpu mu elu peale paneb ja uut valgust näitab.

Blogimise alguses hakkas Jumal mind öösiti äratama, andis palveid ja kirjatööd. Tulemus oli see, et olin tööle jõudes kui zombi. Suutsin ära teha vaid hädavajaliku, energiat ei saanud raisata. See kestis senimaani, kuni avastasin, et Jumal tahab minuga eelkõige armastuse osadust, mitte minu tööd. Vt. Nooremast ja vanemast pojast Öised kohtumised jätkusid, kuid jõudu tuli juurde.

Siis sai blogimine otsa ja ma otsustasin, et „nüüd ma puhkan“. Ees oli ka üks mitmepäevane komandeering Kreekasse, kõik tundus olevat otsustatud. Kuid ka seal äratati mind esimesel ööl, kuid kuna olin otsustanud puhata, siis vedelesin voodis hommikuni. Hommikul lõin Piibli lahti ja sõnum, mis avanes, oli väga ränk. Otsustasin, et ei raiska enam aega allumatusele. Hakkasin innukalt otsima ja palvetama, kuni tuli visiooni läbi selgus, et pean kõik asjad oma eelnevast „kristlikust“ elust pastorile üles tunnistama. Protsess oli pikk ja valulik. Seisin Jumala ees nii kaua, kuni KÕIK, mida Jumal tahtis sealt välja tuua, oli väljas. Huvitaval kombel ei toonud see ülestunnistus ise ega järgnenud palve loodetud kergendust. Segadust oli veel rohkem. Palvetasin ja otsisin edasi ning siis pandi väljatulnud krohvitükid minu ees freskoks kokku. Mõistsin mitte ainult neid tegusid, mida olin teinud, vaid ka motiive, MIKS mingi asi juhtus. Ja seetõttu taipasin, miks need juba ammu üles tunnistatud ja vere alla palutud lihapatud sinna ära ei mahtunud. Kui ma ei taipa oma tegude motiive ehk seda, mis mind tegutsema paneb, siis on tegude ja tagajärgedega tegelemine vaid kui võitlus sümptomitega, mis iialgi ei suuda tegeleda haiguse põhjusega. Haigus jääb alles ja riietub erinevatesse rüüdesse, järjest ilusamatesse ja pühamatesse. Kuid tegelikult on see ikka seesama haigus, mis sünnitab surma, olgugi et sümptomid nö pühamaks osutuvad. Ja haiguse mõju on ikka samasugune... mürk, mis voolab mu ellu ja tapab sealt kõik elava. Ja väliselt on kõik järjest kenam, kuid jõudu ei ole, väge ei ole, on vaid pettekujutelmad. Nii oli see vähemalt minu elus.

Lõppkokkuvõttes ei kahetse ma midagi. Uus elu, mis mu ellu voolas selle alanduse läbi, on niipalju võimsam ja parem. Luuka evangeeliumis on lood taevariigist, kus kordub üks motiiv: kui keegi on aru saanud, et ta midagi või kedagi kaotanud on, kas ta siis ei annaks kõike ära, et kaotatut tagasi saada?! Otse loomulikult! Pole ju küsimustki. See silmapilkne kerge viletsus saavutab määratu suure igavese au! Kas pole see siis ka põhjus minevikust, mis nagunii oli täis valu ja meeleheidet, lahti lasta, ja täiel määral siseneda sellesse, mis Jumal minu jaoks loonud on!