Kui suvel laagris oma elu püüdsin korraldada ja üles tunnistasin oma patuelu kristlasena, ütles üks pastoritest, et ta ei annaks mulle hetkel ühtki töölõiku koguduses, kuna tahab näha, kas see meeleparandus on tõeline ja kas mu iseloom hakkab seda positiivset muutust peegeldama. Kuigi püüdsin südamest sellele seisukohavõtule alluda ja seda vastu võtta, sai sellest kui vai mu lihas, mille vastu ma ennast ikka ja jälle veriseks kriipisin ja mis lõpuks mu sisemuse rebestas. Ei ole vaja olla suurim geenius, et mõista, kuidas väga paljud inimesed, kes on aktiivses teenistuses, maadlevad iseenda ja Jumalaga. Mõnikord on tõde läinud nii käest, et arvatakse end uskuvat ühte, kuid tegevat teist ja selles ei nähta probleemi. Sõna alusel seismisest rääkimata.
No aga mina! Mina olin lõpuks oma asjad nii Jumala kui inimeste ees korda saanud ja minule ei anta töölõiku?! No kellele siis seda veel anda saab? Jumal mu sees oli äratanud taas esimese armastuse, kas pean ootama, kuni jälle tuimaks muutun?! Kuidas ma üldse püsida saan, kui töölõiku ees ei ole?! Vot lähen kusagile mujale kogudusse, küll ta siis kahetseb! Kuid Jumal tõi mind ikka sinna algusse tagasi ja ajapikku, nende veriseks kriipimiste tagajärjel mõistsin, et see, mida ma Jumala riigis teinud olin ajast aega, see oligi see, kuidas ma end defineerisin! Minu identiteet ei olnud mitte selles, et olen Jumala laps, kallilt ostetud ja väga armastatud, vaid minu väärtus seisnes selles, kui palju ma Jumalale kasulik sain olla. Ja kui tööd ei ole, siis pole ju ka minust mingit kasu ei mu usust ega millestki. Või nii ma arvasin.
Siin on mitu aspekti, mis selgitust vajavad. Esiteks, Jumalariigi tööd ei saa võtta ise. Mitte midagi ei saa võtta ise, ei meelevalda ega teenistust. Jeesus ütleb oma kinnivõtjatelegi, et poleks teil mingit meelevalda, kui see poleks teile taevast antud. Tehke kindlaks oma kutsumine ja valik, siis te ei komista iialgi. Selle kirjakoha peal tegelikult ju seisingi oma pahameeles pastori vastu. Ma komistan hetkel sellepärast, et ta mulle mu valikut keelab?! Jällegi on siin kaks asja, milleks ja kuhu meid kutsutud on. Üks on see taevane kutse, osadusse Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Jeesus kutsus jüngrid esmalt enese juurde ja alles siis läkitas välja. Ja isegi kui nad tagasi tulid, ütles Jeesus neile: Ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, rõõmustage pigem sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Ehk tõlge maakeelde 21. sajandil: "See on kökimöki, et te nägite neid suuri imetegusid! Võrratult suurem on see, et te olete Taevaisa lapsed. SEE ON SEE, millest peate kinni hoidma ja mitte lahti laskma."
Nõudke oma PÄÄSTET kartuse ja värinaga!!! Ma muidugi ei saa ise sellele midagi juurde panna ega ära võtta. Minu kohustus on vaid jääda risti alla. Jääda viinapuu külge. Jääda Kristusesse. Ja kuuletuda, kui tema mulle midagi ütleb... Sõna kaudu, pastori kaudu, kaaskristlase kaudu, südametunnistusele koputades... He 4:2 Kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei imbunud usu läbi kuulajatesse. Kui süda on kõva ja hinges on (enese)usk, võib kergelt juhtuda, et eneselegi aru andmata kõnnime hoopis oma teedel, lehvitades "kristuse õiguse" lippu (ma olen päästetud, ma olen püham ja parem kui teised, kes patused), mis üsna pea roojaseks muutub ja maailmale halba lehka levitab. Oleme ju kuulnud, et need kristlased on kõik üks mõttetu punt, mingid silmakirjatsejad vaid. Kus suitsu, seal tuld. Ju oleme neile põhjust andnud niimoodi rääkida.
Risti all on maa tasane. Kui oled seal, näed kõike selgesti, olgugi, et mitte veel nii selgesti, nagu ükskord taevas. Mõtlen siin seda, et sa võid tunda Teda, mõista Ta tahet nii enda kui teiste suhtes, jagada Ta valu maailma suhtes jne. Näed nii oma patust südant ja selle kurja potentsiaali, kui ka Kristuse armu aina seda katmas. Ehk elad armus ja meeleparanduses. Pole vaja ka pattu juurde teha ega patusse jääda, et "arm suureneks". Su oma süda on piisavalt pärispatune ka siis, kui püüad elada nii patuta kui võimalik. Ehk mõistad, et ilma armuta ei ole sa keegi ega miski ega jaksaks minutitki Jumala ligiolus vastu pidada. Ja siis näed ka seda, et just nimelt sellist armu tahab Jumal ka kõigile teistele pakkuda.
Minu vabanemine sai uue hoo, kui ühel hetkel tunnistasin nii endale kui pastorile (u 2 kuud hiljem), et tõepoolest see oli laagris olnud õige otsus, kuna olin tolleks hetkeks avastanud, kui palju valu ja lahendamata asju mu südames oli (kronoloogiliselt paar nädalat pärast esimese blogiperioodi lõppu). Ja siis tuli uus vabanemine ja ehk mis peamine, mõistmine, et see, kui Jumal mind vastu võtab, on vaid puhtalt armust ja oma vaev ei lisa sinna midagi juurde. MINU PALK ON SAMA, kas ta mind kasutab või mitte. See põhineb Kristuse vereohvril ja on üks ja seesama KÕIGI jaoks, pole tähtis kui mitmendal tunnil Sa tema viinamäele tööle lähed, ikka saad ühe teenari. Mulle oli see kirjakoht varem ikka raskusi valmistanud. Kuidas nii? see on ju ebaõiglane!!! Ühest vaatevinklist on see tõepoolest ebaõiglane. Ja nimelt siis, kui meil on palgalise mentaliteet. Palgaline, kes ei hooli lammastest. Palgaline, kelle tööpäev on 9st 5ni. Palgaline, kes ei hooli, kas tema iseloom ja elu peegeldavad seda, mida ta õpetab. Palgaline, kes teeb ühe töö ära, siis puhkab natuke ja siis küsib uue töö. Ning ootab lõpuks "väärilist" tasu ning on pettunud, kui saab vaid ühe teenari või jääb sellestki ilma.
Meid ei ole ju kutsutud mitte palgalisteks, vaid pereliikmeteks. Väikelapsed ei ütle kunagi vanematele, et mul on sinust puhkust vaja, ma ei jaksa sinuga koos olla (meie "kurjade" vanematena võime ehk mõnikord nii mõelda:-). Väikelapse armastus on pigem lämmatav. Ja laps, kes on sõnakuulelik oma vanematele ja armastab neid, teeb kõike, mida öeldakse, ükskõik, millal öeldakse. Seda ei maksa arvata, et "mis siis saab, kui ma oma rabelemise jätan ja lihtsalt risti alla tulen, siis äkki Jumal ei kasutagi mind?!" Kui ei kasuta, siis ei kasuta. Ja ikka on hea. Minu osadust Temaga see ei mõjuta. Ei tohi mõjutada. Aga üldjuhul ta ikkagi ühel hetkel kasutab, sest meie oleme ju tema ainsad käed ja ainsad jalad siin maailmas, kõrvadest, silmadest ja suust rääkimata. Oleme Kristuse ihu, tema nähtamatu olu nähtav väljendus. Ja ta kasutab meid see läbi, et kutsub meid oma teenistusse.
Linkide all on üks jutlus aardest saviastjates. Seal öeldakse, et kui Jumal kedagi kutsub teenistusse, siis ta võtab selle inimese ja toob tema südamest kõik välja. Nii selle kõntsa ja viletsuse kui ka annid. Minuga just nii juhtuski. Visioonis anti teada, et kõik tuleb südamest välja tuua. Ja kui kõik tükid olid väljas ja hunnikus südame ukse ees maas, ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Kuni Issand nad pildiks kokku pani ja ma nägin, mis minus ja minu elus siiani toimunud oli ja kelle ja mille vastu ma oma Issanda vahetanud olin. Oleks mulle laagris antud üks kena töölõik, poleks ma iialgi teadnud, et selline vabanemine, mida praegu kogen, on üldse võimalik. Töötaksin end jälle kreeni ja ei mõistaks, mis küll viga on, et keegi mind ei mõista ja lained üle pea kokku löövad. Oleksin ikka veel oma pattudes, kuigi väliselt riietuksid need patud pühamalt kui kunagi varem. Väga õnnetu olukord, sest pumpaksin oma mürki ka neile, keda nö teeniksin. Sest "more is caught than taught".
Nii et kui Issand kutsub, siis ta puhastab sind. Ja see ei ole meeldiv ega valutu. Iga oksa, mis kannab vilja, tema puhastab (kärbib) pidevalt, et see kannaks rohkem vilja. Ouch, mulle ei meeldi käärid, kui neid minu kallal kasutatakse. Radikaalseim näide Piiblist on ehk aga Jesaja, kelle puhastamiseks oli vaja hõõguvat sütt altarilt, millega ingel tema huuli puudutas. Elav tuli ja limaskestad on väga valus kombinatsioon. Aga teisiti ei saagi. Mida kõrgem kutsumine, seda valusam on puhastumine. Nii lihtne on olla oma kookonis ja arvata, et minul on kõik hästi. Jumal lõpetas minu iseloomuga tegelemise juba päästepäeval. Mul on kogu aeg rahu südames. Nüüd ma olen kui Jumala asemik ja räägin vaid tema sõnu ja teen vaid tema tegusid ja ainuke probleem on, et teised ei saa aru, et ma nii püha ja tark olen. KEEGI EI KUULA MIND, kui ma oma tarkust jagan. Mul on vastused maailma kõigile probleemidele, aga rumalad inimesed ei saa sellest aru!
Kui oleme "risti all", või "Jeesuse süles" või "viinapuu küljes", siis saame ja tahame vaid teha neid tegusid, mis Tema meile valmistanud on. "Ta on meile valmistanud head teod, et me käiksime nendes". Kui tegu on Jumala poolt valmistatud ja kui seda tehakse Tema väes, siis ei ole mul vastutust selle teo tulemuse eest--võetakse mind kuulda või mitte, vahet pole, mina tegin oma osa. Ainus vastutus on olla ustav sellele, mida Jumal minult tol hetkel ootas. Just selles mõttes on kõik Jumalas tehtud teod ühemõõdulised. Nii see muredes kolleeg kui viinavabriku lammutamine (vt Usust, tegudest ja igavesest õndsusest). Jumal andis märku, et "ütle nii" ja sa tegid ja ime sündis. Endal pole mingit väge ega peagi olema. Kõik tuleb vaid Jumalalt. Ja nö "järgmise korra" kohta pole mingit garantiid, et uuesti sama asi juhtub või et üldse midagi juhtub. Ei saagi olla. Järgmine kord juhtub see, mida Jumal selleks hetkeks valmistanud on.
Variserid tulid kord Jeesuse juurde ja küsisid, et kuule, kust Sul see meelevald on?! Kunagi keegi kommenteeris seda, et tegelikult küsisid nad umbes nii: "Tead, meil on kõik muidu korras, aga väge ei ole. Ütle nüüd, kust sina selle said ja me võtame endale ka!" Umbes nagu nõid Siimon püüdis apostlitelt Püha Vaimu andi osta... Pole võimalik. Kõik on tasuta. Tuleb ainult risti alla jääda. Ja kui sinna ei taha jääda, pole ka muust millestki kasu.
Läki siis JULGUSEGA armu aujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks (He 4:16). Issand on kõik andnud Sinu eest ja minu eest. Ta ootab, et me vaid oma südame avaksime, Tema juures oleksime ja Temast sõltuksime igal oma hetkel ja eluolukorras. Ja küll Ta siis tegeleb meiega edasi ja annab ka neid tegusid, mida Tema meile valmistanud on.
Käsk rõõmustada
-
Katkend raamatust:
Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".
Tõlkinud Kõrberoos UY.
Copyright ©2023, by OneKing, Inc. All rights reserv...
KAH ÄRKAMISE TEEMAL: (netiavarustest leidsin)
ReplyDeletePidin jah oma vanas kirikus ühe Iisraeli soo kadunud lambaga kokku saama, tuli aga välja et sain kokku kahega. Oleks isu teha intervjuusid nendega kes on läinud või sunnitud olnud minema. Tahaks välja tuua just selle millest ei räägita. Millest pole sünnis rääkida. Nimelt selle vastuolu ideaalis armastamise ja reaalis viktimiseerimise vahel mida nii paljud kogenud on. Et armastame küll aga ainult seni kuni sa meiega koos teisi viktimiseerid õige asja nimel. Või nimetagem seda siis vabakiriklikus spiritualiteedis pealegi “ühe korra fenomeniks”. I say it only once. You are forgiven. Kadunud poja fenomen on see. Et korra saad sa vaid tulla, ei enam. Siis on teoorias kõik veel hästi aga usaldust enam ei ole. Ja miski ei tööta enam sest siis pole sa enam patune vaid juba reetur. Sest pöördumise mall näeb ette reeglina ühte võimalikult kontrastset pöördumist, mitte enam. Muidu läheb pilt hägusaks. Ja kui keegi Charlie Brown hakkab rääkima oma pornosõltuvusest kristlasena siis äratab ta reeglina vaid võõristust. Välja arvatud muidugi siis kui ta laviini vallandab ja ka kõik muud Charlie Brownid koguduses ka oma pornosõltuvuse üles tunnistavad. Siis on see aga juba ärkamine. See töötab mehhanismina sarnaselt variseride kiviviskamisele. Kõikidel on kivid ja kui esimene viskab siis viskavad ka teised. Aga kui valesti viskab siis visatakse teda ennast. See on seega reeglina selline kahe otsaga mäng.