Tundub, et Jumalal on siin ilmas justkui kaks agendat. Üks on oma riigi ja valitsuse kehtestamine, oma tahte teostamine. Ja teine on inimeste päästmine neid Jumalaga osadusse kutsumine ja igavese elu lootuse andmine. Tavaliselt käsitletakse neid kahte koos. Ja nii see olema peakski, kuid praktikas siiski alati ei pruugi. Jumal oma suveräänsuses võib kasutada keda iganes. Mõnes mõttes on need inimesed „eeslid“, sest teame, et „keeletu koormakandja loom“ hakkas äkitselt prohveteerima, kui Jumalal seda vaja oli. Jumal oma suveräänsuses võib kasutada ka mida iganes. Jeesus hoiatas oma jüngreid, et kui need lapsed, kes tee peal rõõmsalt hõiskasid, et kui nemad vaikseks jääksid, hakkaksid kivid kisendama. Tean oma kogemustest, et kui olin esmakordselt täiskohaga (või mis iganes kordse koormusega) jumalariigi tööl, siis sai väga palju ära tehtud, paljud said õnnistatud, aga südames oli valu, kibestumus ja isegi meeleheide. Pettunult ja läbipõlenult lahkusin, sest tundsin, et mind kui ohverdatakse teiste eest ja see ei tundunud õigena. Jeesus oli ju kõik ohvrid kandnud. Ilmselt olin ise olnud eesel, kes ei taibanud alati, et Jeesus kutsus oma jüngreidki esmalt just selleks, et nad oleksid tema juures ja alles siis kõik muu (Mk 3:14). Jumalariigi töösse sukeldudes võib see horisont kaduda.
Mõned aastad läksid mööda ja Jumal kutsus taas mind oma tööle. Nägin seda teise võimalusena. Isegi kontekst, kuhu mind asetati, oli esimesega väga sarnane väliselt, kuid sisult täiesti uus. Paljud südamehaavad said puhastatud, seotud ja salvitud. Kuid see Jeesusega koos olemise tunne ei olnud primaarne. Olin taas tohutult tänulik selle eest, mida ta minu elu läbi teeb. Samas võtsin usinalt osa välistest armuvahenditest, kuid süda ei olnud päris seal, kus ta oleks olla võinud. Ja seetõttu tundus, et minu eriliselt privilegeeritud seisus lubas Jumala sõna kui püksikummi venitada, ja kui seda piisavalt kaua teha, siis võib nn. Jumala lubava tahte alla ikka väga palju mahtuda. Tegelikult aga ekslesin ning mõistsin seda alles siis, kui kuulasin ettekannet patu teemal, seal öeldi, et "patt on ekslemine". Nüüdseks olen mõistnud, et patt on kõik see, mis on "käsu vastu". Kui loobume lihtsast ja siirast usust Jumala Sõna järel käimisel, siis oleme eksinud ja elame patus, ükskõik kui hästi me iseendale seda ilusaks mõtelda ei oskaks või kui edukalt või ebaedukalt me samal ajal Jumalat ei teeniks. Iseenda teedel elades oleme seesama Juudas, kellest räägib eelnev postitus Juudase sündroom.
Jumalal ei ole lemmiklapsi. Ükskõik, kui palju sa tema heaks korda saadad või kui palju ta sind õnnistab, ei too see sind Jumalale lähemale. Sest Jeesus on AINUS tee Isa südame juurde ja Jeesuse vereohver on ainus, mis kostab meie eest Isa ees. Teenistus on siis täiuslik, kui see lähtub osadusest, mitte vastupidi. Ja õnnistused on pigem selleks, et saaksid paremini teenida ja kuuletuda Jumalale. „Ma õnnistan sind, et sa oleksid õnnistuseks“ 1 Mo 12:2. Seega, õnnistused justkui kohustavad. Kellele palju on antud, sellelt nõutakse ka palju. Iga privileegiga kaasneb vastutus. Ei saa enam elada nii, nagu poleks midagi kogenud.
Sel suvel toimus 10 päeva jooksul minu jaoks murrang, sest Jumal murdis läbi minu südamesse. Nende päevade jooksul oli arm viibida kahes vaimulikus laagris ning ühel 16-tunnisel nö vabaõhu jumalateenistusel, kus Jumala imelist loomingut vaadeldes sain supelda Sõnas oma mp3-mängija vahendusel. Leidsin uuesti Jeesuse ning isikliku osaduse temaga. Ta oli mind taas kutsunud. Vahepealne isepäine elu aga oli jätnud sellise jälje, et tagasitulek oli mõnes mõttes vaevaline. Ikka ja jälle kogesin suurt võitlust eneses, et kord „Westmann all ja Piibeleht peal“ ja siis jälle vastupidi. Et ikka hirmus vaev seda oma liha risti lüüa. Tegelikult ongi see võimatu. Keegi on kunagi öelnud, et kui sa ise ennast risti lööd, siis üks käsi, see, mis haamrit hoiab, jääb ikka kinni löömata. Selline mudamaadlus kestis kuni rahaülekandeni, millest räägib postitus Kõik ma annan Jeesusele... . See oli siis, kui tunnetasin Jumala tahet ning allusin sellele nii ruttu, kui suutsin taibata, et see on see, mida minult hetkel oodatakse. Ja nagu tookord kirjutasin ning ei väsi siinkohal kordamast, muutusid Jumala asjad korraga väga lihtsaks. Teenistused muutusid kosutavaks. Sõna avanes. Kogen ta juhtimist. Südames on rahu.
Nagu lugeda võib, ei olnud alguses kerge. Olin jälle taas elevil, et Jumal minuga suhtleb, kuid sõnakuulelikkus oli visa tulema, vähemalt selline rõõmus ja lojaalne kuulekus. Kuni tajusin, kui väga Jumal mind armastab. Ja mitte minu töö pärast (endise, praeguse ega tulevase), vaid minu enda pärast. „Kadeduseni ta himustab Vaimu, kes meis elab...“ Sain aru ka sellest, et kohusetundlikult ja mis peaasi, alandlikult! ennast pidevalt oma vana minaga samastada ei ole õige. Need neli päeva, kui mu poeg oli kui eriliseks kanaliks Jumala käes ja mina seda dokumenteerisin, siis tahtes kirjutada „tema süda mõistab Jumala asju, kuigi mina ei mõista“ ja pannes sisse „tema süda“ juba olemasolevasse lausesse, olin „kogemata“ kirjutanud: „Ta ema süda mõistab Jumala asju, kuigi mina ei mõista.“ Selle kaudu näidati justkui, et sellist võltsalandlikkust pole vaja. See on ikkagi Jeesuse veri, mis minu eest kostab!
Facebookis on Smith Wigglesworthi fännilehekülg. Seda lugedes nägin, et umbes sajakonna kommentaari sisu on sarnane: „Küll oli vägev mees! Ta oli vaid tavaline inimene. Jumal võiks meist igaühte kasutada, kui me ennast vaid temale annaksime“. Aasta tagasi oleksin ilmselt nõustunud. Praegu aga ei saa ma aru, et miks me seda siis ei tee?! Kõik justkui teavad, mida peaks tegema, aga seda, kes läheks ja teeks, ei ole. Ja ometi teatakse, et minemiseks ei pea olema „eriline“, Jumal on meile andnud juba kõik, mis vaja. 2 Pe 1:3-12.
Väga palju räägitakse ja palvetatakse praegu Eestimaa ärkamise pärast. Võib olla on seda kogu aeg tehtud, aga mina pole märganud. "Issand, saada ärkamist!" Ja selles on justkui osaliselt ka see mõte, et saada üks „Smith Wigglesworth“ kusagile kogudusse, las seal tuleb üks võimas Vaimu töö ja siis me kõik läheme sinna vaatama, kuuletume ja järgime, nagu peab. Ka see muide on üdini inimlik. Iisraeli lapsed ütlesid samuti Moosesele, et "mine sina Jumala juurde ja küsi, mida me peame tegema, ja siis me teeme kõike täpselt nii, kui kästud." Ja meie jälle teame, kui hästi see „täpselt tegemine“ neil õnnestus.
Olen kuulnud üht ilmutust algavast (või alanud?) Eestimaa ärkamisest, mida tunnetan õige olevat. Et siin ei saa olema suuri juhte ja liidreid, vaid igas koguduses on inimesi, kes on ärganud; kes on mingil hetkel tunnetanud ära konkreetselt, mida Jumal neilt ootab, sellele allunud ja seda järginud. Ja kui see ärganud inimeste arv jõuab kriitilise massini, tuleb sinna paika nähtav ärkamine, mis on kogetav ka inimestele väljastpoolt. Ja ei saa olema selliseid „freeraidereid“, ega küünla valgel ilutsejaid (Joh 5:35). Kes kaasa ei tule, jääb ilma. Seega nii, nagu 20 aastat tagasi skandeeriti „Eestimaa on meie kätes“, nii see täna tõesti on. Ärkamine algab siis, kui mina ja Sina oleme ärganud.
Käsk rõõmustada
-
Katkend raamatust:
Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".
Tõlkinud Kõrberoos UY.
Copyright ©2023, by OneKing, Inc. All rights reserv...