Nooremast ja vanemast pojast. Vol 2

Jälle üks populaarne teema ja kirjakoht viimasel ajal. Seminaridki tulemas ja raamat välja antud... Meenus, et olen samal teemal juba siia ka kirjutanud, et siis vol. 2.

Eelmine kord kirjutasin, et kuulsin suvel jutlust vanemast pojast. Julgustati eriti pastoreid, aga ka kõiki teisi töötegijaid, kes olid kohusetundlikult isamajas töötanud, päeva koormat ja palavust kandnud, ent olid unustanud armu kogeda. Et tulge ja saage uut jõudu. Ja seda oli hea ja ilus kuulda, sest me kõik oleme kusagil näinud närtsinud töötegjiaid.

Eile jõudis minuni üks ilmutuslik arusaam ja ma küsisin endalt Piibli valgel, kas me ikkagi oleme näinud ühtegi vanemat poega meelt parandamas ja peoga ühinemas. Eeldame, et need sõnad, mis Isa lõpuks ütleb, apelleerides ta südametunnistusele ja intellekile (Lk 15:31-32), et vanem poeg kuulab ära, mõtleb natuke ja ütleb: "Ha! Makes sense! Let's go party!" Et nii lihtne see ongi! Kas me ikka tõesti teame, et see lõpp selline oli? Või lihtsalt usume, üle lootuse lootuses, sest Jumal on ju armastus ja ei taha, et keegi hukkuks. Aga kas vanem poeg pöördus? Isa muidugi kutsus teda, aga kas tema enda süda sellega kaasa oskas/tahtis minna? Või jäi ta lõpuks ikkagi Isamaja ukse taha?

Mõlemad pojad on kadunud. Mõlemad pillavad vara. Avalikult ja häbenemata. Vahe on vaid selles, et noorem poeg teeb seda kodust eemal, talle saab osaks hukkamõist ja kannatused. Ta TUNNEB ja kogeb, et on Isast eraldatud. Ta otsib tagasiteed. Ta toidab ennast millega iganes, et hing nii kaua sees püsiks, kuni ta Isa palet näeb. Vahet ei ole. On vaid üks eesmärk: Jõuda isakoju. Pole vahet, mis teised ütlevad. Tal on meeles Isa tingimusteta armastus, ta mäletab, kuidas oli ise sellest lahti rabelenud. Mida enam ta võõral maal viibib, seda kuivemaks läheb kurk ja sügavamaks igatsus.

Vanem poeg pillab samuti vara. Ainult et "õigesti". Tema elu on väljastpoolt puhas, tal on kohustused, mis ei luba tal laskuda noorema venna tasemele. Temal on vastutus Isakodu korras ja puhas hoida. Siin valitsevad ikkagi teatud standardid, teatud reeglid ja igaüks siia juba ei pääse. Mis siis saaks, kui iga seakarjus võõralt maalt sisse tungiks? Ei, ei, ei! Sünnipärane õigus esiteks ja siis võib olla mõned ümberlõigatud kreeklased (st kultuurne rahvas), aga see on ka kõik! Rohkem siia ei mahuks ka. Nii arutledes pillab vanem vend Jeesuse kallist verd, mis KÕIGILE mõeldud ning trambib ise seda jalge alla. Rääkimata sellest, et ka tema enda südames on kõik need patud olemas ja mõnda neist ta isegi praktiseerib, mitte küll avalikult nagu noorem poeg, see oleks ikka väga vastuvõetamatu, aga salaja. Vähemalt unistustes ja fantaasiates. Ning ta ELAB ju isakojas! Seepärast katab arm igal hommikul selle ussipesa kinni. Kus mujal siis see arm veel on, kui mitte Isa juures. Füüsiline lähedus ongi vaimne lähedus.

Ja nii tulebki see noorem poeg Isakoju, kuid Isa on reisile läinud ja koja hoopis vanema poja hoolde jätnud. Noorem poeg tuleb oma igatsusega, tahtes jõuda Isa juurde. Kaugelt vaatab, et Isa tuleb temale vastu väljasirutatud kätega, Ta jookseb Isa juurde, kuid kui lähemale jõuab, näeb, et see on vaid vanem vend. Ning ta saab kaigast. Kuidas sa ometi võisid?! SIGADE toitu süüa! Võeh! Ja üldse, mina siin teenigu nagu ori kõik need aastad, samal ajal kui sina jood ja laaberdad ja raiskad meie vara! Ja nüüd tuled ja tahad uuesti pärida! Ei mingil kombel! See kõik, mida sa siin näed, on ainult MINU oma. Sina pühi suu puhtaks! You had your chance! You blew it!

Nooremal pojal on kaks võimalust. Ta kas läheb tagasi maailma sigade toidule või ütleb koos laulikuga, et parem on isa kojas läve ees olla, kui maailmas. Ning ta jääb sinna ning korjab nagu koeruke koorukesi, mis isandate laualt langevad. Ja kõik on rahul. Õigus ja õiglus on võidule pääsenud. Noorem poeg tahtis olla loom, las ta siis olla nagu loom. Lõpuni. Vanem poeg oli eeskujulik ja selleks ta ka jääb. Lõpuni. Ja vesi ja õli ei segune.

Kas me ikka veel usume, et vahe nende kahe poja vahel on puhtalt terminoloogiline?! Nooremal pojal on lihtne Isa juurde tulla. Sest tal pole endal mitte midagi. Niipea kui ta mõistab, et isakoda pole geograafiline punkt aadressiga linnakaardil, võib ta tormata Isa väljasirutatud käte vahele ja miski ega keski ei suuda talle siis enam viga teha. Ka vanemad pojad mitte.

Vanem poeg... no talle tuleb ilusti rääkida ja evangeeliumi selgitada, ja küllap ta siis aru saab. Ta on ju tark ja tore inimene muidu... Vaevalt küll! Ta on iseeneses nii tugev ja tark ja nii õige, et talle pole Isa vajagi. Pealegi, isa on tal tagataskus alati olemas nagu pisike puust päkapikk, abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Kirjakoht igaks elujuhtumiks on varrukast alati võtta. Vanemal pojal pole millestki puudu ja karikas voolab kogu aeg üle, mis siis, et teised näevad, et vaid kõntsa ja saasta. Ja sellepärast on neid, kes korra olid valgustatud ja maitsesid taevalist andi, VÕIMATU meeleparandusele tuua, sest et nad iseenda kahjuks Jumala poja risti löövad ja naeruks panevad. Jeesus, ega sa ju päriselt patuste eest ei surnud, hahaa! ikka meiesuguste õigete eest!

Jah, ma võibolla läksin täna üle hea maitse piiri. Kindlasti kellegi pieteeditunne sai riivatud. Aga Jumal teab. Ja meie teame ühel päeval, kui Ta oma inglitega tuleb. Seniks aga pangem tähele, et me pulmakutset vastu taipaksime võtta, kui see tuleb. (Mt 21-25)